Anders Härmi suurepärane kuraatoritöö

Ants Juske

Näitus „Tumedus, tume” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis kuni 2. X, kuraator Anders Härm.  Kunagi tegin Eri Klasiga intervjuu. Ta ütles, et kui pärast kontserti Stockholmis ilmunud arvustustes polnud üle ühe korra kasutatud sõna „fantastiline”, tähendas see läbikukkumist. Kui aga kõlas epiteet „kuninglik”, siis oli  asi tõeliselt korda läinud. Kõik tunnevad koodi, ei mõõdeta mitte ainult külastajate arvu, vaid ka aplausi pikkust. Kui kriitik poetab mõne hea sõna rubriigis „ja teised” mõne noore interpreedi või näitleja kohta, siis on kõik uksed valla, pakkumisi tuleb siit ja sealt. Olen oma üllatuseks ka seda kogenud: kui olin pannud artikli pealkirjaks „Kas Jaan Toomik on suurem eesti kunstnik kui Wiiralt?”, siis ütles piletitädi, et pärast artikli ilmumist kasvas  näituse külastatavus kolm korda.   

    

Kuraatori taustauuring 

Ei taha selle sissejuhatusega sihtida sinnapoole, et peaksime samasuguseid koode ja kvoote kehtestama, kuid on ju harv juhus, kui  meie kriitikas kõlab kas või selline kiidusõna nagu „suurepärane”. Seda kuuleb ainult televisioonis „Tähelaeva” saadetes, kus on vist nii staaril, saatejuhil ja külalistel kästud kasutada väljendeid nagu „fantastiline õpetaja”, „ma ei tea paremat kui …”, „sündinud talent”, „suurepärane isa” jne. Mul läheb süda läilaks. Miks kasutan aga juba pealkirjas epiteeti „suurepärane”? Olen jälginud Anders Härmi käekäiku, tema kirjutisi, kureerimisi, väitluste  juhtimist (loenguid pole küll kuulnud) professionaalse hoolikusega ja, mis seal salata, ka kadedusega. Ta alustas nagu eale kohane tigeda „isatapjana”, kuid jäi ealiselt veidi hiljaks (sünniaastalt on ta isegi minu pojast aasta noorem). Mis sai tal silme ees olla? Mitte 1950ndate avangardism, vaid pigem sellele järgnenu. Loen vahelduseks tema artiklit „Chunga’s Revenge. Õpetlik lugu sellest, kuidas popkultuur seitsmekümnendatel avangardi alla neelas”. Kuigi  „limpsimine” ja „sülje eritumine” algas juba varem. Milles võis siis Härmi põlvkonna radikalismiihalus peituda? Nõukogude aja kunstimudel oli juba enne neid pihuks ja põrmuks taotud, jäid vaid sotsiaalsed teemad, marginaalid, feminism, homoseksuaalsus – eks see kõik oli lahtisest uksest sissemurdmine. Võrdleksin tema rolli 1990. aastate Peeter Linnapi, veel varasemast ajast Raoul Kurvitza omaga. Rohkem ei tahaks ajas tagasi minna – nii jõuame  lõpuks Voldemar Vagani.     

Anders Härmi süvenevast küpsusest räägib suurepäraselt praegune näitus, kuid mitte ainult see, vaid ka tema valmisolek juhtida sellist auväärset institutsiooni nagu Tallinna Kunstihoone. Tema lugemust ja teadmisi arvestades pole kunagi kahtlustanud, et ta ei tunne Eesti kunstiajalugu. Ta ei kuulu nende hulka, kes alustavad kunstiajalugu sealt, kui selles ise osalema hakkasid. Põlvkondlik solidaarsus,  siseringi enesekaitse, üksteise kiitmine-upitamine peavad ükskord nii või teisiti lõppema, neljakümnele lähenevaid kriitikuid-kuraatoreid hakkab kummitama uus põlvkond. Mis teha, naeruväärne oleks ju kuuekümneselt olla radikaalne „isatapja”.     

Pimedus, hämarus või hoopis valgus tunneli lõpus       

  Nii ongi Anders Härm valinud oma näitusele unustusehõlma vajunud teoseid 1990. aastate lõpust, viidates, et „aastatega on peale kasvanud põlvkon(nad)d, kes pole neid töid kunagi näinud”. Kas tõesti jätkub meie „katkestuse kultuur” ikka veel, on meil tõesti haugi mälu, mis kuuldavasti kestab vaid viis-kuus sekundit? Aga näed, Härm teab isegi sellist eesti kunstnikku  nagu Johannes Saal, kes on üks traagilisema saatusega kunstnikke meie ajaloos. Saali kirjad abikaasale, tema mõtted, ahastus, elumõtte otsimine ja lootuse kaotamine on näituse läbiv ja siduv teema. Olgu lisatud, et Saal tegi enda päästmiseks 1952. aastal ka kaks Stalini portreed. Kõigest sellest saab lugeda Tartu Kunstimuuseumi kataloogist (Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu, 2006). Teine näituse kontseptuaalne võtmefiguur on Raoul Kurvitz, kelle looming  nõuaks samuti kogenud psühhoanalüütiku silma: ekspressiivselt jõuline enesepaljastus. Kurvitz on saanud palju inspiratsiooni 1980. aastate ekspressionismist ja Joseph Beuysist. Videopildi taustal jäi silma kooslus Kafka ja Šolohhovi „Vaikne Don”. Siis veel masohhistlikud enesepiitsutused, veritsevad keha- ja pärismaastikud. „Tumedamat” poolt nii koloriidi kui temaatika poole pealt esindab Jüri Palm, kes omal ajal eristus kogu eesti kunsti estetismi  ja feminiseerumise taustal jõulise tegelasena. Härm jäi ainult natuke hiljaks, sest Jüri Palmi taasavastamiseni jõudis enne teda Kädi Talvoja Kumus, kus Palmi maalid olid pandud kokku Ludmilla Siimu omadega, muidugi hoopis teises võtmes. Johannes Saali võtmes aga mõjusid eriti võimsalt Alice Kase tööd, ka Kirke Kangro must ratsanik, kuigi see motiiv on pea sama palju ekspluateeritud nagu must mootorrattur või siis lausa peata ratsanik. Andres Talilt  oleks piisanud antud kontekstis videost, kus ta vastab enda meelest „õigesti”, kuid saab selle eest piitsa. Mõni aeg tagasi nimetas Andri Ksenofontov Sirbi veergudel Jacques Derridad „lingvistiliseks veiderdajaks”. Mis teha, elame postmodernistlikus olukorras, kus ka musta valgeks rääkimine on suhteline, peaasi et selle eest piitsa ei saaks. Mõned asjad oleks kuraator võinud ka välja jätta, näiteks Jaak Kadariku „Penis longus’e”: see on hea kastratsiooniteemaline  veiderdamine koos sõnamänguga, kuid milleks? Hanno Soans on vist tõesti verega oma teksti kirjutanud, kuid piinlikult perfektne teostus nullib selle mõju. Sellisel näitusel ei saa muidugi üle ega ümber Jaan Toomikust. Tore, et uus põlvkond näeb esimest korda Toomiku videot „Nimetu” (2002), kuid aktsioon oleks vajanud kommentaare, millised läbielamised olid tal auku kukkumisega seotud ja kuidas ta nendest painetest oma kunsti abil vabanes.  Toomikult oleksin siiski tahtnud näha tema ekspressiivseid tumeda koloriidiga maale, mida eriti sageli ei näe ja mis vedelevad tal ateljeenurgas.     

Kas jäi midagi kripeldama?     

Ma siiski ei saa aru kuraatori väitest, et mingi teos võib tänapäeval olla vähe tuntud või suisa unustatud. Pidevalt ilmub kunstialbumeid, katalooge, videosid, töid ei peideta enam muuseumiladudesse, arhiividesse või erifondidesse.  Kes tahab – kellel tõeline huvi on –, leiab need internetist üles, pole vaja isegi laua tagant püsti tõusta. Nõus olen aga sellega, et alati leidub kunsti, mida jäetakse kõrvale, siis avastatakse ning võetakse kasutusele. Kui kaua läks aega, kui Vermeer avastati? Vist oma kolm sajandit? Hea kunstiteadlase ja kuraatori omadus ongi tuua „hästi unustatud vana” uuesti õigel ajal päevavalgele ja seda vaistu näib Anders Härmil olevat. Tegemist on tugeva näitusega,  mille kuraator on kokku pannud, kuid nagu hea teatrilavastusega, ei aita tulemuse saavutamiseks ainult lavastajast, vaja on häid näitlejaid. On selliseid kuraatoreid, kes kipuvad füüreriks, aga ka neid, kes vaatavad, mis kokku tuuakse. Kuraator ei tohiks olla kunstimaailma keskne figuur. Vaatame näiteks VÕSi: kuraator oli algselt hooldaja, järelevalvaja ja haiglates õde.   

Härm juurutab mõistet „esseenäitus”, mida meil pole varem just kasutatud, aga eks „enesekolonisatsiooni” mõistegi on ju väga uus ning millal saime teada, et elame postmodernistlikul ajastul? See aga ei tähenda, et uue termini maaletoomisega tuli maale ka midagi enneolematult uut. Midagi jääb siiski sellest kriipima jäänud  näitusest ikkagi õhku rippuma. Mitte et ruumid jäid väikeseks, ehk polnud aega ja vahendeid, valik võinuks olla laiapõhjalisem jne. 

Ei, pigem see, et jälle oleme silmitsi ängiga,  peame tundma süütunnet nende inimeste ees, kes on omadega jännis, kes kannatavad sotsiaalse ebaõigluse käes, kes on põlatud oma soo või seksuaalse sättumuse tõttu. Augustis oli Karepal tegevuskunsti õhtu „Äng”. Muidugi, kes siis veel kui mitte poeedid ja kunstnikud on need kannatajad, eriti tundlikud inimhinged ja kanaarilinnud, kes hoiatavad meid läheneva ohu eest. Kuid pimedusel ja tumedusel  on ka vastandnähtus – valgus, heledus. Kui elaksime kogu aja pimeduses, siis ei teakski, et me elame just pimeduses. Kas kala teab, et ta elab vees? Kas keskaja inimene teadis, et ta elab „pimedal” keskajal? Kui kunst liigub ainult tumeduse, ängi ja marginaalsuse poole, siis ärge imestage, miks näituste külastatavus aina kahaneb. Jään huviga ootama, milline saab olema Anders Härmi edasine karjäär, on ta ju alles  poolel teel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming