Ahvenamaal astuti nooreestlaste jalajälgedes

Anne Untera

 

Jüri Ojaveri nooreestlastele pühendatud

monumendi “Pink” fragment.  Mari-Liis Tammi

 

Noor-Eesti liikumise 100. ja Friedebert Tuglase 120. sünniaastapäeva tähistav näitus Önningeby külamuuseumis avati Ahvenamaa autonoomiapäeval 9. VI ja kestab kuni Eesti iseseisvuse taastamise päevani 20. VIII.

 

Kunstiajaloolane Kersti Koll on pikemat aega tegelnud Eesti ja Põhjamaade kunstisuhetega. 1995. aastal algatas ta ja viis ellu näituse, kus võttis luubi alla Norra motiivid eesti kunstis, tänavune näitus on keskendunud Ahvenamaa temaatikale sajanditaguses eesti kunstis. Kaks Adamson-Ericu muuseumis tehtud näitust viidi edasi ka kujutatud motiivide kodupaikadesse. Norra, mis on andnud võimsa peatüki eesti kunsti, jäi siiski pigem akadeemiliseks ekskursiks. Praegune Ahvenamaale pühendatud kunsti- ja kirjandusnäitus on seevastu leidnud laialdase toetuse ja huvi: sellest kasvas välja Eesti poolelt Adamson-Ericu muuseumi ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Soome poolelt Tuglas-seura ja Önningeby muuseumi ühisprojekt “Ahvenamaa fenomen”. On õnnestunud heita sügav pilk Ahvenamaa perioodile Eesti kultuuriloos ning tuua see ka inimlikult lähemale.

Önningeby muuseumis jätkuv eesti kunstinäitus on keskendatud Nikolai Triigi (1884 – 1940), Konrad Mäe (1878 – 1925), Aleksander Tassa (1882 – 1955), Anton Starkopfi (1889 – 1966) ja Friedebert Tuglase (1886 – 1971) Ahvenamaa suvedele aastatel 1906 – 1913, tõlgenduse avarust on lisanud Tuglase uurijate, eeskätt Jaan Unduski kaastöö.

Ahvenamaa võlus nooreestlasi ürgse looduse kõrval ka sealse tuttavliku, kuid siiski Eestist tunduvalt erineva olmekultuuriga. Konrad Mägi kirjutas 1906. aasta kevadel: “Talupojad on siin kõik rootslased ja elavad nad nagu Eestimaa mõisnikud” (näituse kataloog, lk 13). Kuigi Soome oli saja aasta eest samuti nagu Eesti Vene keisririigi osa, andis sealne laialdasem iseseisvus 1905. aasta mässukeerisest taandunud eestlastele poliitilise pagulase staatuse. 1921. aastal kujunes Ahvenamaast tänapäevane riik riigis, autonoomne demilitariseeritud piirkond, mis kuulus küll Soome Vabariigi koosseisu, kus aga soome keel ei ole riigikeel. Ka I maailmasõja eel valitses saarestikus rootsi keel, tekitades noortes eesti meestes üksinduse, keeleoskamatuse, teatud asotsiaalsuse tunde. “Hääletu isiklik aegruum” ühes elamustega ürgsest loodusest avas tee sisekaemusele, loomingule (Jaan Unduski essee “Fr. Tuglase Ahvenamaa-elamus”, näituse kataloog, lk 73-74). Arvatavasti mitte vähe oluline ei olnud Önningebys eestlastele uudsena kogetav respekt kunstniku vastu. Paarkümmend aastat varem oli sealsamas tekkinud Viktor Westerholmi (1860 – 1919), Düsseldorfis Eugen Dückeri õpilasena alustanud nimeka soome kunstniku ümber vabaõhukoloonia. Westerholm siiski eesti “poistega” tegelikult kokku ei puutunud.  

 

 

Kunstiajalooline ekskurss

Ahvenamaa fenomen seisneb stilisatsioonikultuuris, mis leidis juugendlike väikevormide, vinjettide näol oma koha Noor-Eesti albumite ja Tuglase raamatute illustratsioonidena. Eesti kunstis on Ahvenamaa kaljusaared vist kõige mõjukamalt kohal Aleksander Tassa väikeseformaadilistes maalides ning joonistustes, kus valitsevad voolav, paadi liikumisena kurvlev joon, värvilised kaljurüngad ning väänlevate okstega männid. Kaks Ahvenamaa suve olid Tassale kunstnikuna kõrgperioodiks, kuna ta hilisem elutöö kirjaniku, kunstiajaloolase, museoloogina on üks suur fragmentaarium. Tuglase kunstikatsed, filigraantehnikat meenutavad joonistused, on nii mõnelegi eesti kunstiloolasele üllatuseks.

Monumentaalseim ja tuntuim teos näitusel on Nikolai Triigi Konrad Mäe portree, maalitud 1908. aastal Pariisis. Triik oli Ahvenamaa eesti kunstikolonistidest ehk kõige küpsem, talle kuulub ka Önningeby esmaavastaja au 1906. aasta varakevadel.

Mägi, samuti nagu Tuglas, oli eriliselt tundlik saarestiku karmi looduse võlu suhtes, ent tema toonased maalid on vaateväljalt kadunud. Need müüs ta Helsingi sõbratar Anni Vesanto – õnneks siis ja õnnetuseks praegu. Erinevalt kirjanduslikust tekstist ja estampgraafikast on maal unikaalne, ainukordne. Säilinud kunstiteoseid silmitsedes võiks ka noortele kunstnikele laiendada Jaan Unduski sõnu Tuglase Ahvenamaa-elamusest pärast 1905. aasta vapustusi: “Ja tema elus on just käes pausikoht äkki otsa saanud lapsepõlve ja sotsiaalse kohandumise vahel, kus ei ole veel väga kiire. Ta ei karda veel mitte midagi maha magada. Ta on ühiskonnast väljas, maailma lõpus, ning tal puudub sotsiaalse võidujooksu tarve” (Jaan Undusk, näituse kataloog, lk 80).

 

 

Lahe suvine meeleolu

9. juunil avati Ahvenamaal koos eesti kunsti näitusega Jüri Ojaveri nooreestlastele pühendatud monument “Pink”. See koosneb kaljuplatoole kinnitatud viiest, signatuuridega kaunistatud metallist istepingist. Monumendi ja näituse avamisele oli saabunud hulk huvilisi Tartust, Tallinnast ning Helsingist, teiste seas Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi juhtkond. Väikese Önningeby külamuuseumi juhataja, ka ise kunstnik Kjell Ekström ei korraldanud aga, hoolimata auväärsetest külalistest, vernissaažist surmtõsist tseremooniat. Kuigi kohal viibinud Eesti kultuuriministri Raivo Palmaru vastaskõnelejaks oli Ahvenamaa omavalitsuse kultuuriminister Kamilla Gunnel, valitses lahe suvine meeleolu rohke muusikaga. Ähmast ebaproportsionaalsuse tunnet leevendab see, et sündmuse kaalukus on ka pigem Eesti-poolne ja meie kultuuriloo kaunis ning omamoodi oluline Ahvenamaa peatükk pakub Soomes huvi eeskätt estofiilidele.

Tänapäeval on Ahvenamaa saarestik populaarne reisisiht. Eesti kunstnikest on seal mitmel suvel maalimas käinud vaid Tiiu Pallo-Vaik, kelle vanatestamentlikud heroilised maastikud liidavad ereda visiooni aistinguga loodusest. Ka Uno Roosvalti joonistused Soome kaljudest on oma taotlusega vahendada puhastavat üksindust ning ürgse looduse jõudu lähedased Ahvenamaa fenomenile.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming