Afterwar ehk Täna kolm aastat tagasi

Andri Ksenofontov

Kristina Normani näitusest „Me ei ole universumis üksi” kirjutades on raske valida, millest alustada. Asi ei ole näituses endas, sest tööd on seintel, selgitused juures, muudkui vaata, mõtle ja kirjuta. Asi on selles, mida sellel teemal juba öeldud on, ja kujunenud hoiakutes. Siin on suur segadus. Paradoksaalsel kombel tekitavad suuri segadusi autorid, kes esitavad selgeid sõnumeid. Ebaselge sõnum on nagu õli, mida autor tilgutab vaataja teadvusesse  nagu lukuauku. Selge sõnum on võti. See igasse lukuauku ei sobi. Kui me kanname enda peas teistsugust lukuauku ning „valet” võtit proovime, siis tunneme ebamugavust. Ja me protesteerime. On ka teine teooria, mis väidab, et tõde on üldine. Selles mõttes on meis kõigis peidus üks ja õige lukuauk. Ja kui meie peal ühte ja õiget võtit kasutatakse, siis osutub, et lukuauk on igasugust sodi täis, mis teeb meist kordumatud üksikisikud. Ja ikka me  protesteerime.     

Milline hea sõna – tõde! Nüüd on mul võimalus seda veel kord kasutada: tõde on kusagil vahepeal. Aga siis tuleb järeldada, et me protesteerime alati. Aga mina ei ole sellega  nõus. Lukuauk ei ole minu teadvus, vaid selle mehaaniline metafoor. Isegi kui see mul alati ei õnnestu, üritan käituda mõtleva olevusena. Tähendab, ei ole alati minu asi hinnanguid jagada, mis sobib ja mis ei sobi, sest minu teadvus (lukuauk) on tähtsusetu argument. Ma pean eelkõige ilma ja elu tundma õppima ning kogutud teadmiste alusel otsustama, millal on õige kohaneda, ja millal ilma ja elu enda järgi kohendada. Kui nüüd keegi tõstab häält, et see,  kuidas me ilma ja elu mõistame, on meie oma mõistusest tingitud, siis soovitan tagasi pöörduda saksa klassikaliste filosoofide juurde, kes on selle teema juba läbi vaielnud: isegi kui maailm, mida tunneme, on meie teadvuse loodud, ei võta see meilt kõlbelist kohustust sellesse maailma aukartusega suhtuda ning sellega oma tegudes ja mõtetes arvestada.     

Kui lugeda Kristina Normani näituse netikommentaare, tuleks kõik seni öeldu tagasi võtta, sest ka parima kavatsusega kirjutatud sõnad saavad veel üheks malakaks oma õiguses veendunud inimese käes. Kriitiline mõtlemine ei suuda inimkonda päästa, sest üks oluline reegel kipub alatasa ununema: kriitilise  mõtlemise sihikule tuleb esimesena võtta omaenda mõtlemine. Rääkimata sellest, et kriitiline mõtlemine ei tähenda halvustavat, vaid võimalikult erapooletut ja kõiki asjaolusid arvesse võtvat mõtlemist. Unustatakse ka see, et üldistused kehtivad maailma kohta ainult siis, kui need kehtivad üldiselt. Kristina Normani näituselugu on üsna tuntud, ka näitus ise jutustab sedasama lugu. 27. ja 28. aprilli öödel 2007. aastal toimusid  Tallinnas nn pronksiöö rahutused, mis olid seotud II maailmasõjas hukkunute monumendi teisaldamisega Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule. Selle kohta tegi Kristina Norman lühifilmi „Monoliit”, mis esilinastati aasta hiljem. 2009. aasta 9. mail tõstis Kristina Norman teisaldatud monumendi asukohta pronkssõduri kuldseks värvitud koopia, mis valmistatud kergmaterjalist. Selle konfiskeeris politsei. Teise, samasuguse koopia, viis Kristina Norman  Veneetsia biennaalile. Veneetsia biennaali näituse „Afterwar” materjalid on väljas ka praegu Kunstihoones. Videodokumendid sellest, kuidas sõjaveteranid ja mitte-eestlased Tõnismäe monumendi juures 9. mai Võidupüha tähistasid, lilli panid ja laulsid. Keset suurt ekraani paikneb tilluke ekraan, millel mängib mustvalge kroonikafilm nõukogudeaegsest Võidupühast. Esitatud on ka videodokumendid pronksiöö sündmustest ja Kristina Normani  kuldsõduri etendusest, neist viimane niihästi autori kui ka Meelis Muhu versioonis. Ja muidugi film „Monoliit” ise. Näituse keskseks kujuks on Veneetsias nähtud kuldsõdur, mis ripub lakke riputatud traatidel selili asendis. Tegemist ei ole ainult Veneetsia väljapaneku taasesitusega, sest lisatud on ka uut materjali, millest peamine on videodokument Mati Jaaksoni loodud monumendist UFO -le.       

Ma võrdleksin Kristina Normani loomingut kõrgushüppamisega. Asjaolude kokkulangemise tõttu on tema ette just praegu kerkinud üks kõrge takistus. Terves reas kunstikriitilistes artiklites on hinnatud sotsiaalne kunst viletsaks ning nn projektikunst eos nurjunuks. Sarnase mõtte tõin välja ka ise oma vestluse üleskirjutuses Raoul Kurvitza ja James Thurlowga. Jutt  kõik õige, aga probleemid on ikkagi osalised, kogu moodne kunst ei ole mäda. Näiteks äsja Kumus lahti olnud näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteetide vahel” (suurepärane alapealkiri Kristina Normani näitusele) on igati tugev läbi ja lõhki sotsiaalse kunsti näitus. Probleemid tekivad peamiselt siis, kui 1) autor ei pea esituse meisterlikkust oluliseks, vaid tema arvates tagab tehniline kunstivahend teose kvaliteedi, 2) autor ei viitsi oma  teemasse süveneda, sest tema arvates kuulub talle loominguline litsents öelda kõike, 3) igat kunstiprojekti läbi toetuse taotlemise menetluse lastes antakse kunstibürokraatidele võim igat kunstiprojekti mõjutada. Õnneks on meil kunstnikke, kes loovad innu ja huviga, ning ka kultuurkapitali kuuluvad üldiselt ausad inimesed. Ohutu viis Kristina Normanit tunnustada on viidata tema rahvusvahelisele edule. Mõjuv ja vaimukas „Monoliit” esitab kunstilisi hinnanguid  seejuures ühte poolt teisele eelistamata. Kristina Normani isikužanriks on kujunenud dokumentaalulme, mis on kõikjal leidnud huvitatud publikut.     

Selle huviga on seotud teine tõke. Nüüd on nii, et huvi on patune, sest olemasolevast  olukorrast on alati mugav mõelda kui vooruslikust, ja hetkel valitseb huvipuudus kaasaegse kunsti vastu. Jutt skandalismist ja odavast populaarsusest näitab veel kord praeguse kunstikriitika segadust. Ühest küljest tahetakse huvi äratada, vaidlusi tekitada, aga kui keegi sellega hakkama saab, on kohe skandalist. Ma oletan, et paljud neist, kes kaasaegset kunsti „sitakunstiks” kutsuvad, ei oskaks sedagi kaasaegse kunsti kohta öelda, kui Jaan Toomik  talongiaja olmevaesust oma sitapurkide installatsioonis poleks näidanud. Paljusid inimesi tõukab igasugune argimuresid torkiv teema eemale ning nad vajavad kunsti ainult meelerahustuseks, hingelise harmoonia hoidmiseks. Nüüd, tänu Jaan Toomikule, on neil vähemalt mingisugune ettekujutus kaasaegsest kunstist olemas. Ainult et Kumu tõeliselt tõhus ja asjatundlik haridusprogramm ei suuda kaasaegset kunsti unustusest päästa. Iga kaasaegne kunst  vajab skandaali, nagu õpetab kunstiajalugu. Järgmine tõke seisneb selles, et eriti põlatakse tühje skandaliste. Kui eesti rahvuslane kergitaks kuldsõduri koljukaant ja hüüaks sinna „ku-ku!”, siis vastu kostaks „ку-ку!”. Eesti rahvuslane peaks seda kajaks, lajataks kaane kinni ja ühmaks „tühjus puha”. Ma ei oska seda seletada, kuidas on niimoodi juhtunud, aga kindlasti on siin oma osa mängida ajakirjandusel, kooliharidusel ja võimuinimeste huvipuudusel  kõige suhtes, mis puudutab mitte-eestlaste elu Eestis. Juhtunud on see, et näiteks sõna „venelane” on keskmise eesti rahvuslase jaoks kaotanud täiesti oma sisu. Tühjus. Ja kes olid aatelised kommunistid? Ei, selliseid ei olnud olemas, nende olemasolu ei ole isegi võimalik. Ja kui olidki, nottis Stalin nad enne maha, kui Eesti okupeeriti. Hiinas kommunistid? Naljanumber. See on nii kummaline, kui vahel need inimesed, keda meedias venelasteks nimetatakse, tänaval vastu tulevad ja meist teistsugust keelt räägivad. Ootamatu, tundmatu ja ärritav.

Kõrgemalt haritud inimesed muigavad sellise jutu peale. Ent aasta tagasi ja ka praegu paljud neist kuulutavad: „Probleemi ei ole ju olemas, me lahendasime selle!”. Esiteks, mida me lahendasime, kui probleemi ei ole, ja teiseks, see ei olnud „meie” probleem, vaid nende „teiste” probleem. Lihtsas keeles öelduna kästi venelastel silma alt ära kaduda. Nõukogude armee lõhn  on Tallinna kesklinnast taandunud, ent sellega ei ole muutunud olematuks Nõukogude Liidu ajalugu, selle riigi ja armee roll II maailmasõjas, kultuur ja ühiskond, mis ehitati Eestis üles sõjarusudelt, oli see siis nii okupeeritud kui tahes. Lillede ja lauluga võidupühade tähistamine, mis 2007. aastal riigivastaseks kuulutati, oli kõigest jäämäe tipp, mille all asub laiem ajalooline, kultuuriline ja rahvuslik eneseteadvus. Jõudu meie eesrindlikele ajaloolastele selgitamaks sellele  eneseteadvusele ja kogu maailmale, et tegelikult II maailmasõda kaotati. Mitte-eestlased ei oota eestluse misjonäre. Piisab sellest, kui mitteeestlastega viisakalt rääkida. Ma korra puhusin kuldsõduri peale, mis hõljub Kunstihoone saalis – juba sellest hakkas ta liikuma. Ent too jäämägi oleks võinud ka teistmoodi end läbi veepinna lüüa. Tuleb ainult õnne tänada, kui see läbilöök kunstidiskussiooni vormi võtab.     

Ja veel poliitilise jäikuse tõke, millest ülehüppamine ei ole individuaalala, vaid omamoodi teatehüppamine. Kristina Norman haaras enda kätte teisitimõtlemise teatepulga, mida aasta tagasi kuraator Marco Laimre kanda aitas. Kuldsõduri videodokumendis võis nende närviline esinemine mulje jätta itsitavatest  noorukitest, kes ulakusega politsei välja ajavad. Ent see ei tähenda, et nad ise oma sõnumit tõsiselt ei võtnud. Tundub, et Kristina Norman ja Marco Laimre nägid paremini ette ja usaldasid rohkem politsei käitumist kui ärritatud kodanikud, kes tulekahju karjuma hakkasid. Tartus oli kunagi üks kõrvaldatud hauamonument, kuhu kooliõpilased Julius Kuperjanovile lilli viisid – et kas jäävad miilitsale vahele või ei jää. Need on kõigest lollid lapsed, ütles nõukogude propaganda.  „Provokaatorid!” EE definitsiooni järgi on see „reeturlik ässitaja; hukatuslikule tegevusele õhutav salaagent”. Vaevalt et endine siseminister Jüri Pihl kuldsõduri etendust provokatsiooniks nimetades seda mõtles, sest siis oleks ta välja andnud oma agendi. Jüri Pihl rääkis lihtsalt inglise keeles, kus provoke tähendab vihastama, marru ajama, esile kutsuma, ässitama. Tagasi tulles skandaali teema juurde, sellised „provokatsioonid” annavad kunstielule  toonust. Ise seda teadmata käis Kristina Norman praegust näitust koostades tuntud endise teisitimõtleja Tunne Kelami jälgedes. Kui maailm veel kartis Nõukogude Liidu lagunemist ning rahvusseparatistid ärritasid kõiki, viis Tunne Kelam oma arutelu üldisele eetilisele tasandile. „Kui meid jälgiksid erapooletud tulnukad kosmosest, kuidas nemad siis meie ajalugu ja rahvaid hindaksid?”, küsis ta. Sama väite esitab ka Kristina Norman: „Me ei ole universumis  üksi”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming