Aeg ei ole küps, et olla kena!

Al Paldrok

Guerilla Girls kunstimaailmas ja väljaspool 1980ndate keskpaigas alustanud naiskunstnike-aktivistide grupp Guerilla Girls ei ole ka Eestis võõras: 2005. aastal olid geriljatüdrukud esindatud Veneetsia biennaali kuraatoriprojektis, aga see oli ka esimene kord, kui Veneetsia biennaali kureeris kaks naist Rosa Martinez ja Maria de Corral. 2006. aasta märtsis ilmus Sirbis nendega intervjuu (Sirp 10. III 2006), 2010. aastal olid aga nende krestomaatilised tööd väljas Tallinna Kunstihoones näitusel „Poliitiline on isiklik. Hannah Höchi kunsti tõlgendamine XXI sajandi postfeminismi laines”), 2011. aastal oli neil performance-loeng Helsingi ja Tampere ülikoolis. 1. märtsil, kui avati Guerilla Girlsi näitus ning oli kohtumine publikuga Chicago Columbia kolledži Glass Curtain Gallerys, esinesid Chicagos ka meie Non Grata tegevuskunstnikud. Al Paldrok vahendab Guerilla Girlsi ehk siis kahe endiselt anonüümse, ikka traditsiooniliselt gorillamaskiga geriljatüdruku, aga ka suures kunstimaailmas väga tõsiselt võetava kunstniku mõtteid. Nende näituse (näitus lõppes 21. IV) pressiteksti viimased sõnad on: „See multimeedia väljapanek illustreerib väga hästi, et Guerilla Girls on endiselt elujõuline ja revolutsiooniline.” Kuidas hindate praegust kunstisituatsiooni ja sotsiaalset keskkonda? Arvan, et praegu on suurepärane aeg tegutsemiseks! Üksikisiku osalust juhtivates protsessides tahetakse minimeerida. Ma ei räägi ainult kunstimaailmast, vaid kogu kogu kultuurist. Süsteem on omadega täiesti perses, seda juhib vaid üks protsent inimestest. Kunstnikud kõikjal maailmas on vinged, aga süsteem kotib. Igaüks meist peab selle vastu välja astuma, häält tõstma! Progressiivse kultuuri nihestatus on iseenesest huvitav nähtus: vapustav, milline mõju on kultuurile valitsusel ja meedial. Meie töö on see nihestatus avalikustada ja olukorda muuta. Kõikjal meie ümber on nii palju fantastilisi edumeelseid inimesi ja ideid, kas või siinsamas Columbia kunstikoolis. Kui vaadata aga valitsust ja poliitikuid, tuleb pähe küsimus: kus me ometi oleme olnud? Uskumatult ajuvaba, et selle situatsiooniga lepime. On vaja osutada vastupanu! Me ei saa loota, et keegi teine seda teeb. Me peame seda ise tegema!

Kas käsitlete oma tegevust rohkem aktivismi või kunstina?

Me ei taha mitte midagi defineerida. Me ei ole kunagi olnud eriti süstemaatilised. Võtame ühe probleemi, lahendame selle ja see viib edasi järgmiseni. Me ei tee midagi, mida meie arvates pole mõtet teha. Kui alustasime, siis oli meie meetod aktivism, aga kõik hakkasid seda kutsuma kunstiks. Aktsepteerisime seda, sest kunstil on suur potentsiaal. Aga aktivism on ühiskonnas märksa seksikam. Ma ei usu, et neid on üldse vaja eristada. Meie tegevus on aktivismi ja kunsti kuldne sild.

Kunstimaailmaga suhestumisel on oluline seda mõjutada. Tahame muuta inimeste mõtteviisi. Me ei ütle neile, et ära tee seda, sest see on halb, vaid püüame nende teadvust mõjutada. Kui alustasime 1985. aastal, siis arvasid kõik, et ründame kunstimaailma, meie eesmärk oli tegelikult palju laiem. Tahame puudutada elu eri valdkondi. Kunstimaailm on hea koht, kust alustada, aga mitte hea koht, kus lõpetada. Pole vaja rääkida ainult kunsti-, vaid kogu maailmaga. Kui tahetakse teha maale ja skulptuure, siis see on OK, aga see pole ainus valik. Kunstimuuseumid ja galeriid pole ainsad kohad, kus oma töid eksponeerida. Hirmuäratav on tekitada oma ideedega laiemat diskursust ja ühiskondlikku dialoogi, aga me julgustame kõiki seda tegema!

Loomulikult on meil seda lihtne öelda. Meil on see õnnestunud: maailm, mille ründamiseks pühendasime kogu oma elu, võttis meid omaks. Äkki olime meie, autsaiderid, nende muuseumides väljas.

Mis on muuseumikunst ja kuidas te end seal tunnete?

See on kummaline koht, kus olla, kui selle peale mõelda. Me ei suutnud sellest loobuda, sest sellega kaasnes ja kaasneb fantastiline publik. Oleme kuulnud nii palju inimesi ütlemas, et tavaliselt nad ei näe sellist kunsti, nagu meie teeme, sellistes institutsioonides. Probleem ei seisne niipalju selles, mis muuseumis vaadata on, sest seal leidub ka suurepäraseid asju. Me räägime rohkem sellest, mida seal ei ole! Seal ei ole ühtegi afroameerika naiste kunstiteost. Mitte ükski muuseum ei eksponeeri nende kunsti. See on šokeeriv! Ja kui me vaatame praegu Columbia kunstikooli auditooriumis ringi, siis on pool publikust ju afroameeriklased. Te kõik peate protestima, küsima, kus on nende kunstnike teosed. Muuseumis peab olema väljas kogu, mitte vaid edukate ajalugu!

See, et meie tööd on suurtel reklaamplakatitel või busside peal, ei muuda meie dialoogi publikuga, sest pole suurt vahet, kas eksponeerida oma kunsti tänaval või muuseumis: kõik need on avalikud kohad, kus käib palju inimesi. Mis tõesti on muutnud meid ja ka kõiki teisi, ükskõik, mis tööd nad ka ei tee, on internet, sest seal saab panna välja ükskõik mida ning seda ka kiiresti vahetada. Ihkame tegelikult palju suuremat publikut kui kuskil galeriis, aga näiteks Chicagos me seda ei saa. Andke ainult teada, kui meid kuhugi tahate, oleme alati valmis!

Kas Guerrilla Girls on pidevalt uuenev grupp? On teil ka palju noorliikmeid?

Ei pea olema just raketiteadlane, et mõista: kergem on tegutseda suure grupiga kui üksinda, aga liiga palju kokkasid rikub roa. Mina olen bossy, võimukas ja domineeriv, ja Katie on samuti bossy. Iga noor feminist peaks moodustama oma grupi, sest te ei taha töötada meiega koos! Miks mitte teha oma grupp?! Võtke meist eeskuju. Looge oma hullumeelne identiteet, mis teile sobib! See pole oluline, kui palju grupis liikmeid on ja kes nad on on. Ajage oma asja! Aastate eest, kui 1985. aastal alustasime, oli meie eesmärk panna New Yorgi tänavatele paar plakatit. Kogusime paar sõpra kokku, riietusime kui geriljatüdrukud. Meie grupp on koosnenud väga erinevatest liikmetest. Aga oleme õnnelikud, et oleme ajanud sellist asja, teinud sellist kunsti. See on olnud puhas rõõm! Oleme saanud rääkida asjadest, mis meid on vihastanud, ja ka sellest, mida ise teeme. Osaleme suurtel festivalidel ja teeme suuri asju, aga teeme ka väikesi asju. Käime teatrites ja raamatukogudes, jätame oma sõnumeid raamatute vahele ja WCdesse. Oleme teinud naljakaid postkaardikampaaniaid. Diskrimineeritakse alateadlikult, aga ka teadlikult. See tuleb avalikkuse ette tuua. Faktide esitamine võib olla huvitav. Me toetume huumorile, sest arvame, et see aitab sulanduda, n-ö relvituks teha, panna inimesed nägema, mis sorti diskrimineerimisega nad ise tegelevad.

Kas ja kuidas on teie tegevus ühiskonda muutnud?

Oleme õppinud, et kõik, kes usuvad inim- ja kodanikuõigustesse, saavad aru, et aja jooksul vaenlase nägu muutub. Kui alustasime 1985. aastal, siis ei olnud galeriides näha ei naiskunstnike ega ka neegrite, latiinode töid. Mitte kuskil. Selline oli olukord. Pärast 25 aastat virisemist, irisemist, kritiseerimist ei pane keegi enam küsimärgi alla, kas naiste, neegrite, latiinode jt kunsti peaks näitama. Kui 25 aastat tagasi räägiti n-ö kvaliteedist ja standarditest, siis nüüd selliseid argumente enam ei tooda. Keegi ei tõstata neid enam! Kuid uue põlvkonna puhul on ka diskrimineerimisviis muutunud. 1990ndatel oli diskrimineerimine näiliselt soolise võrdõiguslikkuse järgimise nägu: institutsioonides töötas üks naiskunstnik ja üks neeger, kõik uskusid, et olukord on lahendatud. Me ei kujutanud siis ette, et seda võidaks hakata kritiseerima. Me ei saanud aru, kas tegu on probleemilahenduse või selle jätkuga. Kultuurivallas teenivad naised 70 senti meeste ühe dollari kohta, kunstimaailmas aga 15 senti dollari kohta. See on šokeeriv! See tähendab, et uksed pole naistele veel lahti. Loomulikult võivad naised kunstnikud olla, neil võib ka näitusi olla, aga galerii- või muuseuminäituste puhul ei kiputa neile nende töö eest maksma. See on midagi, mida me kohe ei taibanud. Me peame ka selle suhtes kriitilised olema, sest diskrimineerimine muudab kogu aeg oma nägu. Kui vaadata muuseumikollektsioone, siis need on koostatud kunstituru reeglite põhjal, kunstiturg vajab ainult investigeeringuid. Aga kes on investorid ja kunstikogujad? Igatahes mitte mina ja sina, kes me armastame kunsti, vaid inimesed, kelle eesmärk on teenida palju raha. Nad teevad mõne seksika investeeringu ja kui sa oled tark ja oskad turuga manipuleerida, võid teenida 2000 dollarit maksva teose eest 200 protsenti kasumit väga kiiresti. Miks peaksime sellist süsteemi toetama? Peame seisma sellise muuseumisüsteemi vastu! See on süstemaatiline muuseumide nõrkus, neid juhivad rikkad inimesed, et ise kasumit teenida. Muuseumide kogud ei kajasta objektiivselt kunstimaastikul toimuvat, seal ei talletata mitte tõelist kunstiajalugu, vaid materiaalseid tompe, millele on lihtne anda kaubanduslik väärtus. Muuseumide kogud on potentsiaalse kommertskunsti peegeldus. Me ei tohi muganduda!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming