Aktuaalne kunst ja valgustatud monarhia

Reet Varblane

Kaasaegne kunst kuulub Araabia Ühendemiraatide prioriteetide hulka.        Homme avatakse 54. Veneetsia kunstibiennaal: ikka suurem ja uhkem kui senised. Suurem eelkõige uute rahvuspaviljonide lisandumise mõttes. Üksikasjalikku teavet saab biennaali kodulehelt, aga seda hakkas Interneti postikanalite kaudu laekuma juba märtsist peale. Üks esimesi rahvuspaviljone, kes on oma nähtavuse eest hoolt kandnud, on Araabia Ühendemiraatide oma: nad ei jäänud lootma vaid n-ö kollektiivsete kanalite nagu e-flux jt peale, vaid pöördusid (ilmselt) isiklikult kõigi nende poole, kes eelmisel korral emiraatide väljapanekut külastasid ja oma e-posti aadressi jätsid, et mitte ainult neutraalselt teavitada oma kohalolust  biennaalil, vaid näidata välja soovi taas kohtuda; et rõhutada, et iga külastaja arvamus on neile tähtis. Ühesõnaga – läheneda isiklikult.    

Araabia Ühendemiraadid on oma paviljoniga väljas alles teist korda, kuid nende 2009. aasta avapauk oli võimas: asi ei olnud erilises  atraktiivsuses või interaktiivsuses, isegi mitte tohututes mõõtmetes või kummalisuses. See oli väga hästi läbi mõeldud terviklik väljapanek, mis oli kergelt eneseirooniline ja osutas biennaali kui hiiglasliku monstruminstitutsiooni toimimismehhanismidele. Maria-Kristiina Soomre tõi tollastel Sirbi Veneetsia erilehekülgedel ( Sirp 3. IX 2009) esile kaks tema arvates väga täpset, intelligentset ja intrigeerivat „lünka” põhinäituse ja üldiselt valitsenud ülekuhjatud  ideede ja ülelihtsustatud kontseptsioonide kirjus jadas. Need olid Ühendemiraadid ja Türgi. Ta kirjutab: „Kuivõrd Iraani päritolu kuraatori Tirdad Zolghadri projekt „It’s not you, it’s me” („See ei ole sina, see olen mina”) heitis kinda nii biennaali enda olemusele kui kunstivaatamise klišeedele, aitasid siingi asja tuumale pisut lähemale võluvate araabia noormeeste ja daamide jagatud audiogiidid, mis kuraatori ja komissari kommentaaride abil selgitasid eksponeeritu  tausta ning paljastasid süvenemisel projekti eneseiroonilise olemuse. [—]Paviljon räägib väga otse pea kõigi nii tänavuste kui eelnenud rahvuspaviljonide ihadest olla esinduslik, innovaatiline ja jääda meelde, on omamoodi kriitiline metapaviljon, lünk muidu nii sujuvas ja selgeks õpitud süsteemis.”   

Nii et esmapilgul turundusmaiguline messipaviljon ei „müünud” emiraatide loovtööstuslikku infrastruktuuri, ei šeikide rahamasina võitu kultuuri üle, vaid pigem vastupidi. Ühendemiraatide valgustatud monarhia tundub siiski väga täpselt teadvat, mida, kuhu ja kuidas tuleb investeerida ning kuidas seda ka  oma kontrolli all hoida. 

Kui möödunud korral kasutasid Ühendemiraadid iraani päritolu kuraatorit, siis seekord on nende väljapaneku taga kogenud türgi kuraator Vasif Kortun, kellel on austusväärne positsioon  nii Türgis (ta on İstanbuli ühe mainekama ja suurema kunsti ja arhitektuuri uurimis- ja eksponeerimiskeskuse SALT juhataja, on olnud İstanbuli biennaali kuraator) kui ka väljaspool (on kureerinud Taipei biennaali, kuulunud Turneri auhinna komisjoni, olnud New Yorgi Bardi kolledži kuraatorite programmi muuseumi juhataja). 

Art Dubai 

Araabia Ühendemiraatide soov rahvusvahelisse nüüdiskunsti maailma siseneda ei piirdu  kaugeltki Veneetsia biennaali, Berliini, Viini, Baseli või mõne muu kunstimessi või rahvusvahelise kunstiüritusega ehk siis oma tegevuse väljapoole suunatusega. Viimaste aastate jooksul on Ühendemiraatides tegutsev professionaalne kunstiväli võimsalt kasvanud. Enam ammu ei saa rääkida vaid mõnest Dubai rikkast eragaleriist või eriliselt väärtuslikust erakollektsioonist. 

Korralikke kunstikeskusi leiab nii pealinnast Abu Dhabist (mõne aasta pärast Saadiyati saare unelma täitumisega lisanduvad sinna Guggenheimi ja Louvre’i laiendus ehk siis staararhitektide Frank Gehry ning Jean Nouveli spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud hooned, lisaks veel Zaha Hadidi projekteeritud kunstikeskus, Norman Fosteri Zayedi rahvusmuuseum, Tadao Ando meremuuseum jne), Dubaist kui ka Ash-Shāriqah’ist. Ash-Shāriqah’ kunstimuuseum on selle emiraadi pealinna kuueteistkümnest muuseumist ainuke, mis asub spetsiaalselt kunstimuuseumi tarvis ehitatud hoones. 1997. aastal valminud 11 000-ruutmeetrine hoone ei ole seni mitte ainult Ühendemiraatide, vaid kogu selle piirkonna araabia maailma suurim kunstimuuseum: tema kõrguse dr šeik sultan bin Mohammed Al Qasimi muuseumile annetatud  erakogu koosneb XVIII –XX sajandi Euroopa kunstnike-rändurite töödest, mis on valminud just araabia maailmas, ning moodustab püsiekspositsiooni, sellele lisaks on vahelduvate näituste pind. Muuseum sai asutatud koostöös Ash-Shāriqah’ kunstifondiga, mille kõige suurejoonelisem väljund on 1993. aastal alguse saanud Ash-Shāriqah’ kaasaegse kunsti biennaal.       

Kui 2003. aastani hõlmas see peamiselt selle piirkonna kunsti, siis viimaste biennaalide jooksul tuleb kõnelda sõna otseses mõttes rahvusvahelisest kaasaegse, isegi aktuaalse kunsti biennaalist. Kunstifondi president on tema kõrgeausus Hoor Al Qasimi ehk siis AshShāriqah’ valitseja šeik sultan bin Mohammed  Al Qasimi abikaasa, 2004. aastal nimetati selle biennaali kunstiliseks juhiks ehk siis komissariks, kui kasutada Euroopa kunstibiennaalide kõnepruuki, Jack Persekian. Persekian on sündinud Jeruusalemmas, olnud Anadieli galerii ja Al-Ma’Mali kaasaegse kunsti fondi asutaja, kuulunud İstanbuli biennaali ning Ühendemiraatide Veneetsia biennaali nõukogusse, kureerinud mitmeid olulisi rahvusvahelisi näitusi. Ega Hoor Al Qasimigi ole pelgalt valitsejanna: ta on  lõpetanud Londonis kunstiakadeemia maalikunsti alal, kaitsnud samas magistrikraadi kaasaegse kunsti kureerimise alal, kuulub New Yorgi MoMA PS1 nõukogusse ning 2012. aasta Berliini biennaali kuraatori valimiskomiteesse. Tänavu kevadel, täpsemini märtsis, sattusid ühele ajale kaks suurt rahvusvaheliselt igati mainekat kunstiüritust: Dubai kunstimess ning Ash-Shāriqah’ biennaal, esimene toimus viiendat, teine juba kümnendat korda. Nii et Ühendemiraatide  puhul võib rääkida teatud kaasaegse kunsti ja kunstimaailma traditsioonist. Dubai messist ehk siis „Art Dubai’st” kirjutati nii kohalikus, aga ka rahvusvahelises pressis vaid positiivses võtmes: seda külastas 20 000 inimest, neist kolmandik välisturiste, osales 81 galeriid, mis omakorda esindasid 57 riigi 400 kunstnikku. Meediast läbi jooksnud mainekate galeriide seas olid Bischoff ja Weisi galerii Londonist, Dirimat İstanbulist, Chatterjee & Lal ja Chemould Prescott Road Mumbaist, Mah Ar Gallery Teheranist, Priska C. Juschka Fine Art New Yorgist, Sutton Gallery Melbourne’ist, Gallery Isabelle van den Eynde Dubaist jne. Kuid isegi olulisemaks kui rikaste eragaleriide osavõttu ning kunstikaubanduse edu peeti suurte kunstiinstitutsioonide nagu Londoni Tate Moderni, Pariisi Pompidou’ keskuse, New Yorgi Guggenheimi muuseumi ja fondi, Katari araabia moodsa kunsti muuseumi, Hongkongi  kunstimuuseumi, Sydney kaasaegse kunsti muuseum, New Yorgi Sotheby instituudi ja Performa ning eksperimentaalsete kunstiplatvormide ja -keskuste kohalolu, mis omakorda tähendas rikkalikku video-, filmi- ja tegevuskunsti programmi. Enamgi veel: „Art Dubai” raames peeti 34 riiki ühendav ülemaailmne kunstifoorum (Global Art Forum), kuhu võtmekõnelejateks olid kohale kutsutud Hans Ulrich Obrist, Germano Celant, Rashid Rana jne. Nii  et üks tänapäeva mõttes arvestatav kunstiturg ei eksisteeri nüüdiskunstiväljata ning riiklikul tasandil panustab tark kultuurikorraldaja just sellesse valdkonda, mitte ei ehita uusi tillukesi hädisevõitu Disney-maailmakesi.     

Ash-Shāriqah’ biennaal     

Märtsi keskpaigast mai keskpaigani kestnud Ash-Shāriqah’ biennaali pealkiri oli seekord „Süžee” ning see oli ehitatud üles filmi kui  spetsiifilise nähtuse ideele: nähtuse, mis on täidetud tegevustiku, karakterite ja motiividega. Ash-Shāriqah’ biennaali keerulise koestikuga film või isegi seriaal keerles intrigeerivate võtmemõistete ja teemade ümber nagu „riigireetmine”, „vajadus”, „vastuhakk”, „liitumine”, „korruptsioon”, „pühendumine”, „laimamine”, „tõlgendamine”. Visuaal- ja tegevuskunstnikud, filmitegijad, muusikud, teoreetikud, tantsijad – igal juhul ülimalt interdistsiplinaarne seltskond  pidi kontseptuaalse ja sõnavaralise raamistiku sees mängima läbi (kehastama) selliseid vastuolulisi rolle ehk positsioone ühiskonnas nagu „reetur”, „kollaboratsionist”, „eksperientalist” (s.o „eksperimentalisti” ja „orientalisti” süntees) ja „laimaja”.   

Kuraatorid Suzanne Cotter, Rasha Salti ja Haig Aivazian pakkusid „Süžee” idee välja kui arutluste platvormi, mis hõlmaks nii Ash-Shāriqah’  minevikku ja olevikku, selle kaubandusel ning tõlgendusel põhinenud (ja põhinevat) poliitökonoomiat, aga ka praegust, eelkõige araabia maailma laiemalt.   

Biennaali kunstiline juht Jack Persekian alustab biennaali kataloogi eessõna Egiptuse, Liibüa ja teiste araabia riikide rahutuste kirjeldamisega ning teeb mõistukõnelise viite Londoni Park Lane’i sõdades langenud loomade  monumendile, küsides, kas nende alla käivad ka need loomad, kes hukkusid Iisraeli ja Palestiina kokkupõrgetes või need tuvid, keda lasti millenniumi vahetusel Petlemma rahukeskuse hoone katuselt lendu rahu ning hea tahte märgina, kuid kes leidsid oma otsa Iisraeli ametlikus ilutulestikus, mis algas varem, kui oli teada, või vaid Briti vaprad hobused. Aprilli algul tagandati Persekian ootamatult oma ametist, seda biennaali ühe projekti  tõttu: alžeeria kunstniku, ajakirjaniku ja kirjaniku Mustapha Benfodili installatsiooni ja aktsiooni „Anarhist Ash-Shāriqah’s” tõttu. Nii tema Hamdan bin Mousa väljakul paiknenud peata figuurid ning grafitid kui T-särgid, mida kandsid aktsiooni läbi viinud kunstnikud, olid pühendatud 1990ndate Alžeeria kodusõjas islami ekstremistide vägistamise ohvritele. Niiöelda avalikkuse tungival nõudmisel värviti üle seinad, eemaldati installatsioon ja koos sellega ka biennaali juht Jack Persekian. Vaatamata sellele, et töö oli valinud kuraator Rasha Salti ning et see ei olnud mõeldud islamivastase rünnakuna, vaid osutas äärmuslikkuse ohtlikkusele. Vaatamata sellele, et biennaali avamise kirjeldustes nimetati kõikjal kõrvuti tema kõrguse šeigi perekonnaga ka Jack Persekiani. Kunstilise juhi tagandamisest ei kirjutatud mitte ainult välispressis, vaid üsnagi kriitilisel toonil ka kohalikus ingliskeelses päevalehes National.  Kogu olukorra ambivalentsusest kõneleb ka tõsiasi, et üks biennaali autasustatud töödest, liibanoni filmirežissööri Rania Stephani film „Soad Hosni kolm kadumist” on hommage nii Egiptuse filmikunsti staarile Soad Hosnile kui ka Egiptuse filmikunstile, iseäranis rahva seas armastatud melodraamale, kuid see on ka väga nutikalt filmirollidest kokku pandud näitlejanna, naise elu lugu, kus mehe seksuaalne vägivald tundub igati normikohane olevat. Stephani  filmil ei ole otseselt islamiga midagi pistmist, kuid kaudselt küll. Muuseas, ka preemiad andis välja rahvusvaheline žürii, kuhu kuulusid MoMA PS1 direktor Klaus Biesenbach, Liibanoni Ashkal Alwani direktor Christine Tohme ja meilegi väga tuntud teoreetik Londoni Courtauldi kunstiinstituudi professor Boris Groys (kolm aastat tagasi kureeris Groys Karlsruhes religioonikriitilist projekti).     

Lääne nüüdiskunsti suurnimedest olid biennaalil esindatud Hans Haacke, Alfredo Jaar, Artur Žmijewski, kui vaid mõned välja tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming