Kuidas kureerida tänavakunsti?

KEIU TELVE ja KADRI LIND

Tänavakunsti festivali üks aluseeldusi on subkultuuri piiridest väljumine ja laiem nähtavus. Tänavakunstifestival „Stencibility” (viide šabloonkunsti ühele enimkasutatud tehnikale) Tartus 23. – 27. IV ja „Sõnum seinal” Pärnus 1. – 3. VIII.

Viimaste aastate jooksul on diskussioon tänavakunsti olemuse ümber aina aktuaalsem ning meedium kultuuri osaks tunnistatud: tänavakunsti kogutakse ja arhiveeritakse (Tartu kunstimuuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum), Edward von Lõngus lööb järjest müügirekordeid Tartu noorte kunsti oksjonil jne. Rääkimata sellest, et aastas toimub kaks tänavakunstifestivali, kuhu tuuakse maailmatasemel stiilinäiteid ja kus siinsed kunstnikud saavad end proovile panna ja suuremaid töid teostada. Sänk on näidanud Võrus meisterlikkust Navitrolla seinte realiseerimisel ning Põhjala on kasutanud Põhja Konna pudelil Edward von Lõnguse tööd. Publikuhuvi kasvu ja üldsuse toetuse tõttu on ka kunstnikud aina julgemad: Kairo maalis viimati Tartus avalikult kuus tundi elektrikapile, aina enam ilmneb, et meie inimesed soovivad ja oskavad tänavakunsti hinnata.
Tänavakunsti on esitletud traditsioonilisemas galeriikeskkonnas (Y-galeriis, Tartu loomemajanduskeskuse, Backbone’i ja Tartu lastekunstikooli Jakobi galeriis jne), aga ka näitusel „Viirastus” Pärnu vanas Pulsi õlletehases (kuraator Marika Agu). See näitas, et tänavakunsti saab kureerida niiviisi, et sellest saab rääkida kohaspetsiifilisuse võtmes (asukoht annab tööle juurde ning tänavakunsti ainuke nii-öelda eksponeerimisruum ei olegi ainult vaba linnaruum). Tänavakunstnikud ongi ikka olnud pinna- ja keskkonnatundlikud. Ideaalis rikastab iga uus teos ruumi ja tekitab selles uusi seoseid.
Siinkohal oleks taas vaja korrata, et tänavakunstnike ehk postgrafitiesindajate ja grafitikirjutajate lähtekoht ei ole sama. Uurijatena näeme mõlemas liikumises oma võlu, olenemata sellest, et grafitikirjutajad suhtlevad vaid oma ringkonna sees ning põhjustavad seetõttu palju pahameelt. Publik ei mõista (ja ei saagi mõista), mida on seinal kujutatud ning, veelgi olulisem, miks seda üldse on tehtud. Neid kahte mängu ühendab pind ja aerosool, kuid ajendid erinevad paljuski. Festivalid on näidanud, et kahel lähenemisel ehk „koolkonnal” on soov teineteisega kogemusi ning tehnilisi näpunäiteid vahetada. Saladus pole ju ka see, et tehniliselt käsitlusoskuselt ei saa grafitikirjutajatele keegi vastu ning nad on aidanud ka tänavakunstnikke kunstilises arengus kõvasti edasi.
Grafiti ja postgrafiti puhul võib öelda, et tegu on omamoodi mänguga: linnas otsitakse kohti, mis kunstnikku kõnetavad ja teosega suhestuvad. Eelistatakse räämas, mahajäetud ja nõrga tähendusväljaga (näiteks elektrikapid) pindu.
Välja on kujunenud kollektiivsed katselaborid, mida kordamööda täiendamas käiakse. Tartus võis aastaid selliseks kohaks nimetada nii-öelda Vabaduse galeriid Vabaduse silla all, ent pärast linnavalitsuse otsust galeriid kureerida ja osa teoseid maha pesta on ka kunstnikud pigem eemale hoidnud. Kadunud on ka labor Näituse tänava tennisekeskuse juures ning Thobeki ja Kashinki koostöö Vallikraavi tänaval. Festivali tõttu on sündinud aina enam legaalseid seinu, mida rahastavad Tartu linn ja kultuurkapital. Ent seda võib pidada kahe teraga mõõgaks: suuremahuline sein sunnib kunstnikku end kokku võtma ja edasi arenema, kuid see võib viia ka olukorrani, kus keskendutaksegi ainult suurtele projektidele ning tööd jäävad teisejärguliseks. Toonitame siinkohal, et palju lahatud tänavakunsti institutsionaliseerumise probleem ei peitu selles, et pikalt tänaval tegutsenud kunstnikud katsetavad uusi meediume ja püüavad oma tööga elatist teenida, vaid selles, et noori riskialteid kunstnikke, kes kannaksid edasi tänavakunsti põhiolemust – illegaalsust – ei tule peale. Tartu tänavakunstivälja areng sõltub kunstnikest, kes on tänavatel joonistajana tegutsenud juba peaaegu kümme aastat.
Viimasel ajal kulutulena leviv diskussioon „Kas tänavakunst on surnud?” paneb pead vangutama, sest me ei ole kindlad, kas kord tänaval loonud kunstnik peab olema nii-öelda tänavale aheldatud vaid seetõttu, et publikus on levinud stereotüüp romantikust, kes ehituspoes töötamise kõrval öösiti tänavatel amokki jookseb ja geniaalseid taieseid loob. Tänavakunstniku roll on nüüdiskunstile värskendav ja hädavajalik, ent rõhutame, et paratamatuid muutusi ei maksa üle dramatiseerida. Pigem ootame huviga, kuhu praegused aktiivsed kunstnikud oma loometeel jõuavad.
Tänavakunstifestivali korraldamise põhiküsimus on „Kuidas kureerida tänavakunsti?”. Kunstilise eneseväljenduse, mis on mõeldud olema vaba, spontaanne, ohjeldamatu ning isetekkeline, rakendavad institutsioonid täitma hoopis teist ülesannet, kui on olnud selle esialgsed ambitsioonid. Tänavakunst kodustatakse, sellele antakse projektivorm ning kunstnik kutsutakse tegema koostööd ühiskonna, linna, kultuuriosakonna või mõne muu institutsiooniga. Tulemus on vaheetapp, tänaval asuv kunst, millel on nii eelised kui ka puudused subkultuurilise eneseväljenduseks oleva paralleelvormi ees.
Rõhutame veel kord, et sisulises mõttes tuleb teha vahet tänavakunsti kui kogukonda ühendava tegevuse ehk tänavakunstnikest sõpruskonna-, pundisisese praktika ja tänavakunsti kui tänavale tehtud kunstilise ambitsiooniga töö vahel, mida näeme näiteks festivalivormis.
Spontaanne tänavakunst saab alguse kunstnikku parasjagu piinavast sõnumist, joonistaja innust ennast väljendada, tema suutlikkusest keskkonda tajuda ning soovist sellele midagi juurde anda. Vähem oluline ei ole ka mäng varasemate töödega, nende ületamine, nendega kõnelusse astumine või ülesodimisega nendele vastuvaidlemine. Kunstniku tung joonistada ning ideeline valikuvabadus loob loomingulise platvormi, mis läheb kokku väljasisese  püüdlusega hoida ning aidata kaasa mõtete, käekirjade ning tehnikate paljususele. Ühtlasi kätkeb see liikumine  protesti ühetaolise avaliku visuaalkeele vastu (Lõngus, 2008). Ideeliselt on paljudele kunstnikele tänavakunst kõige puhtam eneseväljendamise viis, mis ei sõltu millestki muust kui autorist, tema ideest ning oskustest.
Mis aga juhtub tänavakunstiga festivali raamides? Festival pakub tegijatele tugisüsteemi seinte, aja, turvalisuse ja legaalsuse näol. Loodud keskkond laseb tänavakunstil esile kerkida selle täies hiilguses, näidata kunstnike tihtipeale viimistletud maalitehnilisi oskusi ja tööde hiigelmastaape ning seeläbi lõhkuda arusaama (tänava)kunstist kui vandalismist ja hälbinud noortekultuurist. Tänavakunst seostub paratamatult suuremale osale ühiskonnast ennekõike kiiruga tehtud grafiti, nooruki äsja krohvitud elumajale jäetud nimemärgi või aerosoolvärviga sodimisega. Enamik suurtest ning tehniliselt heal tasemel töödest asub ju üldjuhul kesklinna jalutusradadest eemal ning on seega subkultuurist väljapoole jäävate inimeste eest varjatud. Avalikkusele on nähtav üldjuhul tänavakunsti halvim osa ning just sodigrafiti on see, mis kujundab kogu kunstiliigi maine.
Nii grafiti kui ka postgrafiti võimaluste ning tehnilise viimistletuse demonstreerimiseks ei ole paremat vormi kui festival, mis toob kunstnikud ja tööd varjatud pindadelt avalikkuse keskele, asetab need kesklinna konteksti ning võimaldab tegelikel võtmefiguuridel kõneleda oma kunsti eest ning näidata, mida tegelikult niiviisi joonistades teha on võimalik. Korraldajana tuleb siiski arvestada, et tänavakunstniku eksistents sõltub ruumist, mistõttu on oluline leida pindu, mis kunstnikku inspireerivad ning asuvad ka linnas nähtaval kohal, sest teose alus on vähemalt sama oluline kui teos ise.
Tänavakunsti festivali kõige problemaatilisem osa on valik. Kümnete kavandite hulgast saab välja valida ainult mõne. Ükskõik kui mitmekülgne on žürii ning mitmekesised pinnad, kuhu oma sõnum jäetakse, ei suuda need ometi haarata tänavakunsti subkultuuri paljusust ning igaühe võrdset õigust ning samas ka keeldu ennast väljendada. žürii ehk kolmas asjaosaline valib välja tööd, mis tema arvates sobivad avalikku ruumi. Mõnesid kavandeid on rohkem viimistletud, mõned kunstnikud on kogenumad suurte pindadega töötamisel, mõnega on tekkinud eelmiste aastate festivalide jooksul hea sünergia. Nii hakkab festival koostöös kohaliku võimu ja kunstnikega, kes on ehk isegi aastaid linna haldusosakonnale oma tegevusega muret valmistanud, linnaruumi kujundama.
Festivali ainuke õigustus teiste visuaalset ruumi hõivavate tegevusvaldkondade, näiteks reklaamitööstuse ees on mõtteviiside paljususe säilitamine. Püütakse tagada väga paljude kunstnike osalemine, pakkuda pinda erinevatele käekirjadele ning mõtteviisidele, sealjuures on kammitsevaks teguriks korraldajate vastutus publiku, avalikkuse ees, kelle visuaalset ruumi muudetakse. Festival on otsekui subkultuuri või kunstniku ja linnaelanike vahendaja. See on katse tõlkida ühte kultuuri teisele selle paremate külgede esiletoomisega ning vaataja huve silmas pidades. Avaliku sündmuse piiranguid ning kohustusi arvesse võttes ei saagi tänavakunstifestivale pidada subkultuurilise praktika kõige paremaks näiteks, pigem võiks seda näha vormiteisendusena, mis sellele vaatamata väärib igasuguse õigusega tänavakunsti nime.
Tänavakunstifestivalist ei saa kindlasti rääkida kui tüüpformaadist, mistõttu võib festivalide „Sõnum seinal” ja „Stencibility” puhul näha erinevat lähenemist.
Tartu  tänavakunstimaastik on omalaadne. Viimase kümnendi jooksul on tekkinud tänavakunsti kultuurikiht, on märgata konkreetsete kunstnike käekirja ja üldist kunstivälja arengut. Tegutsevad tänavakunstnikud on harjutanud tartlasi tänavakunsti vaatama ja hindama, selle aluseks on muidugi aja jooksul tänavale tekkinud ideeliselt tabavad ja vormilt värsked tööd. Pälvitud positiivne tagasiside on igati mõistetav. Tartu tänavakunsti pinnalt esile kerkinud „Stencibility” festival on keskkonna peegeldus ning selle arengu üks osa, misjuures säilitatakse väljasisene mäng ent tuuakse sisse külaliskunstnike ideed ning publikuhuvi. Festivalikülaliste kontakt (vähemalt visuaalne suhtlus) nii linna kui seal tegutsevate tänavakunstnikega on ilmselge. Prantsuse kunstnik Kashink, kes külastas Tartut 2013. aasta „Stencibility” festivali ajal, on hea näide, kuidas külaliskunstnik ei jää ainult festivaliruumi, vaid pendeldab avaliku ja varjatud tänavakunstimaailma piirimail. Kunstniku osalemine ülikoolilinna elus ei piirdunud suuremastaabilise seinamaaliga Võru tänaval, tema käekirja võib siiani märgata mitmetes teistes tänavakunstnike lemmikpaikades. Omaette märgiliseks aktiks tänavakunsti, festivali ja linna ametliku visuaalruumi  vahel oli Tartu turismikampaania plakat, mille taustaks kasutati möödunud festivalil kohaliku võimu kooskõlastuseta  tehtud MTO tööd „Ms Reet”.
Tartuga võrreldes on Pärnu tänavakunstimaastik kitsas, pealtnäha pole märke subkultuuri või aktiivse joonistajate grupi olemasolust. Sellest tulenevalt pakub see linn rohkete pindade ja nii publiku kui linnavalitsuse pigem huvitatud suhtumisest tulenevalt sobivat „lõuendit”, pinda tänavakunsti võimalustega katsetamiseks. Festivali „Sõnum seinal” üks peamistest eesmärkidest on olnud tänavakunsti potentsiaali avamine ja seeläbi stereotüüpide kahtluse alla seadmine. Subkultuurisisesest suhtlusest tähtsam on subkultuuri ja selle väljendusviisi ning ühiskonna vahel kontakti loomine. Festivaliga on püütud lähendada kogukonnasisest tänavakunstipraktikat ja vaatajaid ning jõuda seeläbi ehk üksteisemõistmiseni. Seega on Pärnu ainulaadses olukorras, kus võib esile kerkida salliv suhtumine hästi teostatud tänavakunsti, mis omakorda annab põhjust diskuteerida nii subkultuuride võimaluste kui kunsti rolli üle avalikus ruumis.
Tänavakunsti festival püüdleb juba oma olemuselt subkultuurist väljapoole, selle üks aluseeldusi on laiem nähtavus, mille kaudu omakorda saab taotleda avalikku toetust või vähemalt mõistmist. Mõlemad Eesti festivalid on võtnud oma eesmärgiks publiku kasvatamise. Publikuprogrammis vestlusringide, sõnavõttude ja filmidega taotletakse laiema publiku köitmist ja kaasamist. Avaliku ruumi sündmus eeldab iseenesest suuremat kontakti laiema vastuvõtjaskonnaga, erinevalt subkultuurilisest praktikast on kultuurkapitali toetatud ettevõtmisel otsekui vastutus publiku ees põhjendada oma tegevust ning eesmärke.
Ühtlasi võib rääkida ka festivalipoolsest tänavakunsti mainekujundusest. Subkultuur ei hooli niivõrd oma avalikust kuvandist. Nagu eespool kirjeldatud, ei saa heterogeensust taotleva liikumise eesmärke nii otseselt ühtsesse hartasse koondada ning mingi üleüldise tõe väljapoole vahendamine sõnumiga „see ongi tänavakunst” ei ole kindlasti midagi, mida joonistajatelt oodata. Ajaleheartiklid, uudisekünnist ületavad sündmused ning avalik sõnavõtmine on praegust praktikat analüüsides ikkagi festivalikeskne ning mõjutab seega suuresti seda kuvandit, mida me tänavakunstist rääkimise all silmas peame. Pärnu näitel võime vahest isegi jõuda olukorda, kus tänavakunst on festivali raames tehtud tööde sünonüüm. Tartus ja Tallinnas, kus tänavakunstiväli, aga ka seda puudutav avalik diskussioon on välja kujunenud, mõjutab avalikku tänavakunstist rääkimise diskursust vahest isegi rohkem see, mida inimene linnatänavatel jalutades näeb või milline on kohaliku võimu vaatenurk sellele kunstivoolule.
Mõlema festivali näitel pakub see formaat võimaluse seda žanri avada, tuua see avalikku konteksti. Tänavakunsti eksponeerimine võiks aidata kaasa stereotüüpide ümbervaatamisele ning subkultuuride mõistmisele, rääkimata kaasamõtlemisest teemal, kuidas rakenda tänavakunstnike potentsiaali avaliku ruumi parandamisel. Rohkem Eesti linnu võiksid järgida Tartu ja Pärnu eeskuju ning ära kasutada sillaaluste, mahajäetud tehasehoonete või lagunenud müürijuppide võimalused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht