Arnheimi jälg piltide mõistmises

Peeter Linnap

Rudolf Arnheim 1904–2007 netifoto

Kesksete postmodernsete filosoofide Derrida, Bourdieu, Sontagi ja Baudrillard’i hiljutise surma taustal haihtus Rudolf Arnheim meie hulgast möödunud suvel kuidagi vaikselt, peaaegu märkamatult. Pean tunnistama, et mulle oli pigem ootamatu, et see juhtus alles nüüd, sest vaid väga vähestele on antud elada 103aastaseks. Siinkohal pole ilmselt nekroloogil sügavat mõtet, sest asjakohast informatsiooni Rudolf Arnheimi teadustegevuse kohta võib leida netist, raamatutest ja loengutest. Ka pole siinkirjutaja psühholoogias professionaal, et hinnata Arnheimi panust sellesse teadusharusse piisavalt täpselt või õiglaselt. Mingis mõttes oli Rudof Arnheimi saatus ajastutüüpiline: sündinud ja elanud noore uurijana Saksamaal, emigreerunud USAsse ja tegutsenud Ühendriikides kuni surmani, oli ta üks paljudest Euroopa päritolu sotsiaalteadlastest, kelle kaasabil tegi ameerika ajukapatsiteet pärast II maailmasõda järsu hüppe ülespoole. Ja nagu teised samasuguse saatusega teadlased, näiteks sotsioloog Siegfried Kracauer või pilditeoreetik Estelle Jussim, tegeles Arnheim muu hulgas ka väga praktiliste asjadega, mille hulgast pakub mulle erilist huvi tema suhe visuaalsete kunstide, konkreetsemalt fotograafiaga.

Kui kõik ülaltoodud postmodernsed filosoofid kirjutasid fotograafia kohta põhjapanevaid tekste ja tegid seda ajastuomases iroonilises võtmes, siis Kracauer ja Arnheim esindasid ses valdkonnas veel puhtsüdamlikku uurimist, kus oma oluline koht on uurimisobjekti ontoloogial või vähemasti fenomenoloogial. Kui Kracauer kirjutas oma 1960. aastal ilmunud filmiraamatus „Theory of Film: The Redemption of Physical Reality” fotograafiale pühendatud osad selgelt Marcel Proustist mõjutatuna, siis Arnheimil ei näi ses valdkonnas otseseid eeskujusid olevat – tema arutlused on kirjutatud „elava algallika” enesetundega. Kracauer kirjeldab fotograafi kui „omade keskel” toimunud võõrast agenti, kes on enda ümber toimuvast kaamera tõttu isoleeritud ja eriliselt distantseerunud. Arnheimi sarnastest mõttekäikudest leiame põhimõtteliselt vastupidise hoiaku: kui luuletaja või kunstnik võib oma teoseid luua ükskõik kus, siis kaameraga inimene peab sedasama tehes paratamatult viibima sündmuskohal – vahetu osalus on kaamera abil tehtavate kunstide paratamatu eeldus. Selle lihtsa, kuid tabava tähelepaneku kõrval on Arnheim fotograafiliste piltide puhul tublisti liigendanud kurikuulsat ja tautoloogilist objektiivsuse mõistet ja atribueerinud fotode tegemisele ja fotodele enestele rea tunnuseid, mis praeguseks on küll juba üldtuntud, kuid mitte ühtse süsteemina. Enne kui nende juurde asuda, heitkem Arnheimi fotopildi käsitlusele üldisem, raamiv pilk.

 

Fotograafia – infoliiklus väljast sissepooleEsmalt torkab silma, et Arnheim defineerib fotograafia (erinevalt manugraafilistest kunstidest) n-ö väljast sissepoole põhimõttel: „Maal ja skulptuur sünnivad seestpoolt väljapoole, fotograafia sünnib väljastpoolt sissepoole” (Arnheim 1986, lk 115-116). Mida see õigupoolest tähendab? Manugraafilisi kunste ei juhi mitte niivõrd motiivid ega keskkond, vaid nende enda teostustehnika. Sellise kunstiliikide eritluse korral võiks isegi öelda, et kui maal, skulptuur jms on vahendi dominandiga kunstid, siis fotograafias on tegu keskkonnadominandiga. Seda arutluskäiku on fotograafias hiljem edasi arendanud huvitav, kuid maailmas suhteliselt vähe tuntud Belgia semiootik/antropoloog Henri Van Lier. Oma raamatus „Fotograafia filosoofia” („Philosophie de la Photographie”, 1983) asetab ta fotograafilise pildi tekke erinevate mõjurite ristmikule, fotod ei sünni mitte ühe, vaid mitme teguri koostoimes: tööstusliku tehnoloogia, looduse, spektaaklivajaduse ja autori initsiatiivide ühenduses.

Kuna Arnheimi arvates toimib fotograafia n-ö väljast sisse, siis kätkevad fotod endas ka vähem subjekti (enese)väljenduslikkust kui teised meediumid. Nii ei saa, vaatamata meediumi autentsusele, selle abil kommunikeerida nähtusi, mille edastamiseks on võimelised skeemid, joonistused, graafid jmt. Suur osa maailmast toimib põhjuse-tagajärje ahelatena, mistõttu on foto selle suhtes võimetu (Arnheim 1979, lk 148). Kui esteetilised visuaalsed vormid kätkevad endas (suunatud) suhtumist või visuaalset dünaamikat, (pigem toimumist kui olemist), siis sobib selleks pigem maal kui foto. Fotod tabavad liikumisi pigem juhuslikult, mitte sünteetiliselt, nagu oleks adekvaatne; selleks, et viimane võimalik oleks, peaks kunstnik juhuslikud sekventsid adekvaatseks pildiks „summeerivalt tõlkima” (Arnheim 1986, lk 117).  

Keskkonnast sõltuvat fotograafiat on Arnheim võrrelnud loodusliku juhuslikkusega (Arnheim 1979 jm). Ta näitab, kuidas selline juhuslikkus sai küll omaette teemaks impressionistlikus kunstis, kuid vaid teadliku kunstniku kontrolli all.

 

Fotograafia ajalis-ruumiline osalisus: väljendus(likkus)e paralüsaator? Fotograafiat ja manugraafilisi kunste võrreldes arutleb Arnheim veel ühe olulise ontoloogilise küsimuse üle. Nimelt olevat fotograafia üksikasjade, -juhtumite jms kunst, millele abstraktsus ja universaalsus on raskesti kättesaadav. Fotod ei lähtuvat kuigivõrd (abstraktsetest) ideedest, ainus viis neid abstraheerida olevat hilisem informatsiooni redutseerimine. Arnheim: „Fotograafilised dokumendid ei ole idealiseerivate kujutluste looming, mis asendaks reaalsuse ebatäiuse iluideaalidega. Selle asemel on fotod nagu jahitrofeed, mis pretendeerivad olema ebaharilikud ja avastuslikud.” (Arnheim 1986, lk 121). Edasi – kuna fotod on reproduktsioonid sellest, mis tõesti antud ajal ja ruumis juhtus, siis sõltub nende tähendus kontekstist, mille osaks nad olid. Ja viimase rekonstrueerimiseks läheb enamasti vaja sõnu (Arnheim 1986, lk 119).

Kirjeldatu summana näib Arnheim (1979, lk 55) fotograafiat pidavat individuaalse eneseväljenduse seisukohalt kohmakaks vahendiks. Arnheimi vaated fotograafiale on vasturääkivad. Ühelt poolt on fotograafias kunsti seisukohalt liiga palju looduslikku juhuslikkust ja seetõttu vähe visuaalset dünaamikat. Samas ei saa fotograafid endale lubada sekkumist standardsetesse optilis-keemilistesse protsessidesse, sest siis võtavad nad endale riski paralüseerida näidatava olemuse väljendamine. Ta kirjutab: „Portreefotograafi kohalolek tundub paralüseerivat inimeste muidu avalduva väljenduslikkuse, meist saavad ennast kontrollivad ja ebaloomulikud poseerijad. Varjatult tehtud fotod on hetkede faasid, mis on isoleeritud nii toimumise ajast kui ruumist. Vahel võivad need olla terviku suhtes vägagi väljenduslikud, kuid enamasti mitte. Veelgi enam, võttenurk, valgustus, värvid ja täiendamine retuši abil teevad võimatuks fotode tõlgendamise millegagi sarnastena.” Siit tekib iseenesest küsimus – mida Arnheim õieti sarnasuse all mõistab?

Objektiivsusmüüdi lõhestamine: autentsus, korrektsus, tõesus

Kui oma fotograafiakäsitluse algstaadiumis („Film als Kunst”, 1932) püüdis Arnheim fotograafiat lähendada teistele kunstidele, siis hilisemates, 1970.-1980. aastate kirjutistes ilmneb katseid tõlgendada mimeetilist representatsiooni kommunikatsiooni loomingulise võimalusena. Ajakirjas Critical Inquiry avaldatud artiklis „Fotograafia loomusest” („On the Nature of Photography”, 1974), vaatleb Arnheim fotograafiat juba laiemalt filosoofilisemalt pinnalt. Milleks vajab ühiskond just sääraseid pilte? Mida nende abil tehakse? Miks meenutavad fotod pigem piltide tüüpe kui täiesti individuaalseid loominguakte? Jne. Arnheim märkab ka seda, et fotograaf on erinevalt maalijast ühiskonnas n-ö agressor, kes muudab igapäevaseid elurütme, ja et see, mida fotograafia väidetavasti (kogu aeg) teeb – taastoodab objektiivsust, pidi saama liigendatud konkreetsemateks mõisteteks ja kategooriateks, et vabastada fotograafia sotsiaalselt mütologiseerunud (ja ohtlikest) tautoloogilistest sihtidest. Kirjeldades fotograafiat dokumentalistika parameetrites, peame Arnheimi arvates rääkima vähemasti kolmest hinnangukriteeriumist: autentsusest, korrektsusest ja tõesusest. Autentsuse all peaksime mõistma ennekõike sekkumatust pildistatava tegevus- ja toimimisloogikasse, teisiti öeldes peaksime järgima vaatluse, mitte sekkumise põhimõtteid. Korrektsusena käsitleb Arnheim kujutise vastavust fotograafilisele ortoskoopiale: moonutuste puudumine värviülekandes, distorsioonide puudumine optikas jmt. Foto tõesus osutub ses käsitluses leidlikult suhteliseks. Kujutis on Arnheimi arvates tõene siis, kui see vastab fotograafi taotlustele, on tema intentsioonide eksplitseerimisel mõjus. Nõnda tuleb fotode selle aspekti hindamisel rääkida ennekõike piltide karakteersusest. Teisiti öeldes ei tähenda öeldu ei rohkem ega vähem kui pööret arusaamas tõekategooria vahekorrast (foto)pildiga, selle sidumist intentsionaalsusega ja hindamist just niisugusel taustal. Kuid teeme lõpetuseks koos Rudolf Arnheimiga veel ühe tähelepaneku, nimelt selle, et fotod võivad olla küll autentsed, kuid mitte tõesed ja vastupidi – need võivad olla tõesed ka neil juhtudel, kui pildid pole üldse autentsed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming