Abstraktset kujundit joonistav käsi

Marje Üksine on kunstnik, kes mitte ainult ei tee kunsti, vaid mõtiskleb selle üle, mida ta teeb.

VAPPU THURLOW

Marje Üksine. Avanemine XIII. Kuivnõel, metsotinto, 2015.

Marje Üksine. Avanemine XIII. Kuivnõel, metsotinto, 2015.

Marje Üksine tähistas 18. mail 70. sünnipäeva ja tegi sel puhul kaks näitust: „Avanemised” Tallinna Kunstihoone galeriis (3.–26. VII) ja „Joonistav käsi” rahvusraamatukogus (8.–29. V). Kuigi ta ise kinnitab, et „Avanemised” on neist kahest olulisem – sest ta näeb ennast eelkõige graafikuna –, oli ka raamatukogu väljapanek kontseptuaalselt huvitav. See püstitas küsimuse kunstitegemisest ja neist mehhanismidest, mis toimivad kunstniku peas loomingut tehes. Minu teada on ta üks vähemalt kolmest kunstnikust, kes sel kevadel ja suvel oma näitustega sama probleemi päevakorda on proovinud tuua. (Teised olid Jüri Mildeberg Hausi galerii väljapanekuga ja Uku Sepsivart Hobusepeas.) Nad tegid seda väga erinevalt, igaüks hoopis ootamatust ja isikupärasest vaatenurgast. Kunstnike vallatud kujundimaailm on mõnes mõttes mitmekesisemgi kui sõnade oma, ometi on see kõneldavasse-kirjutavasse keelde raskesti tõlgitav.

Graafikuid huvitab kahtlemata alati, kuidas käsi „mõtleb“ ja milline on täpsemalt aju roll joonistamise juures, kuidas jõutakse joonistuse juurest edasi tehniliselt keeruka graafikatõmmiseni ja siis veel näituseni. On selge, et ükski käsi ei joonista iseenesest. Kindlasti teevad paljud inimesed mõttes igasuguseid pilte, aga vähesed kommunikeerivad oma fantaasiad edukalt kaaskodanikeni. Mis toimub kunstniku aju ja käte vahelistes närviteedes; kuidas ühes kajastuv teise kaudu reaalseks saab, ja kui saab, siis kui suur osa on see kõigest, mis ajus tegelikult toimub; missugune sügavus ja maht on joonistatud-maalitud-graveeritud neisse nähtavaisse kujutelmadesse?

Kunst on üks imevahendeid, mis näitab, et fantaasial, mõttelennul pole piire. Vahel tundub, et just abstraktne kunstiteos on materialiseerunud mõte, mis väljendab midagi fantaseerija olemusest, iseloomust, kalduvustest. Võib-olla, joonistades abstraktset, joonistab kunstnik enese teadmata tegelikult kusagil meeltesügavuses kasvavaid mõtteid, mis oma väljakujunemata faasis oleks nagu mingid poolkombatavad, poolloetavad moodustised.

Küsisin Marje Üksiselt, kust tema kujundileiud tulevad. Ega seda ei tea, vastas ta. Kunstnik näeb midagi ja see jääb talle mällu. Kusagil on üks pilt ja ta vaatab: huvitav motiiv! Siis see klaarib mõtetes mõnda aega ja areneb. Üksise loomingulises biograafias võib jälgida perioode. Kõigepealt mustvalge graafika, seejärel värviline litograafia ja praegu teeb ta värvilisi sügavtrükke. Need valmivad väga suure tööga, vahel käib pilt isegi kümme korda pressi alt läbi. Marje Üksisele meeldivad kõige rohkem mehaanilised tehnikad, sest nendega saab ta töötada omaette koduses ateljees. Tema hall-mustad triibulised pinnad, mis piltide õhkkonna salapäraselt ähmaseks löövad, on tehtud rööpjoonlauaga kuivnõela tehnikas. Ükskord korraldas ta Tallinna Kunstihoone galeriis näituse värvilistest joonistustest, mille juures oli kasutanud ka lahjendatud tušši, tinti ja sibulakooreleotist. Siis kutsusid akvarellistid teda sedagi liini edasi arendama, kuni viimasel sügisel tegid nad üheskoos grupinäituse Tallinna Linnagaleriis. Mitmesugustes tehnikates töötav Üksine naudib loomingut igas vormis: mõneks ajaks võib raskest plaaditöötlemisest väsida, aga natukese aja pärast tuleb jälle tahtmine seda teha. Marje Üksine kinnitab, et tema ei kuulu nende hulka, kellel kunst sünnib valu ja vaevaga – ta tahab, et loomingut saaks ikka nautida.

Kuidas sai alguse Üksise kunstnikutee? Kunstiinstituudi lõpetas ta raamatugraafikuna 1970. aastal, sellal sai ta meelistegevuseks raamatute illustreerimine. Kõik, kes lugemist ja kirjandust armastavad, mäletavad kauneid väljaandeid tema piltidega. Praeguseks on olukord raamatukujunduses muutunud ja Üksine ei kujunda enam aktiivselt. Vabagraafika, mis alguses talle nii tähtis ei olnud, on nüüd põhitegevuseks muutunud.

Kes on teda kunstnikuks kujunemisel mõjutanud? Instituudi ajal oli Tõnis Vint see, kes õhutas hoolega teooriat lugema ja raamatuid vaatama. Kunstnik tunnistab, et arenes vanematel kursustel õppijate eeskujul, instituudis tekkis tal laiem arusaamine kunstist, õppis nägema ning tajuma. Praegu on abikaasa Jüri Hain esimene inimene, kelle arvamust Marje Üksine küsib ja kellele usaldab näidata veel pooleliolevat tööd.

Näitusel „Avanemised“ oli eksponeeritud suuremõõtmelist graafikat, mille järgi me Üksise tööd viimaste aastate graafikanäitustel ära tunneme. Need mõjuvad võimsalt oma suursuguste, toekate vormidega, mis eenduvad peaaegu füüsiliselt kombatavaina piltidelt, või kooruvad kiht-kihilt lahti nagu suured origamikujundid. Kihid kumavad üksteisest läbi, justkui oleksid need volditud niisugusest paberist, mille peale on juba enne midagi joonistatud. Vormid pöörlevad aeglaselt ümber oma telje nagu kummalise kujuga taevakehad või avanevad lehvikukujuliselt, üllatades silma oma kihtidega. Miski nende sügavuses paistaks justkui nagu läbi prisma; näeme üht ja sama eri tahkudel – kord suurendatult, siis jälle vähendatult.

Ellipsja vormi, nagu tugevasti kokkusurutud rannakarbi, sisemusest väljuvad oranžid tunglad, mis abstraktset kujundit emmates ta veelgi kiiremasse liikumisse tõmbavad. Seerias „Lõikumised“ sisenevad teineteisesse tilgakujulised või ümmargused kehad. Kaks kolmnurka moodustavad lõikudes kuusnurga, kuid see on kaugel lihtsast geomeetriast. Kujundite sügavusest kumavad müstiliselt poolreaalsed motiivid – üks kunstniku poolt armastatud kinniskujundeid on linnupea, mille silm meie pilgule teravalt vastab. Teisal näib pildi autor abstraktset vormi voolides samal ajal kalale või natüürmordile mõelnud olevat. Inimene võib ju üheaegselt eri teemadel meeliskleda. Kas te pole vahel igavavõitu raamatut lugedes tabanud end samal ajal nagu paralleelajas hoopis teisest asjast unistamast, sellal kui mõte jätkab peaaegu poolautomaatselt teksti kallal töötamist? Võib-olla on midagi samalaadset ka selles mehhanismis, millega abstraktse kujundi sügavusse seletamatult üks hoopis teisest vallast pärit reaalsusfragment satub?

Üksise joonistuste- ja graafikanäitus täiendasid teineteist nii, nagu tekst võib täiendada kunstiteost. Samal ajal pole tekstide ülesanne ju tingimata seletamine, pigem mõtestamine ja mõtlema ärgitamine. Kunstnikud, kes joonistavad või teevad tehnikas pilti ja samal ajal ka mõtisklevad selle üle, mida nad teevad – isegi püüavad mõtisklusi ükskõik millises vormis väljendada –, on siiski haruldased ja neis peituvad varjatud anded. Sellise väljenduse tulemused, olgu need siis pildid, autoritekstid või näitused, on lisaks huvitavusele väärtuslikud kas või selles mõttes, et võivad kunstiteadlasi ja teisigi vaatajaid omakorda uute metodoloogiliste ja teoreetiliste ideedeni juhatada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht