Aleksander Suumani portree Ain Kaalepist

KRISTA PIIRIMÄE

Ain Kaalep Aleksander Suumani maalitud portree taustal. Keele ja kirjanduse arhiiv Sass Suumani mälestusnäitus Tartu Kunstimajas kuni 26. IV.

Vestlusel 2. IV meenutas Ain Kaalep, et kui ta esimest korda kohtus Aleksander Suumaniga, oli Stalini surma järel viivuke kergendusaeg. Ilmar Malin tuli Kaalepile Tapale külla ja tõi kaasa oma kursusekaaslase. Külaskäigu ajal juhtus lõbus seik. Kaalepil oli siis tavaks saata oma naise tütrele omajoonistatud piltidega kaardikesi. Seekord kasutas ta juhust ja palus seda teha kunstnikel. ?Küll nägid vaeva?, mäletab luuletaja.

Suumani portree kirjamehest endast sai aga seevastu valmis imekähku. Ühel 1960. aasta sügiskuul, pärast väikest napsivõtmist Werneris koos oma naisega, seadis Kaalep sammud sinna lähedale Lossi tänavale Sassi juurde. Pärast lõbusat istumist palus kunstnik ühtäkki luuletajal poseerida ning poole tunniga oligi maal valmis. Kaalepi naise mälestuste järgi olla aga Kaalep mitu korda poseerinud.

Ain Kaalepi portree koos teiste Tartu haritlaste portreedega kuulub Suumani loomingu teise perioodi, kui pidada õpingu- ja mõnesid sellele järgnenud aastaid esimeseks (nendest aastatest on näitusel ainult üks maal) perioodiks. Teine periood kestis esimesest esinemisest Tartu näitusel 1959. kuni 1960. aastate keskpaigani. Suumani abikaasa Bibi mälestuste järgi lõpetas ta õlivärvidega maalimise 1963. aastal, pastelliga mõned aastad hiljem. Põhjuseks oli hävitav kriitika ajakirjanduses ning seetõttu pühendus kunstnik luuletaja Artur Alliksaare mõjutusel luulele. Kolmas periood algas Vilsandil maalitud piltidega 1970. aastate teisest poolest ja kestis kuni ta surmani 19. IV 2003. Need kaks perioodi erinevad üksteisest kui päev ja öö: ainult vilunud pilk tabab midagi ühist: loobumist teisejärgulisest ja tühisest, kunstniku püüdu kasutada võimalikult vähe väljendusvahendeid.

Aleksander Suumani kuulus napisõnalisus andis eriti kunstis mõjuvaid, aga mõnikord lausa ehmatavaid tulemusi just 1960ndate algul. Levima hakanud ?karm stiil? tõstis vastukaaluks stalinismiaegsele detailirohkusele ja ilutsemisele esile üldistava ja stiliseeriva lähenemise. See trend sobis Suumani loomelaadile, kuid samas ei läinud talle absoluutselt korda töölisklassi ja teaduslikke saavutusi ülistav paatos. Tema kunst on välisele plakatlikkusele vaatamata ülimalt intiimne, lausa tundeline, taotluslikult maalähedane ja primitivistlik. Eeskujuks oli naivism ja leedu talupojaskulptuur.

Näitusel näeme, et Juhan Liivi, Ain Kaalepi, Mirjam Annisti ja Betti Alveri portreede põhiline mõjujõud on kontsentreerunud jämedasse, enamasti kergelt nurgelisse ja väga väljendusrikkasse kontuuri. Suumani värvivalik piirdus kahe-kolme värvusega. Tavaliselt kampsuniga ringi käival Ain Kaalepil oli sel korral Suumanile külla minnes erandlikult seljas viks ülikond ja selle ühtlane hall värv võis viia kunstniku geniaalsele mõttele kasutada kogu maali ulatuses vaid halli-musta gradatsioone (ainult nägu on veidi kollakat tooni). Kogu kompositsioon sai suurejooneline ja pidulik. Sama nutikaks tuleb pidada portree profiilivaadet, sest tõesti ei tea mitte kellelgi just külgvaates nii eripäraseid näojooni, kui seda on Ain Kaalepil. Figuuri piirav tume kontuur on sel maalil eriliselt nõtke ja karakteerne. Just see hoogne joon lubab arvata, et portree on maalitud n.-ö. ühe hingetõmbega.

Kõik Suumani portreed, samuti figuraalkompositsioonid on valminud teisel loomeperioodil (kolmandal ainult maastikud). Seega on Suumani looming elav kinnitus Sirje Helme kontseptsioonile modernistlikust realismist, mis olevat 1960. aastatel avaldunud kõige avalikumalt ja jõulisemalt just figuraalkompositsioonis (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2003, nr. 1-2). Inimese kuju ?moonutamist? kvalifitseeriti nõukogude inimese mõnitamiseks. Tartu kunstimuuseumi tolleaegse direktori Vaike Tiigi mälestuste järgi põhjustasid just Aleksander Suumani tööd parteikomitee ideoloogiaosakonna käsu korraldada näituse kohta õpetlik arutelu Kaarel Irdi peasõnavõtuga, kus kõlasid järgmised laused: ?Suuman suhtub inimesse kui veidrasse monstrumisse, kõverasse, eemaletõukavasse, vastikusse. Inimest võib maha lasta kui tarvis, kuid inimese üle ei tohi irvitada. See alandab inimest? (TKMTA f.1, nim. 2, s. 218).

Ain Kaalepi portree oli koos Mirjam Peili portreega esmakordselt eksponeeritud 1960. aasta lõpunäitusel Tartu Kunstnike Majas. Ain Kaalep meenutab, et närvilisele partei ideoloogiasekretärile olla selgitatud, et Kaalepi pinnaline, ilma ruumita portree on ainult noore kunstniku eksperiment. Ostukomisjon tegi saalomonliku otsuse: ostis ära harjumuspärasema Mirjam Annisti (Peili) portree, näidates sellega noorele kunstnikule kätte suuna, kuhu tuleb liikuda.

Edasis avaldatud heasoovlik kunstikriitika püüdis noort autorit toetada: ?Suuri edusamme on teinud A. Suuman. Tema plakatlikult lihtne, kindlakontuuriline, värvilt tagasihoidlik ?A. Kaalepi portree? on karakteri edasiandmisel täpne, tabav ja seega veenev. Suumani loomingu probleemirikkus ja tõsine otsinguline vaim /—/ lubavad tal tõusta veelgi tüsedamate tulemusteni.? (V. Erm, Edasi 30. XII 1960.)

Mirjam Annisti portree asub Tartu Kunstimuuseumis, Ain Kaalepi portree kinkis autor Kaalepile; tollele aga ei meeldi oma nägu seinal näha ning ta deponeeris selle Tartu Kirjandusmuuseumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming