Anarhiasaareke muuseumimaastikul

Laura Kuusk

Kaks aastat tegutsenud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on nimejärgsele sümboolsele staatusele lisanud sotsiaalset väärtust. Vaatajate arvu saab näha graveeritud markerijoonte järgi, mis on välisseinale praeguseks kujundanud triibulise mustri. 4x Reimo Võsa-Tangsoo

Teist aastat tegutseb Tallinnas linnahalli ja Kultuurikatla vahel, aadressil Põhja puiestee 35 Eesti kaasaegse kunsti muuseum (EKKM). Näitusepaiga kuraatoriteks on Neeme Külm ja Marco Laimre, kes leidsid kaks aastat tagasi, et on vaja kohta, kus reaalne noor tegelik kunst saaks elada, ja kõndisid oma asjadega praeguse muuseumi ruumidesse. Samal ajal oli jalgu alla saamas ka teisel pool „tsooniväravat” Kultuurikatel, millega muuseum on praegugi institutsionaalselt seotud. Aja jooksul on koht oma nimejärgsele sümboolsele staatusele muuseumina veel lisanud sotsiaalset väärtust, kuna sealsetelt näitustelt on läbi käinud märkimisväärne ports juba tegutsevaid või veel õppivaid noorkunstnikke. Tuleb tõdeda, et suur osa neist on seotud Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonnaga, mille ümber koondunud inimesed eesotsas professor Marco Laimrega mõjutavad kaasaegset kunstimõtet. Neeme Külm, kes tegutseb ka Hobusepea ja Draakoni galeriis ning tegevkunstnikuna, on omakorda asendamatu näituste installeerija, hoides kiiruse ja osavuse rekordit oma käes.

Peale nende kahe koosneb muuseum veel umbes 350 ruutmeetrist  kütmata näitusepinnast kolmel korrusel, sisehoovist, kontorist, traadita Internetist ja muutuva-korduva koosseisuga kunstnikest-kuraatoritest, kes oma näituse jooksul EKKMis ajuti elavad.

 

Muuseumi elutsükkel

Muuseumi selle hooaja näitusetsükkel näeb siinkirjutaja osalus- ja vaatlemiskogemuse põhjal välja järgmine. Laimre või Külm teevad kuraatorile ettepaneku teha EKKMis näitus. Kuraator valib kunstnikud lähtuvalt näituse kontseptsioonist, mis vastavalt olukorrale võib olla ideepõhine kuraatorinäitus või formaalne tingimus (à la  koolis ainekursuse raames, võimalik ka segavariant). Näituse ehitamisnädala(te) jooksul elavad kunstnikud ja kuraator peamiselt muuseumis ja ehitavad näitust, mistõttu nad lubavad endale, et a) enam midagi nii massiivset teinekord ei ehita (või saavad kogemusest totaalse valgustuse ja lubavad, et just hakkavadki ainult nii tegema), b) panevad homme rohkem riideid selga, c) peavad igapäevaseid tänupalvusi kulkale, tänu millele näitus teoks saab (kultuurkapital on toetanud vähemalt kolme viimast EKKMi näitust), d) ei luba midagi, sest on füüsiliselt ja vaimselt väsinud, aga kogemusest valgustatud (mõju võib avalduda ka hiljem).

Näituste avamisega kaasneb muuseumile kohane pidulik üritus, mis olenevalt korraldajatest kujuneb kas suuremaks või väiksemaks peoks. Järgnevate nädalate jooksul valvavad kunstnikud (ja kohati ka kuraator) näitust. Näituse mahavõtmisele tulevad südametunnistusega või muude vajalike vahenditega varustatud osalejad.

 

Nõudmised koha järele, koha nõudmised

EKKM on ülidemokraatliku poliitikaga ja pakub võrdseid võimalusi, aga on ka väga nõudlik näitusepaik. See ei ole seda sorti koht, kus kunstnik tuleb kohale ja näitab, kuhu oma tööd soovib, vaid enamasti osaleb selle installeerimises ise. Eriti tuli see kõne alla eelmise ja selle hooaja esimese näituste puhul („Töö toidab”, kuraator Elin Kard, 15. V – 3. VI 2007 ja „Oi!Emo”, kuraator Marco Laimre, 9. V – 8. VI), samuti ka selliste ehitusmahukate tööde puhul nagu näiteks  Berit Teeääre „Non-Kodak Moment” näitusel „Hullumeelsus” (17. VI – 13. VII),  kus kogu ruumi nädal aega väldanud ümberehitamisse kaasati ka Belgiast spetsiaalselt selleks kohale sõitnud sõber. Sel kevadel, kui kunstiakadeemia teise kursuse fotograafia tudengid asusid ette valmistama näitust „Oi!Emo”, olid muuseumi ruumid veel üsna kasutuskõlbmatud. Eelmisel hooajal oli olnud kaks näitust, ent praegu veel käimas hooaja jooksul on muuseumi ruumid läbi teinud muutumise kasutatavaks näitusepinnaks kolmel korrusel ning tõestanud oma vajalikkust – seda nii tegijate kui publiku seisukohalt (vaatajate arvu saab näha graveeritud markerijoonte järgi, mis on välisseinale praeguseks kujundanud triibulise mustri).

Ilma Internetita muidugi asjad ei toimiks: selleks on muuseumis traadita ühendus. Suured vabaõhutualetid on osutunud praktiliseks just avamiste ja muude pidustuste puhul. On kontor, näituste jooksul on kogunenud ka töövahendid. Ja on kinnisvaraärimehed, kes „näituse vastu huvi tundes” käivad läbi kõik kolm korrust ja satuvad sisehoovigi… Nende ilmumine ajab näitust valvavad kunstnikud allergiliselt aevastama: mis teha, poolskvottmuuseumi asukoht on lihtsalt liiga hea. Eks ole publiku arvukuses „süüdi” muu hulgas ka hoone asukoht sadama ja vanalinna vahel.  Seetõttu on näitusele sattunud ka mitmeid soome kunstitegelasi või (kultuuri)turiste, kes Helsingisse teel. Nagu korralikule muuseumile kohane, liiguvad ruumides ringi ka tõelised muuseumirotid.

Selle muuseumi ruumid on omaette teema: siit ei leia valgeid seinu ega sirgeid lagesid. Ruum annab vabaduse katsetada ja teeb kohati oma iseloomu tõttu ka poole tööst juba ette ära. Endise elektritehase ruumides on alles jälgi maja endisest funktsioonist (elektrimasinad laes), kuid ka juba muuseumiaegseid kihte (seinad on üle värvitud, kola ruumidest välja kantud jne.) Kohati nõuab muuseumiruumides liikumine ka eneseületust (kuigi kolmanda ja teise korruse vahel on raudtalad, mistõttu lagi on suhteliselt turvaline, ei näe see nii stabiilne välja). Majas ei ole kütet ja seetõttu on seal talvisel hooajal näituste tegemine üsna küsitav; siiani on neid tehtudki vaid suvel.

Ürituste promotsioon allub samuti ultrademokraatlikule ja noortekultuurile iseloomulikule võrgustikuloogikale ning praktilistele põhjustele. Näitus „Oi! Emo” avas ka reklaamklippide seeria You Tube’is ja Google’i videoportaalis (vaata nt http://www.youtube.com/watch?v=DhCaOi0qx_I; http://video.google.com/videoplay?docid=3553849182403960767&hl=en). Anneli Porri kureeritud „Making of Contemporary Art” jätkas seda omalt poolt (http://www.youtube.com/watch?v=zlvsjMG0M0E).

Samas käib mäng muuseumiformaadiga. Muuseumile kohaselt on EKKMil ka püsikollektsioon, kuhu igalt näituselt laekub uusi töid. Praegu on püsikollektsioonis Johnson & Johnsoni skulptuur „Sound check”, Reimo Võsa-Tangsoo, Shawn Pinchbecki ja Sulo Kallase „Polüfooniline passipilt”,  Raul Kelleri tänavavaljuhäälditega elektripost, Ki Wa installatsioon „Teile Esineb Ansambel Mootortüdrukud” kontseptsioon ja muud. 

 

Esimene ja teine hooaeg

Kaks tegutsemishooaega on mõnevõrra erinenud  ilmselt seetõttu, et asja edenedes on arenenud ka kontseptsioon. Avanäitust „Töö toidab” (kuraator Elin Kard, 15.V – 3. VI)  võib pidada ka koristustalgutest välja kujunenud, pinda ja aega kui sellist mõtestavaks näituseks.  „Midagi on valesti”  (28. IX. – 21. X 2007) ja „Unemajandus” (1. VI – 20. VI 2007) olid mõlemad Marco Laimre kureeritud ja osalejateks peamiselt fotoosakonna tudengid. 2008. aasta  hooajal läks muuseumi näitusepilt mitmekesisemaks nii  kuraatorite kui kunstnike osas. Kuraatorinäituste poliitikat on kuulu järgi kavas ajada ka järgmisel hooajal.

Selle aasta hooaja avas näitus „Oi!Emo” (9. V – 8. VI, kuraator Marco Laimre), fototudengite kursusetöö. Popkultuuri emofaktorit uuriv näitus oli ühtlasi ka teadlikult EKKMi kui tegutsevast kultuuripinda tutvustav üritus. Muuseumi eesmärk on näituste kaudu ka omamüüt luua. Kui juba avanäituse „Töö toidab” keskmes oli kunstiõpinguid lõpetavate noorte kunstnike enesemääratlus, siis kunstiinstitutsioonide mõtestamise ja küsimuse alla seadmisega tegeleb ka EKKM kui institutsioon ise. Samas käib pidev enesekehtestamine näituste abil. Näituse „Oi!Emo” posteril on kirjeldatud, kuidas näitusepaika trammiga kohale saada, näituse „Making of Contemporary Art” plakatil on kujutatud aga maja esifassaadi, kuhu on märgitud näituse külastate arv joonelise mantrana. Näitus „Hullumeelsus” (17. VI – 13. VII) oli Denes Farkase kuraatoridebüüt, kus osalenud fotokunstnikud laiendasid seekord oma diapasooni hullumeelsuseni: totaalsete installatsioonidega, mis täitsid selle maja kolm korrust, kasutati ruumid ära nende võimalusi kohati äärmuseni viies. Anneli Porri kureeritud „Making of Contemporary Art” (25. VII – 31. VIII) sisaldas nii selleks näituseks kui ka varem valminud töid nii kunstimaailma kui ka kunstniku töö mehhanismide teemal. Selle hooaja lõpetab eile avatud Rael Arteli kureeritud  näitus „Kõik tahaksid  kõnelda”.

 

Inimesed teevad muuseumi

EKKM ja sellega sarnased nähtused on vaikselt imbumas kunstimaastikule ja täitmas oma siinkandis varem puudunud nišši. Tugevuseks on inimesed, mis on samas ka oht: pidevalt on vaja kas uut verd või muutuvat tegevuskava. Kui igaüks meie käputäiest noorte kunstile orienteerunud kuraatoritest on korra või paar näituse teinud, siis tuleb leida osalejaid väljastpoolt Eestit või olemasolevate inimestega midagi muud ette võtta. Oleneb ka, kuidas kuraatorid Laimre ja Külm praegu veel pidevas muutumises muuseumi defineerivad, sest kaasaegne kunst uueneb pidevalt noorte kunstnike näol. EKKM pole siiski vaid näitusepaik, see ka „dokumenteerib kaasaegse kunsti alaseid materjale, korraldab konverentse ning seminare, viib läbi koolituskursusi ning õpikodasid, annab välja erialakirjandust ning kasutab massimeedia väljundeid oma seisukohtade avalikkusele tutvustamiseks” (veebiblogi http://www.ekkm-came.blogspot.com/).  Pileti hinna määrab külastaja ise. Samuti on avatud raamatupood,  kus raamatute hinna määrab samuti ostja. Inimesi on, muuseumi jätkub.