Äpihullus, digirevolutsioon ja muuseum

Tehnoloogia üksi ei aita edasi, kui ei olda valmis muutma mõtteviisi ja toimimistavasid.

ANU VILTROP, HEMBO PAGI

Olgu see siis muuseumis, kontserdil, restoranis või koosolekul, ikka käib samasugune salategevus. Teenuse tarbija ei näi kunagi päriselt kohal olevat: ta sõrmitseb oma nutiseadet, uurib mõnda äppi või laigib ja šeerib midagi Facebookis. Mida on muuseumil sellise hulluse vastu pakkuda?

Muuseumitöötajatele endile näib tihtipeale, et piltlikult öeldes on vaja hüpet üle-eelmisest sajandist tulevikku. Igapäevapraktikas näib arenguvõimalusi pakkuvat (muuseumikogude) digiteerimine ning uudsete lahenduste kasutamine ekspositsiooni ilmestamiseks.

Viimaste aastatega on digitaalselt kättesaadava materjali hulk kasvanud sadu kordi. Samuti on lisandunud tehnoloogiaid ja seadmeid, et seda materjali tarbida. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi väljapanekut täiendavad puuteekraanid lisainformatsiooniga esemete ja nähtuste kohta. USA Smithsoni disainimuuseumis Cooper Hewittis saavad külastajad kasutada elektroonilist pliiatsit, millega infot koguda, et seda hiljem täiendada ja töödelda. Muuseumitöötaja ei saa olla enam kindel, kas sellised võtted on tõesti innovatsioon või juba ammu külastaja harjumuspärase elu orgaaniline osa? Muuseumil tuleb iseendalt küsida, kuidas on uus tehnoloogia, suured infokogused ning ülikiire elu muutnud muuseumide rolli ja tegutsemisviisi ning muudab veelgi. Kuidas käia ajaga kaasas ning pakkuda köitev muuseumielamus mis tahes taustaga külastajale? Kuidas muudab digimaailm muuseumi igapäevatööd ja mõtteviisi?

Miks digiteerida muuseumikogusid?

Huvilised tutvuvad ajaloomuuseumi tarvis loodud 3D-keskkonnaga VRQuizi.

Airi Herm

Digiteerimise all mõistetakse muuseumis füüsilise objekti või ükskõik millise analoogkujul materjali (fotod, filmid, helisalvestised) digitaalkujul esitamist. Eesti kultuuriministeeriumi andmetel on meie muuseumide kogude mahust digiteeritud umbes 10%.

Meie muuseumides digiteeritakse kogusid esmajoones seetõttu, et seda on vaja muuseumil endal museaalide pikaajalise säilimise tagamiseks. Iga muuseum, arhiiv ja raamatukogu toimetab aga omaette, mistõttu on meil mitmeid kultuuripärandiga seonduvaid andmebaase ning teabe otsimine ja kasutamine on tihtipeale (eriti mitteprofessionaalidele) ületamatult keeruline. On loodud küll platvorme, mis süsteeme ühendavad, näiteks E-varamu, kus saab ühe päringuakna kaudu avada korraga mitmed andmebaasid. Euroopa tasemel on loodud keskkond Europeana, kust leiab Eestist pärit kirjeid poole miljoni jagu.

Seepärast tulebki keskenduda lahendustele, mis võimaldavad laiendada infosüsteemi olemasolevat funktsionaalsust liideste kaudu.Nii nagu ollakse harjunud kasutama eesti.ee portaali enda kohta käiva teabe saamiseks ja mitmete toimingute tegemiseks, peaks toimima ka kultuuripärandimaailmas. Näiteks peaks fotode asukohamääramise keskkonnas Ajapaik fotode kohta lisatu salvestuma ka algses andmebaasis. Kultuuripärand on meie kõigi ühine avalik mälu ning kogude ühine kasutamine avab palju uusi võimalusi: mida mahukamad ja inforikkamad on andmekogud, seda rohkem neid ka kasutatakse ning seda mitmekesisemaid kultuuripärandi kasutusvõimalusi tekib.

Peatselt valmib kultuuriministeeriumi egiidi all riiklik digiteerimise rakenduskava 2020. aastani. See peaks tagama ühtse nägemuse ja kvaliteetse lõpptulemuse. Eesmärk on enamik muuseumide kogudest valdkonnaüleselt (foto- ja dokumendipärand) digiteerida. Rakenduskava käivitamine pole aga olnud lihtne ning valdkondade- ehk muuseumideülene koostöö pole tihenenud loodetud kiirusega.

Seni on digiteerimise standardites ja prioriteetides kokku lepitud vaid filmi- ja fotopärandi osas. Tõsi küll, meie muuseumide fotopärand on kõige keerulisemas seisus, fotoarhiivide vastu aga tuntakse kõige suuremat huvi.

Paljudes muuseumides on digiteerimine tekitanud omajagu segadust ning lisatööd. Mida kiiremini saab digiteerimisest koguhoidja töö loomulik osa, seda vähem raisatakse asjatult aega ja energiat. Töövoogude auditeerimine ning sujuva(ma)ks kohendamine ei sõltu alati rahast, vaid on pigem seisukohavõtt ning eeldab esmajoones töötajate valmisolekut oma tööprotsessi ise analüüsida ja muuta. Siin kerkib mitmeid küsimusi: kui paindlikud on õieti muuseumitöötajad ja kui hea nende digikirjaoskus, kas nad on valmis oma tööprotsessi muutma?

Kolmemõõtmeline info ja ruumiandmed on üha olulisemad. Me ei pea silmas arvutimänge või virtuaalreaalsuse lahendusi, vaid näiteks (pärand)esemete uuesti loomist olemasoleva info (punktipilve vms) põhjal. Viimase aasta jooksul on taastatud mitmed ISISe hävitatud kultuurimälestised fotode ja mõõdistuste järgi. Arheoloogias on kolmemõõtmeline dokumenteerimine olnud kasutusel üle kümne aasta (paljud digivahendid aga juba üle neljakümne aasta), seega ei ole see mingi verivärske moesuundumus.

Kahjuks pole digiteerimise rakenduskavas sõnagi 3D-digiteerimise võimaluste kohta. Vahest on see taotluslik? Näiteks haldab ja arhiveerib Ühendkuningriigi arheoloogiaandmete teeninduskeskus (Archaeology Data Service) peaaegu kõigi arheoloogiliste väljakaevamiste ning teadusprojektide andmeid. See on aga olnud läbi aegade väga konservatiivne asutus, kus on lähtutud pika aja jooksul oma töökindlust tõestanud standarditest ja formaatidest. Tekste, andmebaase ja ka kolmemõõtmelisi mõõdistustulemusi hoiustatakse kõige tavalisema tekstina, et kindlustada pikaajaline säilimine ja taaskasutamine ka tulevikus. Senini on digiandmed olnud lühema elueaga kui analoogandmed. Seega on mõningane konservatiivsus ilmselt mõistlik. Lähiminevikustki saab tuua näiteid, kus digitaalsena sündinud andmed pole metaandmete või sobiva tark/riistvara puudumise tõttu enam loetavad.

Uuendus ja innovatsioon muuseumimaailmas

Lühikese ajaga on toimunud enamikus eluvaldkondades palju muutusi, tehnoloogia areneb, muutub ja vananeb üha kiiremini. Kuidas saavad muuseumid selliste muutustega kaasas käia?

Tegelikult puuduvad meil andmed, kuidas muudab digisisu masstarbimine pakutava teabe formaati ja mahtu (nt infostend seinal vs. lühisõnum nutikellas). Meil puuduvad põhjalikud uuringud, kuidas tahab muuseumikülastaja tarbida esemete ja ekspositsiooni kohta käivat infot. Kui tahame, et muuseumides jätkuks külastajaid, peavad nende eelistused, ootused ja infotarbimise viisid meile teada olema. Valiku tegemisel, mida ja kuidas digiteerida, milline teave teha digikanalite kaudu kättesaadavaks, tuleb muuseumil arvestada eelkõige külastajate ootustega. Siin jätkub ainest põhjalikuks teadustööks.

Näib, et see, mida muuseumides serveeritakse uuenduse pähe, on paljuski tegelikult muuseumikülastajale juba harjumus- ja ootuspärane. Meie külastajad eeldavadki, et muuseumiväljapanek on interaktiivne ning vürtsitatud mitmesuguste digilahendustega. Mõningad uuringud näitavad siiski, et inimesed tulevad muuseumisse eelkõige päris esemeid vaatama. Thinkwelli aruandes on välja toodud, et 65% muuseumikülastajatest oli kaasas nutiseade, kuid vaid 8% kasutas muuseumi digilahendusi oma nutiseadmes. Ühes teises aruandes on märgitud asjaolu, et vaatajale on üha tähtsam osalemine: külastaja ei taha olla vaid passiivse vaataja/tarbija rollis, vaid osaleda näiteks ka kureerimisel. Muuseum peaks antisotsiaalsuse (külastaja näpib üksi ekraani) asemel keskenduma sotsiaalsetele väärtustele.

Kuidas tagada digiteeritud muuseumikogude taaskasutus?

Digiteerimise üks eesmärke, nagu sai eespool mainitud, on kogude pikaajaline säilitamine, kuid kõrvale ei tohi jätta ka digimaterjali avaldamist nii, et see on kõigile kättesaadav ning mäluasutustes ristkasutatav.

Alustuseks tuleb loobuda soovunelmast peegeldada analoogmaailm üks ühele digitaalses maailmas. Paberi- ja kaustaloogika ei ole sageli arvutisüsteemis kõige optimaalsem ja käepärasem ning kindlasti on tööprotsesse ja/või eesmärke, mida on mõistlikum teha või täita digivahenditega, mitte paberil.

Sellega võivad aga museoloogia tavad osutuda küsitavaks ja isegi ebavajalikuks. Võtame näiteks museaali numbri. Eesti kontekstis koosneb museaali number numbrite ja tähtede keerulisest kombinatsioonist, mille mõistmiseks tuleb teada numbri kujunemise ajalugu ja sellest lähtuvat loogikat. Asjatundja oskab museaali numbri järgi öelda, millisest muuseumist ese pärineb, aga on nüansse, mida teab vaid muuseumi varahoidja.

Eestis kasutab suurem osa muuseume kogude digiteerimiseks ning digiteeritud materjali säilitamiseks muuseumide infosüsteemi MuIS. Praegu on seal üle miljoni kujutise. MuISis saab iga ese unikaalse ID (kaheksakohaline numbrikombinatsioon), mille järgi esemeid ja kirjeid tuvastada ja eristada. See number on peamine kommunikatsioonivahend, mis seob infosüsteemis kõik selle museaaliga seotud toimingud. Miks ei võiks kasutada samalaadset numbrit ka analoogmaailmas? Kas on mõistlik kasutada eraldi numbrikombinatsioone füüsilise ja digitaalse maailma tarvis? Mitmed muuseumide varahoidjad tunnistavad, et museaali numbrit ei kasutata täies pikkuses juba pikka aega.

Lihtne on rääkida andmete taaskasutusest, kuid isegi kui teha kättesaadavaks kõik digiandmed, on vaja astuda päris mitu suurt sammu, enne kui neid andmeid ka kasutada saab. Võtame näiteks turismimajanduse ja ettevõtja, kes soovib luua veebi/nutirakendust turistile. Turisti huvitab kohapõhine info, seda aga kultuuripärandi infot talletavad süsteemid enamasti ei paku. Ka kohanimed võivad olla väga mitut moodi kirjutatud. Seepärast kulub suur osa aega ja energiat teabe rikastamiseks. Nagu Ajapaiga kontekstis mainitud, oleks tore, kui rikastatud info jõuaks tagasi algallikani. Kahjuks võib juhtuda ka hoopis nii, et arendaja saab fotode kommertskasutamise eest hoopis arve.

Sõjamuuseumis on töötajad saanud tänu Interregi rahastatud CD-ETA projektile katsetada ja mõtiskleda mitmesuguste digiteerimise ja töövoogude teemade üle. Sõjamuuseumi eesmärk on digiteerimise töövoo optimeerimine ja selle integreerimine muuseumi igapäevatoimetustesse. Keskendume jätkusuutlikkusele, et luua lahendusi, mis ei sõltuks eriprojektidest ja Euroopa Liidu rahastusest.

Aastaid tagasi kõlas ühel tehnoloogiakonverentsil mõte, et arheoloogid võiksid paarisajaks aastaks pintslid ja kellud nurka visata ning juba kogutud info läbi töötada. Samasugust suundumust on märgata kultuuripärandi kontekstis laiemalt: arhiivid ja muuseumid on täis materjale, mille organiseerimine ja uurimine käib asjaosalistele üle jõu. Parim lahendus on info kättesaadavaks tegemine, milleks võiks kaasata rahvahanke korras appi kõik huvilised.

Lõpetuseks võib tõenäoliselt rahuliku südamega öelda, et digirevolutsioon ei muuda muuseumi põhiolemust ja põhjust, miks inimesed seal käivad. Muuseumikülastaja tahab siiski eelkõige vaadata autentseid esemeid ning kuulda, mida on neil jutustada. Muutunud on (ja muutub veelgi) vaid see, kuidas lugusid jutustatakse. Siin tulevad appi mitmesugused tehnoloogilised võimalused. Tõenäoliselt kaovad tulevikus klaviatuurid ja hiired, võib-olla isegi ekraanid. Tehnoloogia läheb peitu ning enam ei pruugi tajudagi, et toimetatakse kõrgtehnoloogilises keskkonnas. Tulevikumuuseumis saab külastaja nii-öelda personaliseeritud muuseumikogemuse. Eks paista, aga kõigepealt tuleb ära oodata äpihulluse raugemine. Tehnoloogia üksi ei aita edasi, kui ei olda valmis muutma mõtteviisi ja toimimistavasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming