Aivazovski, kas nähtus või bränd?

Ivan Aivazovski kunsti ja võimu suhe on olemas, kuid meisterlikult edasi antud hingestatus ja harmoonia köidab vaatajaid ka praegu.

ALEKSANDRA MURRE

Näitus „Aivazovski. Ideaali otsinguil“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 8. VII. Kuraatorid Alar Nurkse ja Aleksandra Murre, kujundanud Tõnis Saadoja ning graafiliselt disaininud ja kataloogi kujundanud Stuudio Stuudio.

Maailmas on suhteliselt vähe kunstnikke, kelle populaarsus ja edu on tipus nii nende eluajal kui ka järgnevatel aasta­kümnetel (või juba lausa aasta­sadadel). Vene kunstis on üks selliseid kahtlemata Ivan Aivazovski, kelle puhul hämmastab tema loomingu hinnangute – nii ülistavate kui ka laitvate – stabiilsus ja muutumatus.

Kunstnik oli vaevu kahekümnene, kui 1840. aastate alguses ilmnesid ja kujunesid selgelt välja polaarsed retseptsioonid. Tema töid imetleti Venemaal ja ka Euroopas, tuhanded inimesed külastasid tema näitusi, ajakirjandus oli täis kiiduavaldusi tema koloriiditaju, kompositsioonide täiuslikkuse ja ülevoolavalt emotsionaalsete meeleolude kohta, mida tema tööd vaatajates tekitasid. Sama jada jätkuks on ka „kõige kõrgemad“ ostud keiser Nikolai I ja ka näiteks Napoli kuninga või Baieri hertsogi kogudesse. Teist poolust esindasid uuendusliku kunstiga seotud ringkonnad, kelle meelest on Aivazovski tööd liiga dekoratiivsed, efektitsevad ja sisutühjad võtete ja motiivide labased kordused. Kiitev retseptsioon on selges ülekaalus, opositsiooniline kriitika on palju väiksema leviulatusega. Samalaadne suhtumine Aivazovski loomingusse jätkub praeguse ajani. Tema näitusi saadab ikka veel suur publikumenu, vaatajate sügav ja siiras tänulikkus. Kunstiturul on kunstniku tööde hinnad kõrged, teda võltsitakse ja kopeeritakse. Esimesed Aivazovski laadis pildid ilmusid Rooma kunstikaupluste vaateakendele juba 1842. aastal, kui kunstnik veetis mõned kuud Igaveses Linnas ja tema avatud ateljeed külastas kogu kunstihuviline publik, sealhulgas ka samal ajal Roomas viibinud Joseph Mallord William Turner.

Joovastuseni hoogne ja hõõguv päikeseloojang on üks ilmekamaid üleva maastikumaali näiteid, kuid selle võlu ei pääse reproduktsioonidel mõjule, nagu ka enamiku Aivazovski tööde puhul. Kunstnik loob terviku mitte ainult värvi ja kujundite, vaid ka maalifaktuuri, pintslilöökide suuna ja iseloomu ning värvikihi paksuse abil, mis kõik koos moodustavad tervikelamuse vaid maali ennast silmitsedes. Ivan Aivazovski (1817–1900). Vaade merele kõrgendikult. Krimm. Õli lõuendil, 1864. 122 × 170,7 cm.

Riiklik Vene Muuseum

Absoluutse võimu ülistamine

Mõnedes kunstiringkondades on aga heaks tooniks üleolev ja kriitiline suhtumine Aivazovski loomingusse ja seda just samadel põhjustel, miks teised teda nii väga armastavad: lihtne ja arusaadav, äratuntav, romantiline, ülevoolavalt emotsionaalne, jõuline jne. Sellise opositsioonilisuse üheks (täiendavaks) põhjuseks võib olla Aivazovski seos võimu ja majanduseliidiga. Seda külge kunstniku retseptsioonist on huvitavalt analüüsinud kunstiteadlane ja kunstituru asjatundja Mihhail Kamenski.1

Kamenski toob esile Ivan Aivazovski maalide seose absoluutse võimu domineerimisega üksikinimese üle, mis sobis tsaaridele ja seetõttu sai Aivazovskist Tsaari-Venemaa meremaalija number üks, sest tema töödes postuleeritakse Vene laevastiku jõudu ja võite, merestiihia saab neis võimu võrdkujuks, millele inimesel ei ole mõtet vastu panna. Sellisena kehastab Aivazovski kunst konservatiivseid väärtusi, imperialistlikku patriotismi ja Venemaa kui suurriigi hegemooniat. Aivazovski teosed on osalenud ka kõrgema tasandi diplomaatias: 1878. aastal sõlmiti Türgi ja Venemaa vaherahu kokkulepe sultani lossi saalis, kus asusid kunstniku Konstantinopolit ja Bosporuse väina kujutavad maalid. Aivazovski maalid olid diplomaatiliste kõneluste juures lepitajaks ka hilisemal ajal: 1962. aastal Kuuba kriisi ajal kohtumisel Nõukogude delegatsiooniga Valges Majas toodi Jacqueline Kennedy soovitusel läbirääkimiste ruumi kaks maali, mille Aivazovski oli 1892. aastal kinkinud Concorani galeriile ja mis kujutasid stseene USA toiduabi saabumisest Venemaale 1891. suure näljahäda ajal. Jääb vaid oletada, kui palju need pildid mõjutasid Nõukogude delegatsiooni ja olukorra lahendamist.

Aivazovski laialdaselt populaarsed tööd on ka kõrgelt hinnatud. Eluajal sai kunstnik teoste müügist lubada endale vürstlikku eluviisi, ehitada linnapalee kodulinnas Feodossijas ja suvevillad oma maavaldustes, rajada koole, ehitada kogu linnale veevärk, jagada stipendiume kümnetele tudengitele, ehitada põgenikelaagreid jpm. Ka hiljem on Aivazovski tööde hinnad püsinud stabiilselt kõrged.

Viimastel aastakümnetel võib aga märgata maalihindade kõikumise tendentsi, mida Kamenski seostab riigi ja eliidi suhetega, majandusringkondade usaldusega riigi suhtes. Nii on 1990. aastate ja 2000. aastate alguse Aivazovski kosmiliselt kõrgeks kerkinud hinnad seotud korporatsioonide ja oligarhide mõjuvõimu kasvu ja võimulähedusega. Pärast 2008. aasta majanduslangust kukkusid ka Aivazovski maalide hinnad, täheldatav oli aga hoopis nüüdiskunsti – vabameelsuse ja demokraatlike vaadete kandja – turuväärtuse kasv. 2012. aasta tõi taas tõusva tendentsi Aivazovski hinnakõverasse, mis paari aasta pärast hakkas langema ja jätkab seda ka praegu.

Valgustusaja esteetika kandja

Võimu ja Aivazovski maalide seos on kahtlemata olemas, oli ta ju läbi aegade kõige kõrgemasse auastmesse tõstetud Vene kunstnik (kaks aastat enne surma oli ta ülendatud tegeliku salanõuniku auastmesse, mis võrdus ministriga tsiviil- või kindraliga sõjaväeteenistuses) ning kunstniku biograafiates korratakse tsaar Nikolai I ühisel meresõidul öeldud lauset „mina olen tsaar maal, sina oled merede tsaar“. Kuid see ei selgita Aivazovski meremaastike lummust, sügavat ja siirast tunnet, mis täidab tema teoste vaatajaid. Loomulikult on need suurepäraselt maalitud, kunstnik töötas välja ja viis täiuslikkuseni talle omase maalitehnika ja -võtted, mis tagasid kindla kõrgetasemelise tulemuse ja ka ülimalt suure teoste valmimiskiiruse. Aga jääb veel midagi, mida on keeruline sõnadesse panna, mida kirjeldatakse sõnadega nagu „suurepärane“, „võluv“, „nagu päris elus“ (kuigi maalides on palju tõsielulisi eksimusi laevade ja arhitektuuri osas). Üks seda lummust seletavaid teooriaid on seotud valgustusajastu esteetika põhimõtetega, mis jõudsid Aivazovskini tema toetaja ja vanema sõbra kunstikoguja ja -teoreetiku Aleksei Tomilovi kaudu.

Keiser Nikolai I tellimusel maalis Ivan Aivazovski 1846. aastal sarja suureformaadilisi maale Venemaa tähtsamate sadamate vaadetega. Sarja kuulus ka Tallinna sadama vaade, mis asub Venemaa sõjalaevastiku muuseumis. Samasse sarja kuulunud Odessa vaade on Vene muuseumis, nagu ka suurem osa keisrite soetatud Aivazovski maale. Ivan Aivazovski (1817–1900). Odessa vaade kuuvalgel. Õli lõuendil, 1846. 122 × 190 cm.

Riiklik Vene Muuseum

Aleksei Tomilov on jäänud kunstilukku eelkõige tänu rikkalikule Lääne-Euroopa kunsti kollektsioonile, kuid omal ajal oli ta ka mõjukas ühiskonnategelane (kuulus tuntud vabamüürlaste looži Ühendatud Sõbrad (Сединённые друзья) ja kunstiteoreetik, kelle koostatud käsikirjaline õpetus „Mõtteid maalikunstist“2 oli teada enamikule XIX sajandi I poole vene kunstnikele, kes olid ka sagedasteks külalisteks tema Staraja Ladogas asunud suvemõisas. Seal alustas oma kunstnikuteed ka Ivan Aivazovski.

Põhiline mõiste, mis Tomilovi õpetusest on aktuaalne Aivazovski loomingu puhul ja milleta ei saa seda lõpuni ei mõista ega hinnata, on ülevus, mis lisab tema romantismiga tihedalt seotud loomingule siiski sellest erineva varjundi või tähenduste tasandi. Mõistuse ja tunnetuse tasakaalukas vahekord, klassikaliste kompositsioonialuste arvestamine ja koloriidi suurem vaoshoitus on Aivazovskil paljuski just tänu Tomilovi õpetustele, sest tema akadeemias õppimise ja mitmeaastase välismaal stažeerimise ajal oli Tomilov ainus, kes kriitiliselt analüüsis noore kunstniku töid, juhendas teda, aitas jõuda oma ande piiride laiendamiseni, oma stiili leidmiseni ega lasknud kergest ja kiirest edust pimestuda. Romantismieelse kunsti ja -teooriate mõju Aivazovski loomingule on uurinud teiste hulgas kunstiteadlane Nikolai Masalin, keda tahaksin siinkohal tsiteerida: „Ta (Aivazovski) ei püstita küsimust, mis on ülev, milline on selle loomus ja kus on selle juured, sest talendil pole seda vaja. Aivazovski informeerib oma vaatajat, et ülev on olemas, ta jutustab sellest, kuidas see välja näeb ja teeb seda väga selgelt ja üksikasjalikult.“3

Ülev kunst ei ole looduse jäljendaja ega peegeldaja, vaid see peab kunstniku valitud koloriidi ja vormide kaudu tekitama vaatajas sama tunde, mida tekitab loodusmotiivi kogemine reaalsuses. Seetõttu on sellises kunstis omal kohal rõhutatud või esmapilgul ebaloomulikuna tunduvad toonid ja värvikooslused. Värvid ei pea vastama looduses nähtavale paletile, nagu kogeme seda mõistuse abil, vaid värvid ja vormid on kujunenud kunstniku teoses nii, et tekitavad vaatajas emotsiooni, peegeldavad tema hingelist seisundit. Aivazovski ise rääkis aastakümneid hiljem sellest talle omases lihtsamas keeles: ta ei soovinud oma maastikes dokumenteerida loodusmotiivi, vaid luua teos, mille abil peegeldab inimese hinge.

Jälgides vaatajaid praegusel Kadrioru kunstimuuseumi Aivazovski näitusel, vesteldes nendega ja lugedes muuseumi külastajaraamatu sissekandeid, tuleb Aivazovski loomingu puhul tunnistada ülevuse teooria paikapidavust. Hingestatus, harmoonia ja siiras tunne koos meisterliku maalikunstiga on need, mis üha ja jäädavalt kunstniku teostes köidab ja teeb kunstiteoste vaatamisest vaimse praktika.

1 vt Mihhail Kamenski artiklit Tretyakov Gallery Magazine’is, mis valmis Tretjakovi galerii 2016. aastal toimunud konverentsi ettekande põhjal. https://www.tretyakovgallerymagazine.com/articles/4-2016-53/aivazovsky-brand-surging-sea-russia-elite

2 Avaldatud uurimuses T. B. Алексеева, Мысли по живописи. Moskva 1976.

3 Н. Масалин, Творчество И. К. Айвазовского и раннеромантическая категориявозвышенного“. Kogumikus: Вопросы искусствознания, 1993, nr 4, lk 90.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht