Anu Raud ja tema elutervik

Maarja Undusk

20. veebruaril avati Tallinna Kunstihoones Anu Raua loomingu suur näitus. Kui ma pisut enne kella viit kohale jõudsin, oli garderoob riideid pungil täis ja rahvast vooris aina juurde. Meeleolu oli pidulik ja ülev, meenutades laulupeo või aastalõpu vastuvõtu oma. Ilmselgelt oli tegemist Sündmusega. Tajutav oli kohalviibijate ühtekuuluvustunne. Külastajate seas oli umbes pooleks vanemat ja nooremat rahvast. Peeti kõnesid, toodi lilli, laulis koor. Lauad oli lõunaeesti talutoitudest kirjud ja külluslikud. Üliõpilased liikusid saalist saali ja retsiteerisid regilaulu. Eesti elu tuksus täiel rinnal. Uurisin järele, näituse avamisel käis 430 inimest ja nädala jagu enne näituse kinniminemist oli külastajaid käinud üle kolme ja poole tuhande. Kuidas Anu Raud on selle saavutanud? Kas ta korraldas ägedat reklaami raadios ja televisioonis? Kas ta oli üles ärgitanud tuttavaid ajakirjanikke? Seda mitte. Anu Raud reklaamitööga ei tegelnud. Ja mis avamisse puutub, siis see „uudiste künnist ei ületanud”. Ühtegi telekanalit kohal ei olnud ja isegi pressiteadet päevalehtedes ei leidunud. Anu Raud ütles oma tänusõnades umbes nii, et ta ei taha küll ülbeks minna, aga paistab, et rahvas armastab teda. Siinkohal paistab tal õigus olevat. Anu Raua näitusele tullakse kindlat asja otsima. Niisamuti kui kohtudes ammu tuttava austatud inimesega, ei taha me üllatuda selle üle, milline ta on. Me tahame näha ja kogeda tema tuntud headust. Me vajame kinnitust põhiväärtuste olemasolule ja nende jätkumisele, et meile olulised asjad oleksid endiselt paigas.

Üllatused Anu Raua näituselt muidugi ei puudu. Esiteks nähtu jõud ja intensiivsus. Teiseks ülespandu suur joon ja maht, sealjuures Ene-Liis Semperi halli karva seinapind, mis paneb harjunud valge asemel ergavad vaibad eriti elama. Kolmandaks, vana autentne rahvalooming kõrvuti Anu Raua omaga. Pikk uhke aiateibasse tõmmatud kindarivi. Ja seegi, et tegemist on tarbekunstiga, mille eksponeerimist Tallinna Kunstihoones on sageli küsitavaks peetud. Just nimelt see, et sündmus toimubki Kunstihoones.

Kas Anu Raua näituselt otsitakse midagi enamat kui lihtsalt kunsti? Või kõlab see kunsti suhtes üleolevalt, sest kunst Tallinna Kunstihoones peakski „olema midagi enamat”. Anu Raua puhul sobiks kasutada väljendit „elu kui kunstiteos”. Elukunstnik tähendab sootuks midagi muud. See on keegi, kes paindub osavalt läbi elu, saavutades edu ja rikkust. Anu Raua elu on külluslik, aga mitte selleks, et seda küllust isiklikult omada. Tema põhimõtteks on pigem anda kui saada. Ta on küll koguja, aga seda pigem jagajana. Õpetajanagi on ta andja ja õpetada talle meeldib, see tuleb justkui iseenesest, orgaaniliselt. Anu Raud õpetab ka seda, et elu on ilus tuhandes varjundis hall, millesse saab kududa punaseid toone värvukese sabasulgedest. Värvuke ongi värviline olemisest oma nime saanud, ent nüüdseks oma värvid vaipadesse loovutanud ning see värvusabapunane või sinine ongi kunst keset elu ja eluga segamini. Aga elu seal ümber pole mitte viletsam ega tuhmim.

Anu Raud jutustab lihtsust. Kas tema lihtsuse vastandsõna on raske või keeruline? Ma arvan, et keeruline. Sest Anu Raua lihtsuse kasvupinnaks on ikkagi raske olemine, raske selle sõna positiivses tähenduses. Raske ja kindel nagu raudkivi põlluservas. Elu peab olema lihtne ja puhta vuugiga elatud, aga kerge elu pole väärtus, veel vähem eesmärk omaette. Kerge elu teeb kerglaseks ja paneb libisema.

Ka Anu Raua vaibad on lihtsad, aga rasked. Nad on nagu elukamakad. Vaip peaks loomupäraselt olema kahemõõtmeline, aga seda Anu Raua tööd kindlasti ei ole, kuid nad pole ka mingid 3D-pildid, kuhu justkui saab sisse minna, kui värvilised prillid pähe panna. Anu Raua vaibad on absoluutselt ökonoomsed materjali kasutamise poolest (lõng saab keritud otse tema lammastelt talu tagant karjamaalt), ent töömahult panevad pead vangutama. Liiga palju tööd, ütleks tulupõhiselt mõtlev kodanik! Tootearendus ei vasta turumajanduse põhimõtetele!

Tegelikult oskab Anu Raud ka äri ajada, kui vaja. Tema töödele leidub alati ostjaid, ta on osanud osta maju ja maid. Aga äri pole olnud eesmärk omaette. Kinnistu on vajalik selleks, et kinnistuda ja alles hoida ja kord tulevikus ära anda, tulevastele põlvedele, et need alles hoiaksid ja minema ei libiseks.

Anu Raud ei otsi nutikaid lahendusi ega tehnilisi nippe. Tema tööde sisuks on ikkagi selge mõtte edasiandmine ja järjepidevuse kinnistamine. Ta võtab tüki taevast või mulda ja sellest tegelikult piisabki vaiba aineks. Piisab ka udarast ja piimanirest! Anu Raud ei edvista kunagi. Ta on küll positiivne ja muhe. Ta on tegelikult täpselt samasugune kui tema tööd, ta ei varja end millegi taha. Aga tema muheduses on suur annus nukrust. Ta võtab oma elu kui juba kootud ja veel kudumata lõime. Oma väikeses juturaamatus (kusjuures tema jutud on väga tema vaipade moodi) kirjutab ta muuseas: „Kudumata lõim annab võimaluse ikka ja ikka paremaks saada” või „Mis kirjad, mustrid sa oma elulehele maha jätad? Iga päev jooneke juurde, mõni sõrmejälg ja sammumuster, su sõnad ja teod jäävad must valgel su elulehele lugeda. Vigu ja valesid kohti on ränkraske maha kustutada.” Ses suhtes on elu tõesti vaiba moodi. Vigadest saab õppida, aga maha kustutada neid ei saa. Niisiis tuleb vigu võtta kui kasulikke kogemusi.

Anu Raud on harjunud millegi ja kellegi eest vastutama. Ta pole kunagi pürginud juhtivatele kohtadele, aga ometi on tema mõju ja võim suur. Ta on pannud paika olulisi asju ja kujundanud hinnanguid. Temasse on usku.

Vähe on räägitud armastuse teemast Anu Raua töödes, kuigi kogu tema loomingut ja elu ja tegevust on kandnud armastuse jõud. Öeldud on, et oluline pole mitte niivõrd armastatud olla, kuivõrd ise armastada. „Kannatusest katsumata inimene lendab kergelt pinda mööda sügavat nägemata, sügavale vaatamata, mõistmata, mõtlemata.” Anu Raua kreedo võiks olla: „Armasta, siis tuleb ka töö”. Tema elu on olnud armastusest tembitud tööd täis. Armastus on loonud sihi ja sügavuse.

Üheks Anu Raua nukruse suureks põhjuseks on mure Eesti pärast, et Eesti kaob Eestis käest ära, jookseb minema, libiseb laiali ja ei tulegi enam tagasi. Et eestlane põgeneb mööda pikka punast vaipa, mis seejärel rulli keeratakse, nii et isegi jälge ei jää järele. Anu Raua vaibad on narmasjuurtega maa sees kinni, niisama tihedalt kui raudkivid põlluserval või rehielamu vundamendis.

Kui me ütleksime: Anu Raud on bränd – siis kõlaks see koomiliselt. Ma arvan, et Anu Raua ajaks see muigama. Ta võiks näiteks vastata: võtame selle terviseks ühe brändi. Või veel parem, mustsõstra napsi Kääriku talu marjapõõsast, pabulaveega kastetust.

Igatahes on Anu Raud üks oluline osa Eesti mosaiigist (mõistatusest, puslest?), mis teisi tükke koos aitab hoida. Ja hoida ka lihtsalt niisama, käesoojas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming