Kontrastirohke Peterburi kunstiväli

Sandra Jõgeva

Janno Bergmann: „Kadedaks teeb oma kultuuriruumi orgaaniline kohalolu Peterburi kunstnike loomingus.” Peterburi uue kunsti näitus Pärnu Linnagaleriis kuni 3. V, kuraator Janno Bergmann. Kunstnikud Nikolai Vassiljev, Šiškin-Hokusai, Vladimir Kozin, Stanislav Kazimov, Jevgenia Lapteva ja Aleksandra Artamonova.

Pärnu Linnagalerii näitus sai alguse kunagisest Tallinna hipiliidrist ja nüüdsest kirjanikust Vladimir Wiedemannist, kes soovitas 2012. aasta sügisel mind Peterburi Balti biennaali kuraatorile Tatjana Jurjevale. Mina soovitasin kuraatorile teise Eesti kunstnikuna Janno Bergmanni. Iroonilisel kombel ma ise sinna ei jõudnudki (aegunud pass, venelaste mitte just kõige distsiplineeritum organisatoorne töö …), küll jõudis aga Bergmann.

Janno Bergmann, kuidas tegid Pärnu näituse valiku?
III Balti biennaali ajal jäid mulle silma mitmed huvitavad Peterburi kunstnikud. Valikus lähtusin erisuse põhimõttest: et eksponeeritavad tööd ei oleks teostatud ühesuguses kunstimeediumis ja autorid ei kuuluks ühte põlvkonda. Eelistatud olid mittetraditsioonilises tehnikas taiesed, aga välistatud polnud ka traditsioonilistes tehnikates tööd, millel on nüüdisaegne sisu. Üritasin vältida vaid ühest kunstirühmitusest lähtumist, mis oleks olnud kõige lihtsam tee, sest neid Peterburis jagub. Samuti jätsin kõrvale Peterburi institutsionaalsed filtrid, tahtsin ise avastada ja olla sõltumatu.

Milline on sinu arvates Peterburi nüüdiskunstiväli?
Esmapilgul jäi silma ohtralt traditsioonilistes tehnikates ja müügile orienteeritud kunsti. Selle tingib tõenäoliselt kultuurkapitaliga sarnase kultuurirahastamise süsteemi puudumine. Seega raha maitse ja praktiline meel dikteerib paljuski kunsti sisu ja vormi. Teiselt poolt näeb aga eriti tugevat aktsionismi esiletõusu: kunstnike grupeering Sõda (Война) ja Pjotr Pavlenski oma aktsioonidega. Selliste selgelt eristuvate kontrastide vahele aga mahub kõike: poliitilist satiiri, dekoratiivsust, naiivsust, aga ka palju huvitavat ja head kunsti. Peterburi kunstiväljal on palju põnevat, mida avastada. Kadedaks teeb oma kultuuriruumi orgaaniline kohalolu sealsete kunstnike loomingus. Eesti kunstis seda nii selgelt ei taju. Võib-olla tuleb see sellest, et nad pole niivõrd väljapoole ehk siis läände orienteeritud.

Nikolai Vassiljev on oma teibimaalitehnikas ka maailmas ainulaadne ning hinnatud. Tema töid on ka varem Eestis väljas olnud. Eelmise aasta augustis oli kultuuritehases Polymer tema ühepäevane näitus suures osas samade töödega seeriast „Lapsed”.
Kultuuritehase festivalile sai ta esinema kutsutud, kuna tundus sinna hästi sobivat – ja sobiski. Pärnu näitusel on tal väljas sama seeria, aga on lisandunud ka uusi töid. Selles huvitavas, kuigi piiratud tehnikas töötavate kunstnike hulk pole maailmas just väga suur, Vassiljev on kindlasti nende seas tipptegija. Ta on arendanud teibikunsti tehnika (scotch tape art) täiuseni. Kasutades väga osavalt materjali läbipaistvust, paneb ta pildi kokku kiht-kihilt ja tulemus on lummav nii kaugelt kui lähedalt vaadates. Üldjuhul kipuvad sellised tänavakunsti ja popkultuuriga otsapidi seotud nähtused jääma maneerlikuks ja sisutühjaks, aga Vassiljevile seda küll ette heita ei saa. Seeria „Lapsed” on elust enesest ja seal on tunda kaastunnet, muret, determineeritust ja võib-olla hirmugi kellegi või millegi pärast. Need ei ole lihtsalt lapsed, kes meile piltidelt vastu põrnitsevad, vaid need on Pulkovi maantee lapsed – piirkonnast, mida rahvasuus kutsutakse ka „supermarketite kalmistuks”.

Jevgenia Lapteva ja Aleksandra Artamonova on rühmitusest Õrnad Eided (Нежные Бабы), nende performance oli ka Mai Söödi kureeritud „Global Container’il” ehk siis „Üleilmses mahutis” Okasroosikese lossis. Kuidas suhtud ise nende feministliku alatooniga teostesse?
Nemad on kaks kõige nooremat näitusel osalejat, mõlemad sündinud aastal 1987 ja pärit Kaliningradist. Nad on õppinud Peterburis Pro Artes kunstikriitikat. Lapteva lõpetab praegu magistriõpinguid Peterburi riiklikus ülikoolis. Mulle nende performance’id meeldivad: neis on vahetut entusiasmi, lihtsust ja usku oma tegevusse. Mis puudutab aga feministlikku alatooni, siis mina seda sellise nurga alt ei vaadanudki.

Stanislav Kazimovi linoollõiked avaldasid paljudele muljet. Kas näed neis poliitilist sõnumit või lihtsalt lolli nalja?
Poliitilist sõnumit ma nende töödes enamasti ei näe. Kõige lihtsamalt öeldes võib neid võrrelda blogisissekannetega. Põhimõtteliselt on nende visuaalsed artefaktidki autobiograafilised postitused värvilise linograafia tehnikas. Teemade ring on lai: tutvused, sündmused, olmekirjeldused jms. Seeria „Road Movie” annab vaatajale hea võimaluse kiigata ühe noore Peterburi kunstniku mõttemaailma, igapäeva, kultuuriruumi spetsiifikasse ja reaalsustajusse. Nende visuaalsete ja tekstiliste sõnumite tõlgendamine sõltub paljuski vaatajast, kaasa hakkab mängima ka konteksti tundmine. Mis ühele on loll nali, võib teisele olla igapäevane reaalsus.
Stas Kazimovil on näitusel veel väljas hulk maale üldpealkirja all „Karje” („Вопль”). Mari Kartau nimetas need transpopiks, nähtuseks, mis meil läks hingusele juba üle kümne aasta tagasi ja mille eestkõneleja oli suuresti Kartau (siis Sobolev) ise.

Šiškin-Hokusai kohta ütled pressiteates, et ta „eksponeerib väikeseformaadilisi objekte, mille eesmärk on kunstniku sõnul rekonstrueerida juba kaotatud mälestused ja need seejärel konserveerida” ehk välja on pandud tühjadesse mahlapakkidesse paigutatud minilavamaketid. Mõjule pääsevad kunstniku akadeemiline joonistusoskus ning teatrikunstniku taust. See on näitusel minu lemmiktöö.
Tegemist on Venemaal väga tuntud ja tunnustatud teatrikunstnikuga, kes on saanud kolm korda Kuldse Maski (Золотая Mаска) auhinna ja pälvinud ka mitmeid teisi oma teatrikunstniku tööga. Äärmiselt sümpaatsed tööd, mis mõjuvad oma lihtsale ja väliselt robustsele teostusele vaatamata siiski elegantselt. Konserveeritud ruum kammitseb mingil kummalisel moel psühholoogiliselt nii ära, nagu viibiksid ka ise sealses reaalsuses ja seisaksid sündmuste kõrval. Huvitaval kombel on staatilisusega saavutatud kaasahaarav performatiivsus. Eraldi märkimist väärib tema tööde juures veel vene kultuuriruumi poeetilisus, mille tajud ära kiirelt ja eksimatult. See on seesama poeetilisus, mida hinnatakse kõrgelt ka Ilja Kabakovi töödes.

Vladimir Kozinil on Pärnu näitusel muu hulgas väljas fotolavastused Hiinas toodetud plastikluukeredega, millest ta on moodustanud omamoodi pseudo-kunstirühmituse.
Näitusekomplekti sobisid ideaalselt Kozini miniatuursete luukeredega lavastatud fotod, võiks öelda isegi värskendavalt. Teemade ring, mida Kozin käsitleb, on lai, sinna mahub viiteid kultuuriajaloole, poliitikale ja igapäevaelule. Ta on moodustanud uue kunstirühmituse Rahu (Мир), mis viitab elukogenud mehele, kes teab, et inimestega on liiga palju jama ja saab ka teisiti.

Kuidas jätkub su koostöö Peterburiga?
Juunis on plaanitud Peterburi Djagilevi kaasaegse kunsti muuseumis Pärnuga seotud kunstnike tööde näitus „Edela-Eesti anarhismi eripärad”. Eksponeerimisele tuleb valik video- ja fotodokumentatsioone 1990ndatest praeguse ajani, see peaks olema lahti veel „Manifesta” alguse ajal. Kaugele ulatuvaid koostööplaane ma ei tee, sest ajad on segased ja ebakindlad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming