Argihelid kui eluviisi jäädvustus

Reet Varblane

Inglise helikunstnik Felicity Ford salvestab Eesti argihelide maastikku. Möödunud neljapäeval korraldas inglise helikunstnik Felicity Ford Tallinnas Ptarmigani kultuurikeskuses õpitoa „Seljariiete muuseum” („Instant Clothes Museum”), möödunud pühapäevast peale on ta Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktika keskuse (MoKS) külaliskunstnik. See pole muide esimene kord, kui Felicity Ford Eestis viibib: kunstnik osales mullu suvel „Häälestatud linna” („Tuned City”) Tallinna festivalil. Just siis avastas ta, kui palju on Tallinna linnapildis kudumeid, käsitööd, villast lõnga. Ford omandas kunstibakalaureusekraadi aastatel 2000–2004 Iirimaal Dun Laoghaire’i kunsti, disaini ja tehnoloogia instituudis, jätkas Inglismaal Oxfordi Brookesi ülikoolis, kus omandas kõigepealt magistrikraadi sonic’u-kunsti ja kompositsiooni alal (2005–2007) ning seejärel samas ülikoolis kunstidoktorikraadi. Tema doktoritöö teema oli „Kodused helimaastikud ja mis on selle taga … Argihelide esitlemine publikule” („The Domestic Soundscape and beyond … Presenting everyday sounds to audiences”). Fordi paeluvad kõige enam pehmed, n-ö naiselikud materjalid: tekstiil, eelkõige vill, lõng, kudumid. Käsitöö, eelkõige kudumise avastas ta alles Oxfordis, kui hakkas sinna õppima asunult oma seltskonda, n-ö oma inimesi otsima. Oma inimesed leidis ta Oxfordi kudumisklubist, kus käsitöövõtete ja mustrikirjade kõrval kõneldi kudumistraditsioonist, villasest lõngast, lammastest ning tehti muidugi kaunist käsitööd. Felicity Fordile meeldib töötada internetija raadioformaadiga. Teda paelub argiellu peidetud heliline potentsiaal taustahelidest kõnelis-heliliste kudumisjuhendite või poenimekirjadeni. Oma blogis on ta tahtlikult hägustanud elu ja kunsti piiri, tema eesmärk on hoida elus avalik diskussioon kunsti kui sellise üle.

Kuidas jäite ise rahule Ptarmigani töötoaga?

Alustasin oma kunsti lähtepunktide tutvustamisega: rõivastel, mida kanname, ja kõigil esemetel meie ümber, nende materjalil on oma lugu. Rääkisime rõivastest, mis olid töötoas osalejatel seljas: kust need pärit on, mis materjalist tehtud, milliste lugude, eluseikade on need seotud, samuti häälest, mis tekib rõivaste liikumisel, nende puudutamisel jne. Seejärel salvestasime need helid.

Villasest kangast või ka kootud rõivad ei tee erilist häält. Need on üsna „tummad” materjalid.

Riie on üldiselt n-ö vaikne materjal, kuid rõivad mitte alati. Üks töötoas osalenud tütarlaps rääkis oma nahkjakist ning veidrast kriuksuvast helist, mida see teeb, kui ta midagi taskusse paneb või sealt võtab. Salvestasime selle heli. Teisel tüdrukul oli punane liibuv suure kapuutsiga jakk. See on ta lemmikjakk, mida ta armastab kõikjal kanda. Kui ta selles liikus, tekkis teda vaadates kiirusetunne. Talle endale seostus see jakk tema punase jalgratta ja häälega, kui rattakummid puudutavad tänavakive, iseäranis vanalinnas. Seejärel arutasime Tallinna, kitsaste tänavate ja kõrgete hoonetega linna helide üle. Tallinnas jalgrattaga sõites saab tõesti erilise helikogemuse. Need on kaks näidet meie töötoast.

Üks osalejatest ütles mulle, et talle meeldib väga rõivapoliitika ehk viis, kuidas töötoas seljariietele lähenesime, mida kõike nende kaudu ja abil enda, aga ka oma aja ja koha kohta teada saime. Kas või seda, kuidas rõiva ja tekstiilitööstus on muutunud: enamik poes müüdavast toodetakse üliodavalt Aasias, Euroopasse pole tekstiilitööstust peaaegu jäänud. See on delikaatne teema. Tavaliselt selle peale ei mõelda, kuid nii võib mõnigi lemmikrõivatükk halba valgusse sattuda.

Ise olen iseäranis huvitatud villast. Kes, kus ja milliseid lambaid kasvatab? Kui palju kasutatakse puhast villast lõnga, kui palju segatakse seda akrüüli või mõne teise kunstmaterjaliga? Millised on inimeste harjumused ja kuidas need on aja jooksul muutunud? Villasel lõngal, villal on maastikuga eriline suhe.

Kui mõelda Inglismaa ajaloo peale ning millist rolli on tarastamise protsess seal mänginud, siis on lambakasvatusel olnud selles eriline osa.

Ma ei tea väga palju tekstiilitööstuse ajaloost, olen peamiselt huvitatud praegusest ajast, püüdnud analüüsida eelkõige ennast: mida ja miks selga panen? Kas ja kuidas see on seotud mu elupaigaga jne? See on meie elulaadi kujundamise poliitika osa: mida sööme, kus ja kuidas puhkuse veedame?

Rääkige natuke lähemalt oma doktoritööst ja varasematest projektidest.

Argihääled, -helid on lai teema. Üldistades võib mu doktoritöö jagada kaheks: kõikvõimalikud ülihuvitavad argielu saatvad helid, millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata, ja kuidas see meie eluviisi edasi annab. Heli kui sotsiaalne meedium, elu väljendus. Asi pole pelgalt helis kui sellises.

Olen teinud mitmeid ühisprojekte nagu „Esmaspäev ja selle väärtustamine”, kus pakun välja, kuidas muuta esmaspäev kui hall ja igav argipäev autentsete helide salvestamise abil põnevaks. Salvestasime ühe inimese kodus tavahelisid, seejärel töötlesime neid ja mängisime pererahvale ette. Inimeste äratundmisrõõmu – „See on mu mikser!, „See aga magamistoa põranda hääl!” – oli tore kogeda. Ka projekt, kus pidasin n-ö helipäevikut: salvestasin igast tunnist kümme minutit ja jäädvustasin sel viisil oma päeva. Samuti taastasin helide (tuul, loomade-lindude hääl, kuuldud vestluste katked, jalgade sahin, auto-, mootorratta-, jalgrattahääl jne) abil oma igapäevase jalutuskäigu ja avastasin selle käigus tuttava tee täiesti uuel viisil. Kui mängisin selle ette kohalikus raadiosaates, siis inimesed, kes seda kuulsid, olid rõõmsalt üllatunud: „Oo, see on minu tee!”.

Hääl on võimas vahend. Enne Eestisse tulekut olin Londonis seotud ühe projektiga. Uurisime Inglise 1930ndate koduelu, kui puudusid igasugused mugavused: 20 inimest kasutas ühte kraanikaussi ja tualetti, väikelaste suremus oli tohutult suur. Ma pidin tegema heli õppefilmile, kus tollast ema õpetati väikelast õigesti riietama, hügieeni eest hoolitsema. Tollane interjöör oli hästi vaene, vaid mõned õhukesest klaasist või plekist esemed. Autentse heli saamiseks pidin kasutama võimalikult samasuguseid esemeid. Me saame ju kuulates, häälte põhjal aru, kas tegemist on ruumiga, kus on vaibad maas, või suure lageda koridoriga vms.

Mida kavatsete Moostes teha?

Kaardistada Mooste maastiku heliliselt: salvestada looduse, s.o taimede, kevadseente, aga ka loomade-lindude hääli, inimeste tekitatud helisid, esemeid. Iga paik on isemoodi. Muidugi tahan kohtuda paljude inimestega, kutsuda Mooste inimesi oma töötuppa, kus on plaanis taimede abil villa, kangast värvida, seda tegevust salvestada. Kindlasti tahan käia saartel: Kihnus, Saaremaal.