Ajakirjandus fotograafia abil

Anneli Porri

4. märtsil tunnustasid Eesti Ajalehtede Liit ja  Eesti Pressifotograafide Liit koostöös partneritega parimaid 2010. aasta pressifotosid. Ehkki preemiaid on välja antud 1997. aastast peale, püüab eelmisel aastal fotograafide ametiliiduna asutatud Eesti Pressifotograafide Liit oma valdkonda arendada ja tutvustada terviklikumalt: ilmub saatetekstidega konkursitöödel põhinev album ja toimuvad näitused mitme linna avalikes ruumides, Tallinna oma näiteks Viru keskuses, Tartu näitus Lõunakeskuses.  EP FLi eesmärkide hulgas on ajakirjandusfoto möödapääsmatu olulisuse esiletoomine, pressifoto eetiliste aluste jälgimine ja parandamine ning tähelepanu juhtimine kujutistele, mis jäävad meie mälus esindama kaasaegsete ja ajalooliste sündmuste suuremat osa.       

Valdkonnasiseselt on mitu spetsiifilist probleemi, millel on oma mõju ka lugejale, nende hulgas fotograafide ligipääs olulistele sündmustele, autoriõigustest möödavaatamine, fotoajakirjaniku eetika ja suhe subjektiga, meediakonkurents ja pidev konkureerivate väljaannete töövõtete kahtluse alla seadmine, meediaväljaannete pildipankade säilivus ja kuuluvus ning lugejale vahest kõige  nähtavam – „uus demokraatia” ehk väljaandele odavamate, ent juhuslikumate amatöörfotode eelistamine professionaalsele tööle. Samas on ka võimalusi, mis lubaksid huvitavaid lahendusi, näiteks pildipankade ja pressifotograafide võimalikud teenused ja koostöö teiste institutsioonidega, eelkõige muuseumide ja arhiividega. Siinses artiklis tahan tähelepanu juhtida fotograafide haridusele, ajalehefoto ja kunsti kokkupuutepunktidele ning igapäevasele  meediapildi koostisele.   

Pressifotograafide haridus   

Ajalehefotograafia aineseks on meie kaasaeg ja ühiskondlik elu, meie igapäevane elamisviis, kultuur kõige laiemas tähenduses. See nõuab fotograafilt häid teadmisi poliitikast, ühiskondlikust elust, kultuurist etiketi ja psühholoogiani välja. Isegi kui piltnik on spetsialiseerunud mõnele kitsamale valdkonnale, on hea töö  eeldus selle välja toimemehhanismide suurepärane tundmine, et aimata, mis toimub, kes on olulised figuurid, milliseid sündmusi võib oodata, et eristada tavapärast ja erakordset. 

Keerukust lisab, et pressifoto on hübriidne ala: kasutusel on kunstilise foto (aga ka traditsioonilise maali ja filmi) visuaalne grammatika, ent lähtutakse selgelt defineeritud teemast, sündmusest ja selle osalistest ning erialaeetilisest hoiakust oma kujundi loomisel. Pressifotograafi autoripositsioon on keeruline, kuna ta on teemade valikul samuti nagu kirjutav ajakirjanikki seotud uudise peamiste kriteeriumidega,  s.t määravaks saavad teema geograafiline lähedus, erakordsus, konfliktsus, prominentsus, päevakajalisus ja mõjukus. Seejuures peab heas pressifotos olema märgata autori käekiri, kunstiline kujund, narratiiv, sotsiaalne tunnetus, lai silmaring ja ka filigraansed fototehnilised oskused.         

Miks see vajalik on? Pressifotograaf funktsioneerib mingis mõttes lülina artikli autori ja lugeja vahel: ta selgitab ja illustreerib, aga ka kujundlikustab kõnealust sündmust, koondab  esitatava loo essentsi foto visuaalsesse tervikusse. Või esitab iseseisva fotoloo, mis jutustab sündmusest piltide kaudu. Et seda teha, peab fotograaf olema suurepärane pildilugeja ja ka iseenda tööde toimetaja, ta peab mõistma, et foto on omaette elu alustav tervik, mille tähendus võib muutuda nii konteksti muutmisel kui aja jooksul uute avalduvate faktide valguses. Nagu näha, on meie igapäevaseid ajalehti piltidega varustavatele professionaalidele erakordselt  kõrged nõudmised, aluspädevus on pärit aga kahest distsipliinist. Kahjuks ei paku Eestis ükski kõrgkool võimalust saada haritud viisil, mis vastaks meie ootustele ja isegi tõstaks neid. Hoolimata sellest, et enamik Eesti kunstiakadeemia avatud akadeemia fotograafia eriala esimese lennu lõpetanutest töötab ajakirjanduses suure eduga, võttis EKA fotoõpe 2000. aastate keskel selge suuna kaasaegse kunsti õpetamisele, kus fotograafia on üks tehnika  teiste hulgas ja üks teose vormistamisviise. Tartu kõrgema kunstikooli fotograafia õppekavas on meedias töötavate professionaalide õpetamine prioriteet, kuid ajakirjanduse alustest ei jõua nemadki oma stuudiumi jooksul põhjalikumalt rääkida.   

Seega on hädasti vaja luua erialase õppekava läbimise võimalus, fotograafia ja ajakirjanduse kombinatsioon. Praegune ajalehepiltnike haridus ehk iseõppimine on ülimalt ajamahukas, täienduskoolitus ei asenda õppekava läbimist, ent on vajalikud ka neile, kellel on bakalaureusediplom käes.   

Ajalehefoto ja kunsti vahekord 

Ajalehefoto ja fine art photography on külgnevad valdkonnad ja moodustavad kokku  puutudes hägusa ala, kus piire tõmmata ei ole nii lihtne ning alati on võimalik leida eksimusi kas ühe või teise eriala tavade vastu. Kui 2004. aasta Vaala galeriis toimunud pressifoto näituse arvustuses (EP L 13. I 2004) ei olnud Johannes Saar nõus, et ajalehefoto kui leivatöö saaks kuidagigi modernistlikus mõttes kunst olla, siis 2006. aastal heitis Andri Ksenofontov Cheese’is ette, et tolleaastase pressifoto näituse tööd tikuvad oma ajakirjanduslikust  raamist liiga poeetiliseks ja kunstiliseks, nii et dokumentaalsust ja kindla sündmusega seotust on raske märgata.       

Kaasaegses kunstis kasutavad kunstnikud juba viimased paarkümmend aastat otse massimeedia spetsiifikast laenatud meetodeid. Pressifoto ja kaasaegne kunst on omavahel  hermeneutiliselt seotud: et lugeda üht, peab olema ka teise kogemus, need toimivad paralleelselt. Otse žurnalistikast üle võetud praktika nagu kunstnikuajakirjad, intervjuud, fotoreportaažid, performance’ite ja kontseptuaalsete aktsioonide jäädvustamine fotosarjadena ja sotsiaalne fotodokumentalistika on kaasaegse kunsti keele osa, et jutustada intensiivselt, vahetult ja kõnetada vaatajat aktiivselt positsioonilt. Veelgi otsesema seosena  lülitavad kunstnikud ajakirjanduses avaldatud fotosid oma töösse alusmaterjalina, mida siis töötlevad või kasutavad oma kombinatsioonis eesmärgiga rõhutada dokumentaalsust ja reaalsust ning viidata ka ühiskonna mälule, mida esindab ajakirjandus. Mõlemal valdkonnal on oma eelised: meedial operatiivsus, levik ja tiraaž, kunstil kontseptsioon, eksklusiivsus ja positsioonivabadus, kuid mõlemal juhul tegutsetakse emotsionaalse teadmisloome nimel.       

Hiljutise fotoharidusseminariga seoses tegi üks osaleja lihtsa tähelepaneku, miks kaasaegne  kunst on nii laialt kasutama hakanud uuriva ajakirjanduse ja dokumentalistika vahendeid: sellega püüab kunst täita igapäevase kvaliteetse ajakirjanduse tühimikku. Eesti kunstist meenuvad sellistena Marge Monko Kreenholmi sari, Ivar Veermäe mässumarsid Berliinis, Eve Kiileri muuseumiuuringud, Aarne Maasiku, Mark Raidpere, Jaan Klõšeiko ülimahukas pärand, kui nimetada mõnda, millel on ajakirjanduslik ja dokumentaalne väärtus. Sageli pääseb ka  kunstnik mõnele materjalile või isikule vastu ootusi paremini ligi kui ajakirjanik, et tuua siis uurimise või jälgimise tulemus oma teoses esile ja teha avalikuks. Sel juhul rakendavad kunstnikud ka eetilisi standardeid, mis on lähemal ajakirjaniku ametieetikale.   

Kokkuvõttes ei võta kunstnikud pressifotograafidelt ega lehepiltnikud kunstnikelt leiba ära, kokkupuute- ja kattuv ala on vajalik mõlemale. Otsekohesemaks suhtluseks publikuga oleks muidugi hea, kui on selge, millisesse märgisüsteemi kuuluva pildiga on parasjagu tegu. Alalhoidlikum lugeja-vaataja, kes ootab kunstilt esteetilist ja poeetilist, ajalehelt aga selge  sõnumiga dokumentalistikat, kardetavasti jääbki rahuldamata, sest need kategooriad on segunenud nii galeriis kui leheveergudel. Igapäevased puudumised 

Nii Peeter Linnap oma „Fotoloogias” kui Tiit Hennoste värske pressifoto aasta-albumi artiklis juhivad tähelepanu sellele, kuidas ajakirjandusfotoga konstrueeritakse tegelikkuse temaatiline terviklikkus avaldamiseks valitud fotode näol, tuues näiteks külma sõja aegse ajakirjanduse, kus kapitalistlikus maailmas lokkasid kuriteod, katastroofid, õnnetused  ja ohvrid, kuid nõukogude maailm oli tulvil tööeesrindlasi, lokkavaid viljavälju ja õnnelikku lapsepõlve. Praeguse ajakirjanduse juures torkab silma kaks tähenduslikku puudumist igapäevases ajakirjandusfotos: puudub kultuuridokumentalistika ja puuduvad naised.         

Seda, miks kultuurisündmusi ei pildistata sama aktiivselt kui poliitikute kõnetunde või sportlasi, saab seletada ajalehtede struktuuri muutumisega viimaste aastate jooksul: kultuuriküljed on märgatavalt kokku kuivanud, lehed ei avalda jooksvat kriitikat, mille juurde oleks vaja ka kõnekat visuaali. (Ajakirjandusfotograafia üliolulisest rollist spordi, finantseerimise  ja sportlase väljavaadete juures on rääkinud suurepäraselt oma blogis Joosep Martinson, ajendiks suusahüppaja Kaarel Nurmsalu kontseptuaalne küsimärgiaktsioon endale sponsori leidmiseks.)       

Kultuuriülevaated on koondunud kas nädalalõpuväljaannetesse, kus artikli või intervjuu teksti täiendab portreefoto, või eraldi žurnaalidesse, kus toimetaja peab valima kas paari repro või näitusevaate vahel. Teoste reprodutseerimine on ka vajalik ja täidab mälu ülesandeid, aga vähemalt kunsti ja performatiivsete etenduste esitamise visuaalsed omadused just selles ruumis ja selles olukorras jäävad avaldamata ja talletamata. Veelgi hullem, uusi fotograafe,  kes oleksid kultuurispetsiifikaga kursis, tunneksid valdkonda ja aitaksid oma jäädvustusega kaasa teoste idee laialt mõistetavale levikule, ei kasva kusagilt juurde. Naiste kujutamine ajakirjanduses tundub olevad samasugune meelelahutuslisade probleem nagu kultuuridokumentalistikagi – päevalehtede põhiosa on valdavalt meestekeskne. EP FLi aastakonkursi 12 äramärgitud foto hulgas on kaks, kus kujutatud naist: ühel juhul on see  poliitiku abikaasa, kes tõmbab tähelepanu koristustalgutel kohatu rõivastuse ja sülekoerakesega, teine on võistluse katkestanud olümpiavõitja Kristiina Šmigun oma karjääri kurval, kuid tähtsal hetkel. Nüüd, kui Kristiina Šmigun ei osale enam võistlusspordis, on üks professionaalne ja kultuuriliselt oluline inimene vähem, kes võiks seda tasakaalu pisut muuta.   

Naiste ja kultuurikajastuste puudumist võib käsitleda mitmel moel. Võib võtta ajakirjanduslikku statistilist pilti kui aktuaalse tõe peegeldust ja teha järelduse, et kahju küll, aga lihtsalt ei ole kajastamisväärseid kultuurisündmusi ega olulisi naisspetsialiste aladel, mille näitamine kuulub päevalehe prioriteetide  hulka. Või siis kasutada konstruktsionistlikku teooriat ja väita, et ajakirjandus loob meile avaldamisvaliku kaudu sellise ettekujutuse, et neid ei ole. Esimese selgituse lükkab ümber ja räägib viimase kasuks fakt, et kogemuslikult oleme ju veendunud, et kultuur on olemas, niisamuti naisspetsialistid, nagu olid olemas katastroofid ja vaesus Nõukogude Liidus, hoolimata selle kujutamise taunimisest. Kuidas olukorda parandada? Sekkumine pressimogulite  finantsskeemidesse oleks keeruline, kuid rohujuurealgatusena võiks Eesti Pressifotograafide Liit järgmise aasta konkursile teha ka eraldi kultuurifoto kategooria ja luua sellega väljundi kultuuri pildistavatele fotograafidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming