Ahjuküttega helikunstigalerii Viljandis

Erik Alalooga: „Ideaalis näen Supersonicumi arvestatava produktsioonikeskuse, mitte ainult ekspositsiooni- ja esinemispaigana.“

SANDRA JÕGEVA

14. mail avas Erik Alalooga Viljandi Koidu seltsimajas Jakobsoni tänav 18 helikunstigalerii Supersonicum. Praegu on seal väljas Taavi Suisalu isikunäitus „Akende lummuses“ ehk siis ingliskeelse pealkirjaga „I’m not sitting in a room“. Galerii on lahti 19., 20., 21., 26., 27. ja 28. mail ning 2., 3. ja 4. juunil kella 16–20. Muul ajal saab näitust vaadata ainult kokkuleppel.

Olen jälginud sinu kunstnikukarjääri, selle muutumist päris lähedalt (korraldasime sinu ja Tanel Saarega seitse aastat Kunstikonteinerit Polymeri kultuuritehases) ja siis kaugemalt. Kõigepealt sai skulptorist kineetiliste objektide looja, siis aga hakkasid tegema publiku aktiivset osalemist nõudvaid etendusi, peaosas su varasemast loomingust tuttavad masinad. Siis liikusid oma masinatega nüüdistantsu territooriumile ja said  Eesti sõltumatu tantsu 2012. aasta tegija auhinna etenduse „Materjali vastupanu“ eest (koos Andreas W, Tanel V. Kulla ja Hans Gunter Lockiga). Nüüd tegutsed peamiselt helikunstnikuna.  Kuidas sa ise oma arengut kommenteerid?

Erik Alalooga: Tegelikult olen kogu aeg ehk siis sinu kirjeldatud muutumisteahela igas lülis konstrueerinud interaktiivseid objekte. Minu mänguväli on teater, tants, installatsioonikunst, muusika või seni veel järele proovimata film. Kõik, kus käsitletakse inimese ja objekti suhet.

Kõrvaltvaatajana tundub, et Erik Alaloogat kui helikunstnikku poleks olemas, kui sellele poleks eelnenud aastaid instrumentide valmistamise kursusi EKAs ja ka teistes ülikoolides ning koos oma õpilastega loodud ansamblit Postinstrumentum. 

Nii see on. Mulle tundub, et mõnede arvates oli minu EKA professuur üks kahtlane avantüür, sinu väide toetab seda. Alustasin mainitud kursuste juhendamist igasuguse muusikaalase eelteadmiseta. Intriigi vähendab muidugi fakt, et mina tegelesin objektide konstrueerimise ning nende teatud parameetritele (kontrollitud heli tekitamine) allutamise juhendamisega. Kompositsioonikursusel ehitatud pillidega tegeles professionaalne muusik ja õppejõud Andrus Kallastu. Kuna minu õpingute ajal selliseid kursusi EKAs ei korraldatud, siis osalesin oma osakonna (EKA tegevuskunstide õppetool tegutses aastatel 2010–2013) kursustel ka tudengina. Näiteks Kallastu kompositsioonikursusel. Esimese aastakäigu kursuse põhjal formeerus ka rühmitus Postinstrumentum. Ja alles seejärel, kaks aastat tagasi, hakkasin katsetama, kuidas rakendada eespool kirjeldatud protsesside käigus esile kerkinud nähtusi sooloformaadis.

Kas oma galerii asutamine tudengeid täis Viljandis on loogiline jätk su tegevusele EKA tegevuskunstide kateedri juhina?

Tundub, et pean olema seotud mingi institutsiooni ning sellega kaasnevate ressursside ja võimalustega. Ma ei ole üksinda nokitsev kunstnik. EKA, Polymer, Sõltumatu Tantsu Lava ning nüüd galerii Koidu seltsimajas on võimaldanud mul oma asjadega tegeleda hoopis suuremas mahtus, kui lubaks ateljeest galeriisse-näitusele ja tagasi formaat. Ka tudengite õpetamine on nii-öelda legaalseteks inimkatseteks vajalik. Loominguline tegevus ja tudengite juhendamine on mul väga tihedalt läbi põimunud.

Millisena tajud Viljandit ja selle võimalusi? Kas kavatsed end sellega pikemaks ajaks siduda?

Viljandi peamine bränd on kultuur. Siin ei ole suurt tööstust, ärituiksooni ega teisi kapitalismi igandeid häirivalt domineerimas. Isegi linnapea on siin tuntud kultuuritegelane. Kultuuriakadeemia hoolitseb noore vere pealevoolu eest. Viljandi linn on piisavalt atraktiivne loomekeskkond ka kooli lõpetanutele, et jääda siia tegutsema. Kultuurile orienteeritud kõrgkool, maakonnateater, pärimusmuusika keskus ning ka isetekkelised nähtused nagu Koidu seltsimaja, Valgesaal tagavad aktiivse kultuurikeskkonna aasta ringi.

Muidugi seistakse ka siin silmitsi publiku nappusega, aga müüt, et vähegi kunstilist tegevust on mõtet serveerida ainult hiiglaslikule auditooriumile, ei toimi enam. Ka väikesel ja suurlinnast eemal paikneval publikul on õigus kvaliteetsele kultuurile. Kaasaegse kunsti koha peal on Viljandis mõnda aega haigutanud tühjus. Supersonicumi avamisega täidan igatahes selle ühe sektsiooni.

Tallinna-keskne mõttemall asetab kogu ülejäänud Eesti karu p…sse, aga tegelikult viib see palju lähemale näiteks Riiale ning ka heli- ja tehnokunsti keskustele nagu MoKS või Maajaam. Supersonicum, aga ka planeeritavad kursused kultuuriakadeemias hoiavad mind kindlasti mõne aja suhteliselt tihedalt Viljandis. Eesti-suuruses riigis on tobe ennast jäigalt määratleda mõne asustatud punkti kaudu. Transport toimib ja vahemaad on lühikesed. Tallinn ja Riia on paari tunni, Tartu ja Pärnu tunni kaugusel. Pole paha asukoht.

Päris tüüpiliseks  laval arvutist sahinaid välja võluvaks helikunstnikuks sind pidada ei saa, olen aga märganud selles valdkonnas tendentsi kasutada omavalmistatud veidraid instrumente ning kaasata esinemisel performatiivsemaid elemente. Mis sind helikunstis huvitab?

Praegu on huvi keskmes objektid, mille esmane funktsioon on helide esilekutsumine. Mulle on oluline füüsiline suhe, mehaaniline struktuur ning naturaalsed helid. See võimaldab esitada helimustreid vägagi performatiivselt ning füüsiliselt. Kinnisilmi või kodus plaadi pealt kuulates läheb väga palju kaotsi. Muidugi kasutan helipildi rikastamiseks elektroonilisi efekte, aga selle käigus ei kaota heliallika eripära. Viimasel ajal on mind hakanud huvitama ka masinate omaheli. Heli, mida mõni masin teeb töötamise ajal, on kujunenud baasstruktuuriks. Isegi nende ridade kirjutamise ajal improviseerib mu kõrval külmkapp huvitavamalt ja rikkalikuma struktuuriga, kui seda teeb nii mõnigi elektroonilise muusika harrastaja.

Millisena näed helikunstivälja Eestis, Euroopas, maailmas? Mulle tundub, et helikunst ning eksperimentaalmuusika on üle maailma juba ammu väga populaarne. Kas helikunst tõuseb või stagneerub, kui üldse nii küsida tohib?

Populaarsus on suhteline mõiste. Eks kogu muusikapildis on ikka nišivärk, punk. Elektroonilise muusika kohta võib öelda küll, et see on nišist välja murdnud. Soft’i enda arvutisse saada ei ole keeruline ning pealiskaudsele kuulajale kõlab see päris elektroonilise muusika moodi, sellest neile piisab. Veel mõni aeg tagasi ultraeksperimentaalseks ja avangardistlikuks peetud modulaarsüntesaatoreid kutsutakse nüüd juba hipsterite mänguasjadeks. Stagneerub vaevalt, aga loogiline on, et tehnika areng ja eelkõige kättesaadavuse kasv laiendab kasutajate ringi ning lahjendab alternatiivsuse mekki. Suure arengu taga on endiselt kompromissitud eksperimentaatorid ja friigid. Müügipotentsiaaliga asjad on alati kiirelt showbusiness’esse tõmmatud. Võin mürki võtta, et midagi sellist kohtab lähiajal ka Eurovisioni lauluvõistlusel. Paariaastase nihke ja julguse kogumise järel paneb ka mõni siinne valvehelilooja oma loosse mõne ebatraditsioonilise instrumendi. Ja mis siis sellest? Helikunsti avangardist jääb see nii kaugele maha, et ei vääri isegi kommenteerimist.

Mis sai oma galerii asutamisel viimaseks tõukeks? Kui palju sellise spetsiifikaga galeriisid üldse on ning kas Supersonicum on ka väljaspool Eestit tuntud?

Ega see galerii asutamine mingist kinnisideest otseselt ei tõukunud. Viljandi orbiidile juhtusin mitmete jõudude koosmõju tulemusena. Siis sattus minu teele avar laona kasutusel olnud ruum, mis vajas uut sisu, ning asi sai käima lükatud. See, et sellest saab koht, kus hakatakse helisid analüütiliselt käsitlema, oli juba suhteliselt loomulik samm. Kusjuures, kui räägime helieksperimentidest, siis siia võivad mahtuda ka teatri- või tantsuetendused ja muud nähtused. Peaasi et heliga analüütiline ümberkäimine on essentsiaalne. Nii nagu seda laadi helikunst on pigem nišivärk, siis arvatavasti ei ole ka sellele spetsialiseerunud galeriisid väga palju. Ja ega Supersonicum ei ole ka rangelt võttes ainult galerii. See on ikkagi keskkond, mida annab kasutada muude funktsioonide kõrval ka galeriina.

Keda näed oma publikuna ning kas tõmbad kuhugi kontseptuaalsed piirid, millist kunsti või muusikat sa oma galeriis näha ei taha?

Oma olemuselt ei esita helikunst publikule erilisi nõudmisi. Päris palju saab võtta vastu puhtalt seljaajuga. Eks tehnoloogiast arusaajatel on mõnevõrra lihtsam – hoiab ära liigse poeesia või meelevaldsete tähenduskihtide otsimise/omistamise. Kunstnikele on peamiseks kriteeriumiks eksperimentaalsus ning analüütiline lähenemine oma loomingule. Helikunsti spetsiifika teeb eriti raskeks eri laadi kunstnike kureerimine samasse ruumi. Seetõttu on esinejateks peamiselt kas soolotajad või koos tegutsevad rühmitused.

Kui palju tuleb su galeriis live-kont­serte ja kui palju kavatsed ekspo­neerida heliinstallatsioone, mille puhul autorit teost esitamas kohal ei ole?

Täpselt paika pandud proportsioone ei ole ja vist ei tule ka. Praegu õpin programmi kureerimise kõrval tundma kunstivälja toimemehhanisme, Viljandi publikut ja ka oma ruumi. Ruum on olnud pikka aega keskkütteta. On suur ahi, mille planeerime suve lõpul tööle saada. See, kuidas õnnestub tagada ruumis normaalne temperatuur, paneb paika, kuidas saame oma programmi läbi viia oktoobrist aprillini. Aga kaheksa aastat Polymeri tehase kogemust on mind karastanud.

Kas helikunstile pühendatud galerii vajab erilist ruumispetsiifikat?

Professionaalsed helikunstnikud arvestavad alati ruumi spetsiifikaga. „Raske“ ruum on neile enamasti väljakutse. Muidugi teeb liigse kaja või tahtmatult resoneeruvate detailide või materjalidega ruum teose vastuvõtmise keeruliseks. Eriilmeliste näituste eksponeerimiseks peab ruum olema võimalikult neutraalne. Lisaboonusena on väikelinnas olemas helikunstile vajalik vaikus, mida suurlinna atraktiivsetel tuiksoontel paiknemine naljalt ei võimalda. Supersonicum annab ruumi kunstnike käsutusse sellisena, nagu see praegu oma orgaanilisuses on.

Millised on su lähiplaanid?

Ideaalis näen seda ka arvestatava produktsioonikeskuse, mitte ainult ekspositsiooni- ja esinemispaigana. Residentuurid, töötoad, mokalaadad ja mitmesugused eksperimendid peaksid andma Supersonicumi elule sisu. Ainult kord kuus vahetuvad näitused jätavad koha õõnsaks.

Lõpetuseks mõned väga praktilised küsimused. Kui palju ja millistel aegadel-perioodidel on galerii publikule avatud ja kuidas kavatsed oma tegevust rahastada?

Tegevust planeerin sammhaaval. Sügiseni on plaanid paigas ja kulkalt nelja näituse rahastus olemas. Taavi Suisalu näituse järel tulevad Raul Kelleri, Sten Saaritsa ja Sven Sosnitski ning siis ka minu näitus. Novembris plaanime kontsertide/performance’ite sarja „Noisy November“ ehk „Lärmakas november“. Toetust võiks saada ka Põhjamaade koostööfondidest. Hea oleks, kui ka kulka helikunsti siht­kapital hakkaks tegutsema oma nime vääriliselt ega küsiks helikunsti kohta, „aga kus siin see muusika on?“.

Galerii tegutsemiseks üritan töötada välja mudeli, mis arvestab Viljandi suuruse ja eripäraga. Galerii on avatud kolmel õhtul nädalas, iga kord neli tundi õhtupoolsel ajal. Mulle ei mahu endiselt pähe see, kui kunstigaleriid on lahti tööpäevadel kella kümnest viieni. Sellisel ajal saab vabalt ringi hängida peamiselt see seltskond, kes näituse avamisel on juba käinud. See oleks sama jabur kui teha teatrietendusi ja kontserte kell üks päeval ning imestada siis, miks küll keegi vaatamas ei käi. Ma ei väida, et õhtuti galerii avatuna hoidmine külastajate müriaadi ligi tõmbaks, aga võimalus selleks on.