25 kauneimat Eesti raamatut

Kaarel Nõmmik

Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut” rahvusraamatukogus kuni 22. II. Inimestele meeldib omavahel võistelda ning end pidevalt mingite kriteeriumite alusel teistega võrrelda. Igal aastal toimub lugematul hulgal konkursse ning professionaalid nimekirjastavad halvimaid ja parimaid, ilusamaid ja koledamaid, õhemaid ja paksemaid, kallimaid ja odavamaid esmeid, tooteid. Korraldatakse galaüritusi, auhindamisi, ülevaatenäitusi, laureaadid saavad omandatud tiitli hiljem uhkelt oma nime või müügiartikli juurde riputada. Igal aastal toimub ka rahvusraamatukogu, kirjastuste liidu ja kujundusgraafikute liidu korraldatud 25 kauneima Eesti raamatu konkurss. Erinevalt laiema haardega kuldmunadest, kuubikutest, brunodest jms keskendub selle disainivõistluse žürii vaid raamatutele, kriteeriumideks on reglemendi järgi „kujunduse terviklikkus, hea kaanekujundus, disain ja küljendus, hästi loetav ja maitsekas tüpograafia ning kvaliteetne teostus ehk trükimaterjalid, trükk ja köitmine”. Žürii liikmeskond koosneb peamiselt korraldajaorganisatsioonide liikmetest, esimeheks oli seekord Tartu Ülikooli õppejõud ja meediaasjatundja Tiit Hennoste. Iseenesest on ju kõik sellised auhindamised ja edetabelite tegemised toredad. Raske töö tegijad – siin siis disainerid, trükikojad, kirjastused – saavad pika aasta eest tunnustust ning ka meedias kajastatakse teemasid – nagu näiteks raamatukujundus ja tüpograafia –, mida just iga päev ei puudutata. Konkursi demokraatlik ja tasuta tööde esitamise kord võimaldab noortel raamatukujundajatel ning kirjastajatel pjedestaalile püüelda ning miks mitte ka uute ja huvitavate projektideni jõuda. Ja võidutööd talletuvad annaalidesse kui üks terviklik läbilõige 2011. aasta raamatukujundusest Eestis.

Millegipärast olen aga paari viimase aasta jooksul seda üritust ignoreerinud, selle ära unustanud, tulemusi mitte eriti tõsiselt võtnud ega ka enda, siiani küll väheseid raamatuna kvalifitseeruvaid töid esitanud. Varem, noore, just alustanud graafilise disainerina ei osanud ma oma töösse veel päris ausalt suhtuda ning konkursid ja auhinnad tundusid kui ülimad eesmärgid, milleni üks hea kujundaja võib jõuda. Nüüd, iga päev disaineri ametit pidades, kolleegidega diskuteerides, klientidega arutledes või vaieldes, endamisi mõtiskledes, kui trükikodadega töid planeerin ja eelarvestan, võin kindlasti öelda, et disainiprotsessi ja -otsuste taga on midagi märksa enamat kui pelgalt esteetilised ja subjektiivsed kaalutlused stiilis kas kaanekujundus on kaunis või tüpograafia maitsekas. Ei tea küll läbinisti žürii hindamismeetodeid ja tööprotsessi, kuid millegipärast arvan, et nii lühikese aja jooksul, mil võitjaid suure hulga raamatute seast valitakse, ei ole võimalik konstruktiivselt kõike läbi arutada, mille tõestuseks on ka žürii mõnevõrra laialivalguvad ja küündimatud kokkuvõtted. Puudu on kujundajate enda kommentaarid ja selgitused: näitusel ringi käies ning raamatuid lehitsedes tahaks nii paljudelt disaineritelt uurida, miks just sellised otsused on vastu võetud. Loomulikult peab iga kujundus toimima ka iseseisvalt, aga põhjendused, miks asjad on just nii- või naasugused, panevad disaini elama ja loovad objektidele vajaliku konteksti ja taustsüsteemi.

2010. aastal oli välisliikmena kutsutud žüriisse kolleeg Urs Lehni Šveitsist. Maailmas tunnustatud raamatukujundajana oskas ta ehk värskema pilguga viidata üldistele tendentsidele, mis siin võimust on võtnud (Lehni artikkel „25 kauneimat Eesti raamatut” Sirbis, 4. II 2010, millega paljudes punktides nõustun ja lugeda soovitan). Millegipärast jäi väliskülalise kaasamine raamatukonkursi otsustajate ringi viimaseks korraks. Paljud nooremad disainerid, kes Eesti Kunstiakadeemiast võrsunud ja mõnes välisülikoolis tudeerinud ning piiritagust tööpõldugi kündnud, ootaksid selliselt konkursilt avatumat suhtumist ja värskust. Vastasel juhul ollakse olukorras, kus žürii liikmed, kes on ka professionaalsed kujundajad, jagavad auhindu iseendale, nagu on juhtunud paljude kohalike disainivõistlustega. Pole midagi parata, riik on väike ja asjatundjaid napib ning keda teist ikka kohtunikuks kutsuda, kui eelmise aasta laureaati …

Võib-olla ei vajatagi 2012. aastal enam üht järjekordset raamatute või ükskõik millist muud disainiteemalist iludusvõistlust. Selle asemel võiksid kujundajad, kirjastajad, trükikodade esindajad ja žüriiliikmed kokku saada, omavahel tutvuda ning rääkida ausalt oma töödest ja tegemistest, kuulata ära mured ja mõtted ning kutsuda seltskonda ka mõned väliskülalised, kellega koos vaadata disainikaarti veidi suuremalt, et kohalikest tendentsidest parem adumine tekiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming