Aga mida oskad sina teha valge värviga?

Riin Kübarsepp

Eesti Maalikunstnike Liidu kuraatorinäitus „Mida oskad sina teha valge värviga?” Vaalas kuni 1. VII , kuraator Jaan Elken. Vaala galerii näitus on kuuekümne ühe kunstniku tööde kompaktne kogum, kõik lähenevad ülesandepüstitusele väga isepäiselt. Mõni autor ei puuduta valget värvi kordagi, on vaid kontseptuaalne akt.       

Valge värvi tähendus on kultuuriruumides olnud läbi aegade väga erinev: valget on tõlgendatud aktiivsuse, taevalikkuse, vaimsuse ja puhtuse peegeldajana. Ega muidu ole aastasadu tehtud valget tikandit, kus valgele kangale õmmeldi broderiitehnikas kaunistusi, mida kasutati peamiselt alus- ja voodipesu, samuti dekoratiiv- ja kirikutekstiilide puhul. Jaan Elken on kuraatorina paljud asjad pahupidi pööranud, sest valge värvi puhtusest on paljud autorid eesmärgipäraselt väga kaugel. Näituse sissejuhatav tekst algab sõnadega „Ainult valgetele”, mis on iseenesest intrigeeriv. Kui oled „must”, ära sisene. Igaüks sai sellest aru vastavalt oma intuitsioonile ja huumoritajule. Väljapanek on igatahes väga kirev juba sellepärast, et osalejate sünniaasta skaala katab peaaegu kogu XX sajandi. Noorkunstnik Mihkel Maripuu (1987) ei jää maaliga „Valge Vaala galeriis” oma vanematest kolleegidest kuidagi  maha. Valev Seina kaks teost, mis on loodud perefirmaga, poja Antsu ja tütre Silviga, toimivad samuti väga hästi. Tõnis Paberit ning Peep Ainsoo on pannud kokku teravmeelse installatsiooni „Asfalteeritud lillepotid 101 kohale”, mis jääb valgest väga kaugele, kuid eks pea vaataja „valge” sealt ise leidma.       

Üle pika aja osaleb ka Ludmilla Siim sel aastal valminud teosega „Valgus tunnelis.  Kaija Saariaho portree”. Huvitav, miks ei ole aga osavõtjate seas näiteks Sirje Runget oma mastaapse valge maaliga armastusest või näiteks Andrus Joonast mõne aasta tagusest naiste valge aluspesu seeriaga. Suurüllataja on praegugi Nadežda Tšernobai, kes on mitmetel viimastel näitustel silma paistnud. Hiljuti avati Rakvere muuseumis Teet Veispaku kureeritud näitus „Minu erootika”, sealgi on Tšernobai väljas silmajääva tööga „Karvane hammastega  vitt” (2010). Vaalas on autor eksponeerinud suurejoonelise taiese „Altar nr 3”, mis haakub etteantud teemaga.     

Üks intrigeerivam töö on kindlasti Toomas Sarapuu maal „President pagavana Ilves”, kus presidendipaar on valgusesse mattunult tuvastatav vaid Ilvese punaka kikilipsu järgi. Poliitiliselt  on kõik korrektne!     

„Valge” tundub nii kontseptuaalselt kui ka visuaalsetest, esteetilistest printsiipidest lähtudes olevat aktuaalne, iseäranis kui mõelda Kumu Urmas Ploomipuu väljapaneku „Urmas Ploomipuu valge maja” peale. Ei tea, kas see on juhuslik kokkulangevus või kokkumäng, aga igatahes ergastav kooslus. Elkeni kureeritud väljapaneku võtab kõige paremini kokku Boriss Uvarovi maal „Valge uks”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming