Aleksander Tassa arhiiv ootab uurijaid

Anne Untera

Aleksander Tassa muuseumimehe ja kunstiajaloolasena Ferdi Sannamees. Aleksander Tassa portree. 1927. Pürokseniit. EKM

Aleksander Tassa (1882–1955) nimi on Eesti kultuuriloos väga tuntud: kui pöördutakse kirjanduse, juugendi perioodi kunsti või kunsti kõrghariduse poole, jõutakse ikka Tassa juurde. Kuid tema elutööst puudub seni terviklik ülevaade. Seda ülesannet ei täida ka minu artikkel, mille eesmärk on vaid kinnitada, et Tassa veetlevat isikut, kelle sünnist möödus 7. VI 2007 125 aastat, ei ole unustatud. Õnneks on kirjandusmuuseumis säilinud Aleksander Tassa mahukas arhiiv (EKLA, F 219), mis koosneb sadadest eri tasemel läbi töötatud käsikirjadest ning märkmetest ja viitab tema hargnevatele huvisuundadele ning lennukatele ideedele kunstiajaloost, kirjandusest, filmist kuni vabamüürluse ja ulmeni (essee „Eesti aastal 2000”).

Aleksander Tassa kunstiloomingut on uuritud ja kahel isikunäitusel ka esitletud: 1982. aastal Kadrioru lossis ja praegu Kristjan Raua majamuuseumis. Hiljutises Ahvenamaa kunstikoloonia projektis kuulus Tassale samuti oluline osa. Eesti juugendi kullafondi kuuluvad Tassa joonistused Soome mändidest, Norra mõjudel tehtud vinjetid ja Pariisi-aegsed maalid. 1912. aastal esines ta koos prantslastega Moskvas Pariisi kunstnike näitusel, kuid seal eksponeeritud maalid on kadunud.

Kirjanikuna on Tassa samuti leidnud oma püsiva koha, tema sümbolistlikke, legendilaadseid novelle ja lühijutte hinnatakse kõrgelt. Noorena mitmes kunstikoolis õppinud, pöördus ta aastatel 1907–1913 Pariisis viibides kirjanduse poole. Nigol Andresen on (1970) leidnud sellele poolhumoristliku seletuse: „Tal puudus raha ateljee maksmiseks. Niisiis katsus ta maalimist asendada kirjutamisega”. Selle väite aluseks on Tassa enda lause kirjast Juhan Aavikule 10. I 1909: „Et mul kuidagi võimalik ateljees maalimist õppida ei ole (kuna seda väga tarvis teha on), kirjutan”. Tassa sümbolistlikes, stiliseeritud novellides on suur annus lavapildile iseloomulikku visuaalset kujundlikkust. Novellid ilmusid kahes kogumikus: „Nõiasõrmus” (1919) ja „Hõbelinik” (1921), neile järgnesid näidendid. Kirjanikuna ongi Tassa ennekõike tuntud oma 1923. aasta näidendiga „Kadaara sead”.

Kuid Tassa tegevus kunstiajaloolasena on seni jäänud ähmaseks. Mari Kõiv on maininud (1982): „Maalimine ja joonistamine lõppes, kui kirjutamine tõsisemalt algas. Nüüd (1930. aastatel) oli aga seegi vahetunud kirjandus- ja kunstiloolise tegevusega”.

Tassa jagas ennast nii paljude asjade vahel, et on kõneldud ta isiku killustumisest. Tõenäolisem on see, et ta ei vaevunud kõike lõpuni tegema, tema iseloomus puudus pedantsus. Seda asendasid avar elukogemus, nakatav kujutlusvõime ja elaan. Tema eruditsioon oli nähtavasti, vähemalt noores eas,  seda laadi, mis avaldus vahetus suhtluses. Seda kinnitab laiahaardeline kirjavahetus, millest mitmeid osi on ka avaldatud. Näiteks ilmusid 1976. aastal Helmi Üpruse koostatud albumis „Päikesemängud” Ado Vabbe kirjad ja postkaardid Tassale Itaaliast 1914. aastal. 1990/1991 said publitseeritud Adamson-Ericu 1929. ja 1930. aastal Pariisist Tassale saadetud kirjad. Mai Levin on kommenteerinud ja tõlgendanud Tassa kirjavahetust Friedebert Tuglase ja Juhan Aavikuga. Seal ilmnevat estetismi ja elitaarsust pidas tõlgendaja „Tassa loomesoone suhteliselt kiire ammendumise olulisemaks põhjuseks” (RKM kogude teatmik, 1984, lk 12).

 

Muuseumitöö

Saavutuste kõrval kirjanduses ja kunstis võiks Aleksander Tassa tegelikult julgelt asetada Julius Gensi, aga ka Kristjan Raua ja Villem Raami kõrvale teenet poolest Eesti kunstimuuseumide arenguloos. Ehkki Tassal puudus kunstiteadlase akadeemiline haridus, asendasid seda praktiline tegevus ja enesetäiendamine: rohketelt reisidelt saadud nägemiskogemus oli Tassal suurem kui kellelgi teisel tolle põlvkonna haritlastest.

Eesti Vabariigi alguspäevil ning Vabadussõja ajal juhtis Tassa haridusministeeriumi ametnikuna Lõuna-Eesti kunstikaitse toimkonda, olles ühtlasi kunstiühingu Pallas rajajaid. Kunstikaitse toimkonnas vahetas ta välja Jaan Koorti, kelle loobumisel mängis oma osa ajanappus loovkunstnikuna. Tassa, vastupidi, loobus just siis oma loomingust ja pühendas end teiste omale. Pärast Pallase esimehe kohalt lahkumist 1922. aastal oli Tassa jaoks loomulikuks jätkuks tegevus Raadil Eesti Rahva Muuseumi kunsti- ja kultuuriloolise osakonna väljaarendajana. Seejärel, aastatel 1928–1931, juhatas ta Tallinna Eesti Muuseumi kunstiosakonda. 1919. aastal asutatud tänane Eesti Kunstimuuseum oli alguses nn segamuuseum, mille suunitlus pöördus alles 1927. aastal kunsti kasuks. Väga võimalik, et selles olid oma teened just Tassal. Sel perioodil (1930) pandi alus ka sihtasutusele Eesti Kunstimuuseum, mille eesmärk oli alustada uue muuseumihoone ehitamist Tallinna. Ei Tassa ega keegi teine võinud siis teada, et aega kulub selleks 75 aastat.

1929. aasta mais oli Tassa Pariisis korraldatud eesti kunsti näituse komissar, kuid ta lahkus Pariisist enne näituse lõppu seoses kunstimuuseumi varade kolimisega Kadrioru lossist ajutistele pindadele, kui lossi vajati valitsuse esindushooneks. 1. II 1930 avati hoones Narva mnt 4 (praegu on umbes sellel kohal Foorumi keskus) kunstimuuseumi uus ekspositsioon koos kataloogiga. Tolle perioodi uurija Heini Paasi arvates oli ka anonüümsena ilmunud kataloogi autoriks Tassa.

1931. aastal pöördus Tassa tagasi Tartusse, Raadile. Tassa innustus ja huvitus XIX sajandi kunstist, eeskätt baltisaksa graafikast. Ta süvenes sellesse teemasse sõdadevahelisel perioodil põhjalikult, kusjuures üheks tähiseks oli 1932. aastal ERMis avatud nn Tartu tuba, kus eksponeeriti Tartu ja selle ümbruse vaateid. ERMi kunsti- ja kultuuriloolised kogud kasvasid 1940. aastaks 8000 eksponaadini. Pärast sõda anti see, suures osas Aleksander Tassa süstematiseeritud kollektsioon üle peamiselt Eesti Kunstimuuseumisse. Novembris 1940 sai Tassast Eesti Kunstimuuseumi direktori asetäitja ning juulis 1941 direktor. Tal tuli taas varasid kolida-evakueerida. 1944. aastal jäi teenekas muuseumimees pensionile.

Kunsti uurijana ning muuseumitöötajana jõudis Aleksander Tassa kahe publikatsioonini: 1939. aastal „Friedrich Rob. Faehlmanni tõestatud ja oletatavaid portreid” ja 1948. aastal „Puulõikekunstist. Materjale ja allikaid eesti puulõikest XIX sajandil”. Esimene artikkel leidis koos illustratsioonidega kasutamist ja edasiarendamist Villem Raami samateemalises uurimuses 1941. aastal. Teine on 85-leheküljeline, rikkalikult illustreeritud, viidete ja registriga varustatud raamat, mida, arvestades tollaseid võimalusi, võib nimetada isegi luksusköiteks. Kuigi väljendustes omas ajas kinni, on see väärtuslik teatmeteos.

Kolmas Tassa uurimus „Kivitrükikunstist. Materjale ja allikaid eesti kivitrükist XIX sajandil” jäigi käsikirja (kuulub Tallinna ülikooli akadeemilisele raamatukogule). Selle käsikirja puhta variandi daatum on 1951 ja maht eelmistest hoopis suurem, 287 lehekülge masinakirjas. Sissejuhatusele litograafia ajaloost järgneb süstemaatiline Eestis ja Lätis töötanud kivitrükkalite andmebaas, mille faktoloogias on kahtlemata ka tänapäevasele kunstiteadusele uudset.

Sõja järel, juba pensionärina, töötas Tassa taas kunstimuuseumis lepingulise töötajana koos Julius Gensi, Henrik Olvi jt, kirjeldades ja süstematiseerides pärast sõjaaegset ja -järgset kaost sama materjali, mida ta ise hoole ja innuga oli kogunud. Tema enda unikaalloomingu kõrval on siinses kogus ka näiteks tema koopiad Ilumäe kabeli XVIII sajandi eestlaste vitraažvappidest – väärtuslik kultuurilooline materjal. Kunstimuuseumi raamatukogusse jõudsid ka Vanda ja Aleksander Tassa kunstiraamatud, kokku üle 500 köite.

 

Arhiivitöö

1928. aastal oli Tassa kirjutanud Tartust Friedebert Tuglasele Marokosse: „Meil siin taevas hall, maa porine ja lisaks veel muuseumi tolm, kus rehepapina askeldan”. Muuseum oli Tassale nii tähtis, et sai talle teiseks koduks, päriskoduks. Näib, et selle põhjuseks ongi just nooruses kujunenud estetism. Tassa nägi Eesti kunsti ajalugu avaralt ja kiindus baltisaksa kunsti, mis pakkus oma ja võõrast, lähedast ja kauget ühendava, unikaalse valdkonna.

Kui pöörduda tagasi Tassa arhiivi juurde EKLAs, siis selgub, et peale novellide käsikirjade leidub seal filmistsenaariume („Kangur ja surm”, „Mees südameta”), andmeid vabamüürluse kohta (u 500 lk), materjale agronoomiast ning aiandusest, märkmeid ilutulestike ja valgustuse kohta Tallinnas 1791–1861 jne. Tõeline kirg oli talle, nagu öeldud, XIX sajandi baltisaksa kunst: litograafid A. Hellbach, F. S. Stern, T. Gehlhaar, A. Pezold, B. F. Dörbeck jt. Huvi pakkusid ka E. von Gebhardt, A. Hirv, J. Exner, samuti Kr. Raud, A. Laikmaa, J. Köler jt. Monograafia mõõtme annaks välja Tassa käsikiri Oskar Hoffmannist (445 lehte), mida on „pakutud sm Lukatsile”, kuid ilmselt on see tagasi lükatud.

Ka XVIII sajand on Tassat huvitanud, sellest kõnelevad käsikirjad „Rokokoo vaimulaadist”, maskeraadidest, meditsiini ajaloost XVIII sajandi Tallinnas jne. Gottlieb Weltéle on Tassa arhiivis pühendatud terve mapp märkmeid. 21 lehekülge on Tassa pühendanud XVIII sajandi kunstnikule Cerullile, kes oli akvarellist quodlibet’ žanris (natüürmordid, mis imiteerivad eri materjale).

Telegrammistiilis võiks Aleksander Tassa elutöö kokku võtta nii: kunstilooming 1908–1913, kirjandus 1914–1924, seejärel töö muuseumides (ERM, EKM) kunsti talletamise valdkonnas kuni elu lõpuni. Vahele mahuvad kunstiühingu Pallas asutamine ning juhtimine 1918–1922, tegevus Vanemuise teatri dramaturgina ja Pallase kunstikooli õppejõuna 1925-1926, eksperditöö baltisakslaste ümberasumise ajal 1939-1940, kunstikriitika, tõlked vene, poola ja prantsuse keelest jm. Oleks vaid tahet ja oskust Aleksander Tassa tööd hinnata ja jätkata – tema arhiiv ootab uurijaid ning kirjastajaid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming