Alalooga ja Singulaator

Nii mahukat ja head Erik Alalooga loomingu ülevaadet pole varem eksponeeritud. Tundub, et nii kunstnik kui ka aeg on selleks valmis.

URMAS LÜÜS

Erik Alalooga näitus „Singulaator“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 19. VIII, kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline kujundaja Tuuli Aule.

Sel suvel saab Tartu Kunstimuuseumi esimesel korrusel vaadata Erik Alalooga isikunäitust „Singulaator“, mille lisaks anti välja mahukas kataloog (352 lehekülge) ja veebruaris Kanuti gildi saalis lindistatud kontsertsalvestusega helikassett „Vuajerism ja muusika“. Nii mahukat ja head ülevaadet Alaloogast, kes muidu eelistab põrandaaluse vastupanuliikujana rambivalguse asemel rõsketes mahajäetud tehasehoonetes mürgeldada, pole igatahes varem eksponeeritud. Tundub, et nii Erik Alalooga kui ka aeg on selleks valmis.

„Singulaatoris“ satub külastaja vastamisi vaenulike analoogtehnoloogiliste masinatega, mida käivitab ja peatab publiku tegevus. Interaktsioon objektidega on möödapääsmatu. Füüsiline käegakatsutav maailm näib Alaloogat rohkem huvitavat kui korpuse sisse peitunud nähtamatute süsteemidega müstiline digitehnoloogia. Vastandumine digitaalsusele on näha ka seinakirjadega „I am not a robot“ („Ma ei ole robot“) „Are you a robot?“ („Kas sa oled robot?“) ja „Please prove you are human not robot“ („Palun tõesta, et sa oled inimene, mitte robot“). Nii nagu paljudel netilehtedel tuleb sisselogimiseks end verifitseerida inimesena, vastates testküsimustele, mida digitaalne pahavara veel lugeda ei mõista, saab ka Alalooga lavastatud ruumis toimida ainult inimesena. Loogikaküsimused, mida füüsilise arvutimängu taolises ruumis liikumiseks lahendama peab, on arusaadavad vaid inimmõistusele. Ruumide läbimine on nagu katsumuste jada, mille pääsuteid valvavad masin-sfinksid. Ka sfinksi poolt Oidipusele esitatud küsimuse „Kes see on, kes hommikul käib nelja jalaga, lõunal kahega, õhtul kolme jalaga“ vastuseks oli inimene ehk siis Oidipus ise.

Seni on Alalooga igal rindel pigem autsaideri rollis olnud. Pole teda päris omaks võetud skulptorite seas, ei tantsumaailmas ega ka muusikuna. Ja ometi mainitakse just Alaloogat ühena esimestest, kui hakatakse nende valdkondade uuendusmeelsemaid eksperimentaatoreid üles lugema. Esmakordselt tema eluloole peale vaadates võiks tunduda, et Alalooga on üritanud eri meediumides kohta leida, proovinud ühe ja teise kandi pealt, hea ja kurjaga. Aga ikkagi kätt pulsil hoides, ja nii joonistub välja täiesti orgaaniline isiksuse areng.

Erik Alalooga näitus on kujundatud ühtse ruumiinstallatsioonina, teostel puuduvad pealkirjad. Külastaja satub vastamisi vaenulike analoogtehnoloogiliste masinatega, mida käivitab ja peatab publiku tegevus. Interaktsioon objektidega on möödapääsmatu.

Taavi Piibemann

Omandanud hariduse skulptorina, tõusid ta fookusesse peamiselt kineetilised installatsioonid. Õige pea aga hakkasid objektid vajama funktsioneerimiseks füüsilist kontakti publikuga. Seejärel koondas ta kunstimasinaid kokku suurtesse tehasehoonetesse ning korraldas suurejoonelisi osalus-performance’eid. Õige pea korjati ta oma eksperimentaalsete etendustega üles uuendusjanuse nüüdistantsu skeene poolt ja pärjati sõltumatu tantsu auhinnaga. Kineetiliste objektide liikumisest ja füüsilisest kontaktist materjaliga tõukus ka loogiline jätk hakata katsetama helikunstiga ning praegu ongi Erik Alaloogat kõige rohkem näha esinemas veidrate industriaalsete müramasinatega, mille abil ta ehitab üles kihilisi düstoopiamaigulisi helimaastikke.

„Singulaatorit” kutsus Erik Alalooga ise avamiskõnes esimeseks sammuks uuel loomingulisel etapil. Olles juba dekaadi jagu ta tegemistel silma peal hoidnud, võiks Tartu Kunstimuuseumi näitust nimetada varasema kunstivormidega eksperimenteerimise käigus avastatu esimeseks läbipõimunud sümbioosiks. Kohal on kineetilised installatsioonid, publiku interaktsiooni vajavad lavastatud ruumid, vaataja ja masina vahel tekkiv tantsuline koreograafia ning tumeindustriaalsed, seadeldistest endist väljakasvavad helimaastikud. Kuigi ma ei nimetaks kogetut tema senise loomingu kõige silmapaistvamaks teoseks, on kindlasti tegu seni enim läbimõeldud ruumilise ja kontseptuaalse tervikuga. Ehk just eksperimenteerivast mässumeelsest toorusest jäi minu jaoks sel korral vajaka.

Alalooga ja sadomaso

Kui aus olla, siis esimest korda installatiivsetes ruumides viibides olin isegi tiba pettunud, et ei tundnud jõulisemat Alaloogale omast vaataja mugavustsooni tungimist ja heauskse kunstipubliku väärkohtlemist. Sisenesin justkui vabatahtlikult pimedasse kõrvaltänavasse, aga peksa ei saanudki. Hiljem koduteel kogetut vaagides siiski mõistsin oma hinnangute suhtelisust. Paratamatult jääb ka siinse kirjatüki kriitikameel suhteliseks, sest tunnen kunstnikku juba üheksa aastat ning tajun ta loomingut hoopis teistmoodi kui nii-öelda süütu silmapaariga vaataja. Seon tema teosed teistsuguse isikliku emotsionaalse kontekstiga. Kindlasti jääb suvises Tartus Alalooga loominguga esmakohtuja mälu järelkajasse „Singulaatori“ esimeses ruumis ootamatu nuudihoobina lajatava kõrvulukustava (müra)vile mõju kauemaks ja intensiivsemalt helisema kui juba kogenud alaloogafiilsel sadomasohhistil.

Varasemalt on Erik Alalooga masinad sulgenud mind sissepoole turritavate oradega vanadest äketest kokku keevitatud raudpuuri, mille väiksus surus kössitades toolile istuma ja läbi enda ees oleva uksesilma meenutava läätse piiluma. Teispool läätse pani mootor, mille tera visuaalse efektina mu silmamuna pooleks näis lõikavat, habemenoa edasi-tagasi liikuma. Või siis asetanud istuma toolile, kus keharaskus vallandas relssidel liikuva kümneid kilosid kaaluva ogalise raudfaalanksi, mis gravitatsiooni jõul minu poole paiskus ning peatus pauguga vaid hetk enne, kui oleks löögijõuga kolju purustanud ja verised ajud valgele galeriiseinale pritsinud. Tunnen end Alalooga näitustele või performatiivsetele aktsioonidele minnes nagu sadomasohhistlik hammasrataste ja kangide fetišiga tehnopervert, kes fantaseerib ootusõhinas, kuidas mu vaim ja liha sel korral vägistatud saavad. Ja iga kord nagu tahaks rohkem.

Minu esimene kohtumine Alalooga loominguga oli aastal 2009 Jaan Toomiku Haapsalus kureeritud interdistsiplinaarse kunsti festivalil „Seanahk“. See oli ka esimene kord, kui kogesin sedavõrd intensiivset kunstiteost, mille autor võttis enda kätte täieliku voli kontrollimaks vaataja aega ja liikumisvabadust. Sadakond inimest suunati vanasse tühja sadamaangaari ning rasked tehaseuksed suleti jämeda tabaga. Ruumi keskel seisis kettidega rattale tõmmatud palja ülakehaga kunstnik Alalooga. Ruum oli täidetud veidrate masinatega. Emotsionaalne õhustik oli keskaegse piinakambri ja John Krameri ehk Jigsaw Killeri perversse fantaasia segu. Assistent joonistas kriidiga seinale piltmõistatuse. Koodi, mis andis vihjeid seadeldiste funktsiooni, käivitamisprintsiipide ja aktiveerimisjärjestuse kohta. Ruumist pääsemiseks oli vaja välja nuputada, kuidas masinad töötavad ja need siis võtmeteni jõudmiseks õiges jadas käivitada. Ning mis veel hullem, sadakond pealinnast bussidega kohale sõidutatud nokastanud kunstinautlejat pidid enam vähem ühises rütmis koostööd tegema.

Eredalt on meeles ka seinale joonistatud piltmõistatus, mis kujutas mehe ja naise omavahel liituvat sümbolit. Suguühet, millest sünnib laps. Veidi kohmetu olemisega (elu)kunstnik Elaanile aeti selga rauast rakmed, mille küljel asus väntvõll. Vändast keerates erekteerus genitaalide kohal asuv pistikuotstega toru. Naisterahvale selga aidatud konstruktsioonil asusid analoogses piirkonnas seevastu laudaustena hingedel lahtikäivad poolkuu kujulised luugid. Nende avades paljastus alt pistikupesa. Paar meetrit eemal pandi (noor)kunstnik Ig Noirile jalga laes asuva talitõstuki küljest kettidega alla rippuvad mägironimistraksid. Kui Elaan oma roostese teraskürva avatud luukide vahelt sisse lükkas ja toruotsa pistikupessa surus, aktiveerus elektrisüsteemi jadaühendus ning tali tõstis trakside küljes kõlkuva Ig Noiri suguühtest sündinud lapsukesena lae alla, kus ta küündis kunstniku vabastamiseks rippuvate võtmeteni.

Nüüd, kui olen kirjeldanud lähemalt varasemaid kohtumisi Alalooga etenduslike installatsioonidega, on veidi hõlpsam selgitada minu esmast nördimust, kui avastasin, et „Singulaatori“ näitusel pole mul oma teed tõkestava raudvõre avamiseks vaja palju rohkemat kui nuputada välja õigete punaste valguste, kontrollpuldil asuvate nuppude ja liikumisandurite kombinatsioon. Ning pole põhjust arvata, et see oleks olnud kerge.

Alalooga ja vastuvool

Alalooga on teadliku kiivusega hoidnud oma kohal heljumas põrandaaluse autsaideri oreooli: kätteandmatu mässaja, mahamüüdamatu. Põlanud ära institutsioonide rägastikes tõusmiseks vajaliku lobitöö. Üritanud läbi murda loomingulise aususega. Tööd ise räägivad. Seni on leidnud oma tee tema loominguni pigem eksperimentaalset etenduskunsti ja radikaalset nišikraami jahtiv siseringi publik. Niiskelt rõskesse lagunevate seintega tehasehoonesse sisenedes on publik juba eos teistsuguse sisemise häälestusega kui Tartu Kunstimuuseumis. Rohkemaks valmis. Kontrolli altimalt loovutamas. Neid asju lihtsalt ei saa suviselt Tartu kunstipublikult iseenesestmõistetavana nõuda. Kellel pole varasemate kogemustega Alalooga manipuleeriva loomingu suhtes valulävi lakke aetud, saavad garanteeritud tehnovägivaldse industriaal-robustse elamuse. Ning on arusaadav, et ka kunstnik ise ei saa jätkata eluaeg samas liinis, vaid peab konstrueerima oma loomingu kihistusi, et mitte jääda üheülbaliselt mugavustsooni peesitama. Erik Alalooga puhul võikski öelda, et valgete muuseumiseinte vahel toimetamine ja kolm kuud vastu pidavate kineetiliste installatsioonide valmistamine on praegu talle radikaalsem eneseületus kui grandioosne industriaalhullus mõnes mahajäetud tehases.

Austan kunstniku napisõnalisust oma teoste kirjeldamisel. Pigem avab ta masinate tööprintsiipe kui nende taga avarduvaid tähendusi. Ma ei hurjuta kunstnikke tegemast selgesõnalisi seisukohavõtte, kuid teosele peab jääma ka iseeneses sisalduvat kõnekust, mille vaikiv kätteantavus sõltub vaataja võimest ja soovist astuda nähtavaga kontakti. Tsiteerin Lepo Sumera sõnu: „Kui heliloojad peavad rääkima oma muusikast, kas siis kirjanikud ei peaks tantsima balletti oma romaanide järgi?“. Nähes paljudel näitustel autorite pingutusi teha seinatekstide seisukohavõttudes end võimalikult selgeks, tekib kunstiteoste puhul oht muutuda teksti illustratsiooniks.

Alalooga nimetab oma tööprotsessi seljaajuga mõtlemiseks. Esimeseks etapiks ei ole mitte insenerile kohane joonestamine, vaid keldri-garaažileiduri kombel tee-seda-ise mõtteviisist tõukuv füüsiline kontakt toore materjaliga. Konstruktsioonile sobiliku karkassi materjali võib ta leida näiteks oma ateljee kõrval asuva Koidu seltsimaja tagant. Konstruktsiooni sisse minevad ülekanded linna servas vanarauaplatsilt. Elektroonilised jubinad Viljandi kaltsukast. Teost aktiveeriv liikumisandur eelmisel näitusel väljas olnud installatsiooni küljest. Tihtipeale ei valmistagi Erik Alalooga terviklikke näitusematerjale, erinevad masinad asuvad üles uutes kombinatsioonides ja kontekstides. Kogu varasem looming on varuosadeks uutele installatsioonidele. Käib pidev lammutamine ja ümberehitus. Protsess ei saa kunagi valmis, vaid esitatakse vaheülevaatustena, kuhu on kätketud tung liikumise järele.

Skulptor David Smith ütles kunagi oma tööde kohta: „Mul polnud selle loomise ajal peas ühtki mõtet ja ma olen kindel, et sõnu polegi selle nägemiseks tarvis.“ Kas see tähendab, et kunstniku pea oli päevade kaupa täiesti tühi? Vastupidi. Olles sattunud mõnel korral Alaloogaga koos töökojas askeldama, võib tema poolt kuulda katkeid nagu „Mh …“, „aa …“, „no ole nüüd“, „persse, raisk“. Lahti kodeerides võiks neile vastetena leida tõlgendusi nagu „no järsku see jalgratta tükk mahub täpselt siia konstruktsiooni vahele, „kui laseks poldid tiba järgi ja lõikaks otsast relakaga sentimeetri maha, siis saaks oma pingega selle sinna vahele kiiluda“, „noh, näe, liiga palju lõikasin ja nüüd on vaja midagi siia juurde keevitada“. Väärtused, kvaliteedid, esteetika ja kontseptsioonid sünnivad läbi sõnatu füüsilise katsetamise. Mis oleks, kui? Kas nii ka saaks? Aga järsku? Kui prooviks õige nii? Töötab, ei tööta. Põhjus ja tagajärg. See on täiesti omaette mõtlemise alaliik, mis on kandvaks jõuks alates kuuri all nokitsevatest vene vanameestest kuni kunstimaailma tippnimedeni välja. Alalooga loomeprotsessile võiks vabalt laiendada Benjamin Fondane’i kommentaari Rumeenia skulptori Constantin Brâncuși kohta: „Kas Brâncuși loob skulptuure? Ei, ta töötab nagu müürsepp, kui rööpaparandaja, torumees, korstnapühkija ja mehaanik. Nõnda teevad tööd ürgsed ja metsikud inimesed – nagu tedagi pilgates nimetatakse. Selline mees töötab, ilma et tal oleks mõttes valmis plaane olnud.“

Ehk on see ka üks põhjustest, miks Erik Alalooga pole suutnud ennast vääriliselt kehtestada tekstipõhise ja kuivemapoolse info suunas kulgeva kaasaegse kunsti väljal. Seevastu on etenduskunstid just sellise toore eksperimenteeriva jõu järgi igatsenud. Valdavalt on tema suhe materjaliga destruktiivne. Ta lömastab, väänab, venitab, purustab, väristab, võdistab, lõigub, pressib, surub, lööb, tõmbab, viskab, tõukab, perforeerib, voldib, avab, raiub ja puurib. Paneb materjali enda tahte järgi tantsima. See kõik on väga performatiivne ja sobib lavale nagu valatult.

Alalooga ja heli

Võiks arvata, et Alalooga on üritanud tungida helikunsti ringkondadesse, aga pigem leidsid helid tema. Paratamatult on igasuguse pinge vabanemise kaassaaduseks vibratsioon. Kui vibratsioon satub soodsatesse oludesse, on see kuuldav helina. Kui mitte, saab materjali sisevõnked kinni püüda kontaktmikrofonidega ja moondada võimendi abil kuuldavaks. Iga Eriku kineetiline või performatiivne kunstiteos tekitab paratamatult heli. Ülekanded, pöörded, väänded, läbipaindumised. Liikumine paneb surve all pingesse sattuva materjali kiunuma, mürisema, praksuma, tinisema, lõrisema, kilisema, kolisema, vulisema, kraaksuma ja vilisema. Oli vaid aja küsimus, mil Erik taipab oma teoste varjatud potentsiaali.

Enese heli kaudu väljendamine kuulub inimloomade (ja ka paljude teiste loomariigi esindajate – mõtlen siinkohal loomariiki kogu elava spektri ulatuses) geneetilisse koodi. Arheoloogiliste materjalide põhjal võime vaadelda, kuidas primitiivne hõim asus valmistama instrumente n-ö oma tagaaiast leitavast. Kui tagaaed oli täis bambusvõsa, valmisid pillid bambusest. Viled, ksülofonid, tuulekellad, parmupillid. Maa seest kaevatud savist valmistatud pottidele tõmmati saagiks saadud loomade toornahad peale ning loodi esimesed trummid. Karjapoisid lõikasid vilespillid pajuvõsast, mille kaitse alla nad päikese käest pagenud olid. Kasetohust pasun ja lehmasarv. See oli nende tagaaed.

Erik Alalooga sõnul käivitab teda enim tehiskeskkond. Tallinnas Polymeri tehases elades oli tema tagaaed täis vanarauda, lagunema jäetud tehaseinventari, autoromusid, hüljatud tehnikat. Rauda, betooni ja puitu. Kappe, relsse, mutreid, polte, ventilatsioonitorusid ja armatuuri. Seal valmisid ta esimesed helitekitajad, mis oma olemuselt peegeldasid sünnikeskkonda. Helid kätkesid endas naabrusesse rajatavat hoonet, puurtrelli, segumasina kõminat, tellingute plekist kraginat töömeeste saabaste all. Liiklusmüra. Masinlikku sümfooniat, kus punane, kollane ja roheline taktikepp annavad märku mootoripööretele, piduriklotsidele, musti suitsupilvi pahvivatele summutitele, kräuksuvatele järelhaagistele ja närvilistele signaalitörtsakatele. Alalooga muusika on visuaalkunstnikule omaselt väga visuaalne. Lisaks lavalisele vaatemängulisusele on ka helimaastikud väga pildilisi vaimseid seoseid loovad. Kinniste silmade ette projitseerub täisvõimsusel töötav malmivalutsehh, üürgav generaator, läbi pimeduse huikav alarm. Maastik, kus udumassid üksteist matavad, hajuvad ja taas peale tungivad. Erinevat värvi udumassid. Erineva suuruse, tiheduse ja kujuga udumassid. Kuulajat endasse mässivad udumassid. Mittemidagiütlevad udumassid. Udumassid, mis on lihtsalt udumassid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht