Antropoloogiline dokumentalist

Juhan Kuusi fotodes on Lõuna-Aafrika tulnud välja uudislugude pealkirjade ja ajalooõpikute tagant ning saanud päris paigaks kogu selle mitmekesisuses.

AKSEL HAAGENSEN

Näitus „Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 15. I. Kuraatorid Kristel Laur, Toomas Järvet ja Kersti Koll, kujundanud Liina Siib ja graafiliselt kujundanud Tuuli Aule.

Juhan Kuus. Esimene koolipäev ja 33 kraadi sooja. Bridgtoni linnakese lapsed jahutavad end kuivenduskraavis tapamaja lähistel.  Lõuna-Aafrika, 8. XII 2003.

Juhan Kuus. Esimene koolipäev ja 33 kraadi sooja. Bridgtoni linnakese lapsed jahutavad end kuivenduskraavis tapamaja lähistel. Lõuna-Aafrika, 8. XII 2003.

Adamson-Ericu muuseumi näitus annab põhjaliku ülevaate hiljuti surnud Lõuna-Aafrika fotograafi Juhan Kuusi (1953–2015) karjäärist. Kuusi fotod heidavad pilgu Lõuna-Aafrika hiljutisse ajalukku, mille peenemad detailid kipuvad laiatarbemeedias kaotsi minema. Kuigi näituse korraldamise põhjus oli Juhan Kuusi eesti päritolu, on see teisejärguline. Tähtis on looja sissevaade endasse ehk mida tähendab olla fotograaf ja erakordne lähenemine kaasmaalaste elule.

Juba ainuüksi selle tõttu, et Kuusi fotograafikarjäär kestis neli ja pool aastakümmet, annavad tema pildid sügavalt elulise sissevaate suurde tükki Lõuna-Aafrika ajaloost. Tema töödest mõistame, mida tähendab olla lõuna-aafriklane Lõuna-Aafrikas kas siis suulu, koosa või aafrikaanina, valge- või mustanahalisena, immigrandi või kolonisaatorina ja kuidas ta on näinud selle muutumist nelja aastakümne jooksul. Tema teoseid võib vaadata subjektiivse antropoloogilise uurimusena, kus ilmneb vajadus dokumenteerida meedia pealkirjade taha jäänud mitmekesist tervikut.

Probleemid pressifotograafiaga. Ideaalis peaks ajakirjanduse eesmärk olema objektiivselt selle edasiandmine, mis praeguses maailmas juhtub. Midagi pole teha, kapitalismi kasumiiha määrab valikud: lugejate või vaatajate arv ja reklaamitulu kipuvad väljaannete sisu mõjutama. See võib viia olukorrani, kus lugejaskond hakkab dikteerima, millised uudised on avaldamisväärsed, millised mitte. Aga eks ikka loodame, et uudisteagentuurid on sõltumatud ega allu lugejate soovidele ja ka reklaamipartnerite nõudmistele, et ei teki olukorda, kus päriselu sündmusi kajastatakse varem valmis mõeldud pealkirjade all.

1990ndate alguses, kui kangastus apartheidi lõpp, sai Lõuna-Aafrika Vabariigist rahvusvaheliste uudiste lemmikpaik. Uus president Frederik Willem de Klerk teatas diskrimineerivate seaduste tühistamisest, sellega kadus kolmkümmend aastat kestnud apartheidivastase liikumise keeld. Parteide, nagu Aafrika Rahvuskongress, mille eesotsas oli Nelson Mandela, legaliseerimisega sillutati teed Lõuna-Aafrika ajaloo esimesele mitterassistlikule demokraatlikule valimisele. Sel teel kohtas valgenahaliste valitsuse vastasseisu, aga ka apartheidivastaste rühmituste omavahelist rivaliteeti. Kõige kuulsam oli Aafrika Rahvuskongressi ja Inkatha Vabaduse Partei vastasseis, mõlema kohta levis kuulujutte, et neil on salajased rahastajad.

Tolle aja kõige tuntumad fotod on üles võtnud niinimetatud lajatajate klubi, Bang-Bang Club (Greg Marinovich, Kevin Carter, Ken Oesterbroek, Joao Silva) ja sellega seotud fotograafid, neist kõige kuulsam oli James Nachtwey. Nende pildistamisviisist saab konfliktifotograafia kõige puhtam näide. Ajakirjandusse ilmuvad nende tehtud fotod, aga ka fotod neist endist, nagu klubi nimigi osutab, on nad ise alati kohal ja jäädvustavad kõige hullemaid kriisijuhtumeid. Nende tööd sobivad ideaalselt konflikti kajastama: need on meisterlikud ja atraktiivsed ning illustreerivad igati Robert Capa kuulsat mõttetera: „Kui su fotod ei ole piisavalt head, tähendab, et sa pole pildistanud piisavalt lähedalt.“

Aga sellegipoolest ei ava nende fotod konteksti. Nad toovad avalikkuse ette just selliseid vägivallastseene, mida on ennegi näidatud. Nad esitavad valu just samamoodi, nagu seda on harjutud nägema ja selle tõttu on seda lihtne vastu võtta, kuigi reaktsioon ei ole seetõttu üldsegi pehmem. Nende kujutistele reageeritakse pigem instinktiivselt kui kognitiivselt. Situatsioonitõde kannatab, sest keerulisi teemasid esitatakse suupäraste ampsudena. Loomulikult ei saa selles ainult fotograafe süüdistada.

Küsimus on ajalehtede ja teiste uudistekanalite suhtumises nii-öelda lokaalsetesse teemadesse, mis ei mahu globaalse meedia huvispektrisse. Just neid kiputakse edasi andma lihtsustatult, kergesti mõistetavate lugudena. Uudiste tootjaid ei huvita, miks midagi on aset leidnud, nad eelistavad reaktsiooni esilekutsumist tegelikkuse sidusale esitamisele. Massimeedia masinavärgil ei ole aega ei uurivaks ajakirjanduseks ega ka antropoloogiliseks uurimuseks, et avastada argijuhtumite hulgast uudiseväärilist. Ütlus „täna siin, homme läinud“, kirjeldab tabavalt meediat, mis aitab kaasa uudistevoo tekitamisele, nii nagu seda esitatakse televisiooni uudisteprogrammis katkematu pealkirjade reana ekraani allosas. Uudistest on saanud ennekõike meelelahutuse objekt ja seetõttu ka tarbeese. Kõige tõhusam tarbeese on selline, mis on varasemast tuttav. Tundmatut tuleb lihtsustada, kuni seda saab hõlpsasti tarbida. Ümmargune tõde teeb aga pigem kahju.

Antropoloogiline foto. Selles valguses ei sobi Juhan Kuus pressifotograafi või ajakirjaniku rolli. Kuigi ta töötas palju aastaid Prantsuse fotoagentuurile Sipa Press, kes müüb oma fotosid ajalehtedele ja uudistekorporatsioonidele. Kuus on antropoloogiline dokumentalist. Tema kujutised annavad edasi keskvoolu lehtedele tähtsusetuid sündmusi, nii-öelda tegevusetust: tema fotodel ei ole midagi, millega saaks kõrvalleheküljele plaanitud reklaami müüa.

Kui kodutute, festivalirahva, vutti taguvate noorukite ja vangide portreed ei ole piisavalt tähelepanuväärsed, siis on midagi lahti uudiste edastamisviisiga. See osutab vägisi sellele, et ajakirjandus otsib ainult teatud uudiseid ja seetõttu teatakse juba ette, mida tuleb esiküljele panna. Lugejad teavad juba ette, mida Lõuna-Aafrikast mõelda ja seetõttu vajavad vaid pisut kinnitust oma eelarvamusele.

Vägivalla kujutamine on mitmetähenduslik, aga ka kõmuline, kergesti tunneme kaasa neile, kes on füüsiliselt viga saanud ja oleme nende vastu, kellel on relv käes. Rõhuja ja rõhutav on mugavalt ebamäärane vastandus, sest sellega on kerge suhestuda. Kui aga lisada mõlemale poolele unikaalne taustalugu (taustalood on harva lihtsad) ja pakkuda välja, et kuritegu ja kurjategija ei mahu olemasolevasse kaadrisse, saab tegevuspaigast põhjuste ja tagajärgede keeruline võrgustik. Selle mõistmiseks tuleb pingutada. Kui pildil on taustalugu, oleme astunud klišeest sammu pärisuudiste poole.

Kesksete uudistega kiputakse edastama suhteliselt üheülbalist informatsiooni: lehtedes ilmuvad ühed ja samad kujutised ja pealkirjad. Uudiste edastamises valitseb hegemoonia, mis ei luba teist laadi lähenemist, otsitakse ainult universaalset vastust. Konfliktipiirkonnast luuakse üks kuvand, sellest saab meedias esitatava loo nägu. Tegelikult juhtunusse projekteeritakse oma eelarvamused, järeldused tehakse varasema kogemuse põhjal ja nii ei tule fotodest välja tegelikud lood. Fotod kõnelevad rohkem meist endist kui sellest, mida neil on kujutatud. Kui meile näidataks sada Lõuna-Aafrikas 1993. aastal võetud fotot ja enamik neist kujutab konflikti, siis arvaksime, et Lõuna-Aafrika Vabariik oli siis konfliktsituatsioonis, kuigi kaadri taga juhtus ka palju muud, mida oleks võinud või tulnud jäädvustada.

Juhan Kuusi tohutul portfooliol on rohkem sügavust, kui on tavaliselt kaaneloos või fotoessees. Ta kujutab küll Lõuna-Aafrika inimesi, aga suudab hõlmata inimlikkust kui sellist. Tundub, et ta on kasutanud iga võimalust, et tuua esile igaühe inimlikkus, kes tema objektiivi ette on sattunud. Olgu see siis väike tüdruk, kes vaatab kaamerasse, kodutud mehed või isegi parempoolne omakaitseväelane – ta on neid kõik esitanud eelkõige inimesena.

Juhan Kuus ja teised temasugused fotograafid on püüdnud esitada tervikpilti. Tema järjekindlus tegeleda sama teema ja paikkonnaga, kui paljud teised tema positsioonis tegijad oleksid otsinud proovikivi ja kuulsust mujal, tuletab meelde Philip Jones Griffithsi tööd Vietnamis. Griffiths mõistis, et on raske rääkida kaasa lääne uudistesprindis. See viis tema Vietnami konfliktist kõneleva meistriteose „Vietnam Inc.“ (1971) loomisele.

Ka Juhan Kuus keeldus olemast „täna siin, homme läinud“ fotograaf ja jätkas oma põhjalikku uurimistööd, mis on märksa rohkem, kui lihtsalt üks lajatus. Kuigi püüe tabada kogu tõde oli algusest peale läbi kukkuma määratud, oli see õige käsitus.

Kuusi töödes näeme pereelu, ujulaid, festivale, poliitilisi väljaastumisi, streike, geiparaade, maaelu, valge- ja mustanahalisi, vaeseid ja rikkaid ja ka konfliktsituatsioone. Tema töödes on Lõuna-Aafrika tulnud välja uudislugude pealkirjade ja ajalooõpikute tagant ja saanud päris paigaks kogu selle mitmekesisuses. Kõik on vastuoluline ja keeruline. Sellal kui uudistes räägitakse üheplaanilisi lugusid, on Kuusi fotod vägagi mitmeplaanilised: näeme kõigile avatud ujulaid, mis tunduvad hästi toimivat; valgenahaliste geiparaadi paigas, kus meedia järgi teame, et ülekaalus on valgenahalised konservatiivid; lõikusfestivale, kus peaksid käima vägivaldsed protestid. Kuidas see mahub ühe loo sisse? Ei mahugi. Elu lihtsalt on märksa keerulisem.

Juhan Kuusi fotod täidavad tippuudiste vahele jäävad augud ja kuigi tal oli raske paljusid oma fotosid müüa Lõuna-Aafrika ajalehtedele, siis see, mida tema ja teised temasugused fotograafid meile näitavad, on äärmiselt vajalik, et saada kontekstist aimu. Nendeta kordavad esikülje konfliktifotod vägivalla tuntud sümboleid ja müüte ning tekitavad samasuguseid reaktsioone, nagu sedalaadi kujutised on ikka tekitanud. Need on otsekui minevikust kopeeritud. Aga vajame tervikpilti, mitte kontekstist välja rebitud fotograafilisi viiteid.

Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming