Armastusega Vepsamaast

?es kirjutanud Anneli Porri

Kuusteist aastat hiljem

Tihvini Jumalaema ikooni püha

tähistamine Järvede külas.  Kadri Viires

 

10. X – 8. XI on Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus väljas näitus “Taivas. Armastusega Vepsamaast”. Näitusega avati hõimupäevad. Lisaks EKA 2006. aasta ekspeditsioonile on seal väljas joonistusi ja fotosid ka 1990. aasta õppekäigult, mida juhtis Andri Ksenofontov. Kadri Viires ja Andri Ksenofontov võrdlevad oma Vepsamaa kogemusi ja räägivad ekspeditsioonide taustast.

 

Kadri Viires: Kui sa 1980ndate-90ndate vahetusel soome-ugri ekspeditsioone juhtisid, oli väga raske aeg?

Andri Ksenofontov: Aeg oli suurepärane! Oli kurb, et meil ei õnnestunud Venemaal eriti palju käia. Instituudis oli administratsiooni vahetus, rahaküsimused. Venemaa poolt ei tehtud takistusi.

K. V.: Seda ma just mõtlengi, et need paar aastat, kõik raskused, mis olid seotud kooli ja Eesti muutustega, olid sinu üle elada. Pärast loksus juba rohkem paika. Siis, kui mina alustasin, oli mul teada, mis võimalustega saan arvestada. Kaua te olite Vepsamaal?

A. K.: Kolm nädalat, vähemaga ei saagi.

K. V.: Jah, küladesse sisseelamine – üle läve astumine, külalistega harjumine ja joonistamine võtavad aega. Tollal jäädvustati esemeid rohkem joonistades, fotost on saanud massiharrastus alles nüüd. Meil olid selle aasta grupis just õppinud fotograafid kaasas, kes tegid suurepäraseid kaadreid, aga joonistas vähem kui pool.

A. K.: Esemete pildistamine on ju ka omaette teema, niisama klõpsutada ja visandada ei ole mõtet. Peab mõtlema, kuidas eset avada ja eksponeerida.

K. V.: Palju sinul üliõpilasi kaasas oli?

A. K.: Vepsas oli üheteistkümnene rühm.

K. V.: Meid oli sel aastal sama palju. See on optimaalne töögrupi suurus, mida suudad veel hallata: inimestel tekib omavaheline side ja läbikäimine.

A. K.: Töötegijaid on 8, maksimum 10. See on ideaalne. Suurem grupp hakkab jagunema alagruppideks.

K. V.: Sel aastal külades ei olnud muud moodi võimalikki. Külad olid kindlasti ka siis üsna väikesed ja hõredad?

A. K.: Ei, tihedamad. Teisest küljest, vahepeal on linnad tühjenenud. Inimesed lähevad ära maale. Peterburi keskus on jäänud ju inimtühjaks.

K. V.: Ei, vastupidi, praegu on märgatav  teine suundumus: Vepsa alad on kuulutatud vaikival kokkuleppel väheperspektiivseks ja seal käib ainult metsalaaste. Peterburi on oma rasked ajad üle elanud, sellest on saanud tõeline tõmbekeskus. See tõmbab kõik noored ära, põlvkondade kaupa. Eriti kui tegemist on põhilise elatusallikana metsa ülestöötamisega: naistest on jäänud see kant tühjaks, noortel naistel ei ole lihtsalt tööd. Järelkasvu seal ei ole, koolid pannakse kinni. See võib-olla on praegune protsess, tol ajal ehk ei olnud nii. Näiteks Kurba küla kool, kus on vepsa etnograafiakeskus, on ehituse suuruse põhjal jõuline suur kool. Praegu on seal 25 last ja ilmselt järgmisel aastal seal kooli enam ei ole, vähemasti on ähvardatud see kinni panna.

Vepsamaa ei ole ennast kunagi määratlenud autonoomse või rahvusringkonnana. Vepsa vald Äänisjärve ääres oli ainus määratletav üksus.

A. K.: Kohalikus poes räägiti vepsa keelt, isegi võõraste juuresolekul, Kristi Salve võib rääkida: kui tema alustas vepsa keeles, siis keegi ei läinud vene keelele üle. Vepsa keelt oskas enamus.

K. V.: Vanem põlvkond teeb seda praegugi, aga noored-keskealised räägivad peamiselt vene keeles.

A. K.: Mis loeb palju, on Teise maailmasõja aegne Soome okupatsioon: vepslased olid venestamise äärel juba enne sõda. Soome okupatsiooniga tuli vepsa keelele tuge ja õpikuid. See andis tugeva süsti, aga samas ka hilisemast vaatepunktist kompromiteeris. Vepsa rahvakultuuril puudus nõukogudelikult aktsepteeritav alus, et sellega ametlikult tegeleda. Vepslastel oli raske administratiivsete võimude silmis ennast viisakalt kultuuriliselt esitleda.

K. V.: Praegu üksikuid katsetusi siiski on. Noor vepsa intelligents Põhja-Vepsas on hakkama saanud folkloorse mängufilmiga vepsa pulmast. Siin on natuke olnud ka Soome abi. Aga külades endis jõudu ja potentsiaali ei ole. Vidlas on vepsa folkloori keskus, kus tegeldakse tänapäevaste vaibakudumiste, folkloori ja lasteringidega. Aga see nooremat põlvkonda ei köida.

A. K.: Ma mäletan ühte küla, kus oli hästi sügav järveorg ja majad kahel pool ääres. See oli äkki Ladva küla?

K. V.: Külad on seal kõik looduslikult pööraselt ilusates kohtades, suurte liigendatud järvede ääres. Need ei ole tüüpilised vene ridakülad, vaid elamud ja põllumaad on ajalooliselt loodusesse väga ilusasti paigutunud.

Praeguses valguses on huvitavam see, mis toimub külade ja inimestega igapäevaelus. Mulle tundub, et külade välisilme ei ole kuigi palju muutunud. Plastmassraame ja uusehitisi on vähe, neid paigaldavad peamiselt suvitajad, kes on tulnud tagasi isakodudesse või ostnud imekaunis looduses suvilakrundi. Traditsiooniline külade ilme on aga muutumatu, muidugi kõik laguneb. Kui ka suvitaja elamisruumi kasutab – maja on traditsiooniliselt kolmejärguline: elamu, laut ja panipaik –, siis abihooned kukuvad küljest ära.

Mis sulle oma reisist veel eredate piltidena meelde on jäänud?

A. K.: Kõige suurem elamus oli Nemsa külas peetud järvepüha: kogu loodus, religioon ja kombetalitused koos. Kohalikud kirikud olid lagunenud või lõhutud, nende asemele olid ehitatud putkade moodi palvelad, kuhu paigutati ikoon. Mõni vana naine, kes mäletas liturgiat, juhatas teenistust. Vepsas oli religioon oma kombestikus ühtne nähtus, vene ortodoksi ususse oli segatud metsausku. Vene usk ei ole sellist puhastustööd teinud ega vana usundit välja juurinud nagu luterlus või protestandid näiteks saamide juures. Vene usundist oli Vepsas saanud omamoodi muinasusund.

Eided kogunesid püha järve äärde, et seal riitust läbi viia. Veoautoga toodi kohale ikoon, ikooni alt käidi läbi, ohverdati rätik – paljudel oli veel oma tikitud rätik, aga oli ka poerätikuid.

Liturgia läks järves edasi, palju aega veedeti vees. See oli päris pikk tegevus, mitte selge liturgia, vaid üsna kaootiline. Ikooniga järve äärde, vees käimine, väljatulek ja äraminek. Meie grupp käitus üsna vabalt, eriti poisid, kes tahtsid ujuma minna… Keegi viskas toikaga kaamerat, kaameramees oli nördinud – kuidas nad aru ei saa, me ju oleme sõbralikud. Me olime ikkagi häiriv ja kõrvaline element. Siis läksid meie poisid sinna ujuma ja öeldi, et nüüd te olete pühad. Nii et see oli ikkagi õige liigutus.

K. V.: Kui palju inimesi võttis sellest peost osa?

A. K.: 50-60 inimest, metsaalune oli inimesi täis. Seal on pühasid, mida igal pool peetakse. Mõnes kohas olid aga erilised pühad, näiteks ühes külas oli Modena püha. Tuli välja, et seal olnud pikka aega põud. Otsustatud minna papi juurde, et äkki saaks mingit püha pidada ja jumalalt vihma paluda. Papp vaadanud oma kirikuraamatutesse ega leidnud ühtegi püha. Siis leidis mingist allikast, et kusagil Tšehhis tähistatakse mingisugust Modena püha, mida hakati ka selles külas tähistama igal aastal. Nii et puhas raamatupüha.

K. V.: Sa ütlesid, et see oli pikk üritus. Hommikust kuni kella kolmeni. Kas pärast järgnes ka istumine kodudes?

A. K.: Ei, see oli puhtakujuline teenistus looduses, puhas jumala teenimine ja järve kummardamine, mingit praaznikut sinna juurde ei käinud. See oli olulisemaid regionaalseid pühasid. Kui on praaznik, jäädakse külla, sest on vaja kööki toitude valmistamiseks jne.

K. V.: Mida rätikute ohverdamine endast kujutas?

A. K.: See oli lihtsalt üks ohverdamise vorm, nagu Eestis ohverdati riideribasid. Neid riputati ikoonide külge ja peale. Palvelates olid rätikute jaoks parred seinte ääres, neid riputati igale poole, kuhu andis. Meil lubati neid vaadata, mõnikord otsisime sealt ilusamaid mustreid joonistamiseks välja. Igas külas, kus me käisime, oli ka palvela.

K. V.: Tõsi? Sel suvel käisime Järvede külas Tihvini Jumalaema ikooni püha tähistamisel. Imettegevat ikooni ennast hoitakse Tihvini kloostris. Külapüha ei olnud nii suurejooneline, nagu sina rääkisid. Kunagise kabeli koha peale tuli kaheksa memme kokku, üksikud olid veel lugemisvõimelised oma tugevate prillidega. Teenistus oli improviseeritud, väga vaba. Ühe vanema naise juurest hoiult toodi Jumalaema ikooni koopia kahe naise vahel väikesele kõrgendikule. Asetati toolile, kaeti kaasaegse linikuga, sinna ette tehti väike küünaldepõletamise koht. Seejärel umbes tunni jooksul loeti palveid, liturgiast kui kohustuslikust järjekorrast on raske rääkida: igaüks tegi seda, mida sai ja oskas. 70 aastat ei ole ju organiseeritud kirikutegevust olnud! Siis mindi väikese ojakese juurde, pesti ikooni, kümmeldi, kõnniti ikooni alt läbi. Külanaised pritsisid üksteist veega, võtsid vett pudeliga kaasa.

A. K.: Oi jaa! Järves käis ka pidev veesõda!

K. V.: Püüdsime oma kaadrijahil valida paremaid vaatekohti, sageli jäime ka ette. Aga olime sinna siiski oodatud, me ei tekitanud palvetajates tõrjuvat suhtumist. Võib-olla nägid nad meis toetavat kohalolekut: rohkem rahvast ja rohkem jõudu palves. Rituaalile järgnes pidulik teejoomine peredes.

Mind panid imestama need uhked tekstiilid, millest sa rääkisid – neid praegu enam ei ole. Kabelid on kas maha põletatud või rüüstatud. Erilisi leide seal ei ole, ei tikitud linikuid ega pärandtekstiile, kooli etnograafianurkadesse on kogutud üksikud esemed.

A. K.: 1990ndal oli kodudes palju kraami. Igas talus toodi välja tekstiile, tööriistu. Pööningud olid kola täis.

K. V.: Kodumajapidamised on muutunud: plastmass, plekk, emailitud kausid, alumiiniumkastrulid. Väga raske oli leida autentset materjali. Ainult mahajäetud majadest, pööningutelt leidsime palju huvitavaid tööriistu. Kasutatakse leivalabidaid ja roope, aga selline esemeline vara – kasetohust punutud traditsioonilised asjad – oli ikkagi aitadesse mädanema või pööningule lükatud.

A. K.: Rüüstamine teeb kurvaks. Mulle oli üllatuseks, kuidas Vepsas mehed maja ehitasid: kõigepealt ehitatakse alumine pool majast, siis ülemine pool sealsamas kõrval maa peal valmis ning tõstetakse ülemine osa alumise peale.

Need mehed rääkisid mulle: “Ega me ei ole ristiusku, me oleme metsausku.” Põhiline nende maailmavaates on hingeline mõõde ja metsa austamine. Nad käsitlevad metsa kui elavat entiteeti. Ei käituta ainult religioossete käskude-keeldude järgi, vaid ökoloogilisest eetikast lähtuvalt. See on animistlik suhtlemine metsa kui teise isikuga.

K. V.: Selline meelsus on seal ikkagi alles. Selle kinnituseks on inimesed, kes suhtusid valulikult, nähes metsarüüstet – nad on loodusega kooskõlas elanud, käivad kalal ja saavad oma elatise metsast. Ka noored inimesed ei kiida heaks metsa lõhkumist raskete masinatega ja puidu vagunitega väljavedu. Jahimehedki suhtuvad metsa aupaklikult, teavad oma normi ega ahnitse. Metsa ja sood ei kardeta. Mets on elu osa.

 

A. K.: Vepslased tõlgendavad teatud asju maagilisena: kui puul on oks murdunud ja tolkneb kooreriba küljes, siis puul on valus. Rippuv oks tuleb ettevaatlikult ära murda ja vabastada puu valust. Vastutasuks on oksal maagiline võime valu vaigistada. Kui on hambavalu, siis lähed metsa ja otsid taolise rao, et valu maha võtta. Siin on näha religioosne tasand, maagiline, ökoloogiline ja inimlik tasand.

K. V.: Tulen külapühade juurde tagasi. Toon jubeda näide Kaasani Jumalaema püha tähistamisest Lõuna-Vepsas Šodjärvel. Vanainimesed teadsid endist kabelikohta, 10-12 memme kogunesid sinna, neile oli väga oluline, et rajoonikeskusest tuli batjuška teenistust läbi viima. Aga külasse oli suveks tulnud hulganisti suvitajaid, kellele rituaal oli võõras, eriti noorema põlvkonna jaoks ka arusaamatu. Nad lobisesid, jõid, suitsetasid, tüdrukud kandsid lühikesi seelikuid. Suvitajad otsisid sealt kaasaegset külapidu, aga vanamemmede jaoks oli see oluline külapühaku austamise päev. Visuaalne kontrast ja käitumine tekitasid õõvastust.

A. K.: Väga riskantne on piiri tõmmata korda järgiva ja rikkuva käitumise vahele. Mansimaal šokeerisid mind puruks pillutud kompotipurgid, viinapudelid. Venelasedki kurtsid, et meie koristame, aga nemad sigatsevad oma haudade peal.

K. V.: Need on surnule kaasa pandud asjad!

A. K.: Mitte ainult kaasa pandud, vaid ka hiljem teise ilma järele saadetud asjad. Kompotipurgi vari vabastatakse purgi lõhkumisega. Kadunukene, kes on ise ka kunagi elanud inimese vari, saab selle siis endale. See on osa rituaalist. Marimaal pidasid kõik põlvkonnad kinni kristlikest ja kohalikest paganlikest tavadest. Kardid ehk looduspreestrid ja vanad mehed-memmed tegid omi toiminguid, kogu külarahvas võttis peost, mis võtta andis. Jõid seal kõrval, mõnikord kukkus keegi vanamutile otsa ja segas sellega rituaali. Asi ei pruugi tingimata olla ignorantsuses, sealsamas üles kasvanud kohalikud tunnevad end vabalt.

K. V.: Keskmine põlvkond on maapiirkondadest linnadesse läinud, aga praegused 20aastased noored kasvavad ikkagi linnas ja nende külakeskkonnas käitumine tundub ikkagi sobimatuna… Aga ei olegi õige anda väljastpoolt tulijana hinnangut. Vallavanem ütles, et selle valla peale on 14 aasta jooksul sündinud 2 last, 600 elanikku on kahanenud 130ni. Märkimisväärne demograafiline muutus. Piirkond on Peterburile nii lähedal, 250 km, aga infrastruktuuri arendamisest on need paigad kõrval. Mobiililevi ei ole. Nad on suhteliselt isoleeritud. Võimalik, et siin on tehtudki mingid otsused käsitleda seda mitteperspektiivse elamupiirkonnana, mis on planeeritud metsatööstuse alaks ja võimalik et ka jahiturismi arendamiseks.

Huvitavad kontrastid tegelikult!

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming