Aja jälg vaibal

Aet Ollisaar, Vaike Reemann

Oskar Kallise 1915. aastal kavandi „Ussikuningas” järgi valminud kolm vaipa olid kõik kuni 1992. aastani teadmata kadunud. Siis otsustasid OÜ Kodukäsitöö juhatusse kuulunud perekond Valneri tütred Lea Silverson ja Asta Martinson oma perekonna kallisasja Kanadast Eesti Rahva Muuseumi toimetada. President Pätsi omanduses olnud vaiba saatus on aga seni teadmata. ERM Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäevaks korraldavad Tekstiilikunstnike Liit, Tartu Kõrgem Kunstikool ja Eesti Rahva Muuseum vaibakonkursi  „XXI sajandi vaip”, mille kavandeid oodatakse kuni 15. I 2008. Tingimustega saab lähemalt tutvuda muuseumi kodulehel www.erm.ee.

 

„Kavandamine on see kõige mõnusam töö…,” ütleb 97-aastane vaibakunstnik Ellen Hansen filmis „Aeg” (ERM, 2007). Kavandamine kui protsess on iga looja jaoks erinev, kuid see on aeg, mil kunstniku mõte ja tunne saavad nähtavaks. Teostamise käigus lisandub tööle palju uusi aspekte ja alati on eesmärk säilitada tunnetuslik seos kavandiga. Vaip kui informatsiooni kandja võimendab endasse talletatud sõnumi, saades jõudu materjali struktuurist ja peegeldusest ning pakkudes võimalust lugeda ja avastada uusi tasandeid.  Visuaalne esmamulje, värvide ja kujundite kooslus, on tajutav igale vaatajale. Täpsema märgikeele lugemine, sümbolite tähenduse mõistmine ajas eeldab laiemat teadmist.

Eesti vaiba lugu algab koos eestlaste looga. Tänu Henriku kirja pandud Liivimaa kroonikale pääsesime eestlastena ajalukku. Liivimaa kroonikas esitatud 1224. aasta Harjumaa sõjaretke kirjelduse kaudu oleme muu hulgas saanud teada ka seda, et kolme linnust ähvardades olevat sakslased maksudele lisaks saanud palju vaipu: waypas  quam plures. Arvata võib, et tegemist oli sõbalaadsete ülevisetega, mida tollel ajal oli kombeks kaunistada vaseliste või kirjatud kõlapaeltega. Nii metallspiraalid kui ka nõiamärkideks peetud kirjadega poogad võisid olla sedavõrd muljetavaldavad, et just vaibad muu sõjasaagi hulgas eraldi nimetamist väärisid.

Kuigi hilisemad meisterlikult kootud sõidu- ja magamisvaibad on olnud eelkõige tarbeesemed, on sageli tegemist esteetiliselt nauditava kunstilise loominguga. Rahvakunsti sisuline mõistmine nõuab paraku süvenemist nii omaaegsetesse kirjadesse kui ka kultuurilisse konteksti. Etnoloogilises esemeuurimuses „Vaip – tekki muodi asi” (1999, Studia Etnologica Tartuensia 2) rõhutab Ene Kõresaar aga eriti kattevaiba kommunikatiivset tähtsust ja tähendust.

Moodsa aja vaibakunsti ehk viimase saja aasta vaipade puhul on  kommunikatiivse rolli osakaal ja selle eri aspektide hulk järjest kasvanud. Vaip võib vahendada autori ideid ja loomingulist palangut, mõjutada vaatajat emotsionaalselt ja esteetiliselt, aidata omanikul ennast kehtestada, olla prestiiži näitaja, olla rahvusliku identiteedi osa, selle kinnitaja või … muutja. Kuid iga vaip kannab oma aja jälge.

Pole juhus, et vaibakonkursi ettevalmistamine algas 2007. aasta kevadel samaaegselt Ellen Hanseni kavandite näituse ja filmi valmimisega Eesti Rahva Muuseumis. Pika elu jooksul kirkalt loomingulise kunstniku, keda võib pidada Eesti Rahva Muuseumi eakaaslaseks, mõtted ajast, inimlikest ja rahvuslikest väärtustest ning kultuurist kõlavad filmis ja avanevad nii kavandites kui ka vaipades, teritades meelt ja silma ka XXI sajandi paremaks mõistmiseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming