Art-is-ho(c)k

Loodetavasti tõdevad Artishoki biennaali kunstnikud ja kirjutajad kunagi, et see biennaal tegi neist kunstniku või kriitiku selle praegusaegses tähenduses.

KAIRE NURK

V Artishoki biennaal NO99 kammersaalis 6. – 15. X. Kuraator Evelyn Raudsepp, kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, Skatka, Taavi Suisalu ja Sigrid Viir ning kriitikud Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

„Reinveinid (inglise keeles kasutatakse selle piirkonna valgete veinide kohta sõna „hock“) on Reini jõe piirkonna veinid. Raeapteegis valmistatakse reinveinist vürtsveini klaretti.“ Nii on lühidalt teavitatud Vikipeedias. „Artishoki“ sõnaühend (siiski koosneb osistest „art“ + „shok“) nõutab kunsti kui radikaalset eksperimenti, uut ja šokeerivatki. Veini kujund võiks vastupidi viidata pigem prantslaslikule henrimatisse’ilikule lõõgastusele (maali)kunstis. Siiski on siinkohal täpsustus vajalik: vein viitab prantslaslikule intellektuaalsele naudingule.

Eluaegne kooliõpetaja Lembit Jakobson on alustanud haridusportaalis viljakaks kujuneda tõotavat ja kohati kunsti puudutavat arutelu „Mis asi on kultuur?“. Tsiteerin: „Ja teid ei häiri sugugi, et kultuur on muutunud vägivaldseks? Teda hoiab koos meelelahutustööstus. Tema müügistrateegiad määravad ära selle, mida meile kultuuri pähe määritakse. [—] Kultuuri mitmetasandilisus on hoomatav sellele inimesele, kellel on piisavalt olnud kokkupuudet eri tasanditega, nende kogemist. Noor inimene nii süvitsi ei lähe, ei oska ega tahagi. Talle on oluline see, millest räägitakse. Mida on ekraanidel ja meedias näha, kuulda. Mis toimib täna, siin ja praegu. Mõjutab eelkõige tema põlvkonda. Toob kuulsust, edu. Just see vormib tema maitset, arusaamisi, otsinguid. Kui selles domineerib suuresti action, vägivald. Millal ja kus saab ta kokku teistsuguse maailmaga? [—] Kokkuvõtvalt võib muidugi öelda, et kultuur on ühiskonna (sotsiaalsete gruppide ning põlvkondade) eneserefleksioon, olemise kodu. Kuid minu mure on seotud noorte inimestega. Miks peavad nad hakkama kultuuri kaudu esmalt kogema äraspidist vabadust, äraspidiseid ja katkisi inimsuhteid.“¹

Mitmekesisus. Kuidas liigitada selles kontekstis seekordset Artishoki biennaali veini ja eksperimendi, vägivalla ja õnne, moodsa (enese)refleksiooni ja (mineviku) kogutud tarkuse vahel?

Artishoki biennaal startis „oma­algatusliku kunstikriitika blogina“ ja on algusest peale olnud rõhutatult kriitikukeskne kunstiüritus. Artishoki biennaalil saab igale teosele tänu kümnele tekstile osaks kümnekordne tagasiside. Teosed on seega kümnekordselt saadetud, turvatud, esitletud, selgitatud, interpreteeritud, kiidetud, probleemsena tõstatatud (aga mitte kordagi ühekülgselt kritiseeritud). Nende tähtsust on seeläbi paradoksaalselt võimendatud. Siiski on Artishoki (ettevalmistus)protsess tervikuna lähtunud kriitikute metoodikast, on sõna-, arutelu- ja analüüsikeskne.

Kas ja kuidas selline protsess mõjutab biennaalile esitatud kunstiteoste olemust, on pikema ja spetsiifilisema analüüsi teema. Võib arvata, et kunstnikud on kasutanud (salaja) vastustrateegiaid ja kombinatsioone, isegi vigurdanud ja manööverdanud, mõelnud analüüsijatele välja katkihammustamist vajavaid pähkleid. (Ja saanud sellest omajagu rõõmu.)

Tundub, et Artishoki seekordne kirjutajaskond on heterogeensema taustaga kuraatori Evelyn Raudsepa (peale kunstiteaduse on ta õppinud ka teatriteadust) valituna vastupähkel ka kunstnikele, kujutades endast mitme põlvkonna ja mitmesuguse taustaga kunstikriitikute, muuseumiteoreetikute, kirjandus- ja teatrikriitikute, kultuurikriitikute ja filosoofide kirjut seltskonda. Eriti hästi ilmestab seda mitmekesisust Alvar Loogi fenomen: Loog on õppinud Viljandi kultuurikolledžis raamatukogundust ning Tartu ülikoolis semiootikat, kulturoloogiat ja filosoofiat, ta tegutseb nii kirjandus- kui ka sõna- ja muusikateatri (ooperi)kriitikuna, on avaldanud ka kultuuriteemalisi esseid ja artikleid (Vikipeedia).

Nii saab publik lugeda varasematele biennaalidele tunnusliku, valdavalt kunstikriitikute erialase tiheda turmtule asemel näiliselt ja esmamuljena väga ebaühtlast tekstikogumit, tekstide-vaadete kollaaži, kus tervik on mõnusalt hajunud.

Kriitikute vaatenurk. Alustasin tekstides orienteerumist Liisa Kaljula visuaalsest, animaalsest tekstikujundist (luik, elevant, pesukaru, meritäht, liblikas), kus on keskendutud ühele märksõnale. Kaljula on koostanud noore potentsiaalse esinduskunstnikkonna kohta pildiliselt intrigeeriva animaalse sõnastiku. Kaljula valitud strateegias avaldub muu hulgas kunstnik, sest liisk ühe või teise loomakoodi kasuks on paljuski langetatud intuitiivselt, teoreetilise katteta.

Järgnevalt võtsin ette Eik Hermanni kohusetundliku ja süsteemse, vaba mõttejõudlust kiirgava analüüsi. Sellega olin teosele lähenemise üldkarkassi moodustanud, teised autorid lisasid nüansse, subjektiivseid leide, kunstispetsiifilisi kodeeringuid ja teatrialaseid uiteid.

Hanno Soansi tekstis on esmasele skeletile justkui imeväel seosemass peale ehitatud. Eha Komissarov on lisanud essentsi, vürtsi ja põhjapaneva määratluse kunstikontekstis. Kaarin Kivirähk on pööranud ajuti selja teosele ja uurinud kunstnikku ennast sekundaarsete või kunstiväliste vahendite abil.

Eero Epner on rääkinud muretult ja ignorantselt teatrilugusid, kus võib ka ilmneda sisuviide kunstiteosele. Jan Kaus on kollektsioneerinud kirjanduslikke ja situatsiooniassotsiatsioone (Eha Komissarovi „minek eesriide taha“ Elis Saarevälja teose esitlusel. Sellega seoses meenus mulle üks Marcel Duchamp’i kontseptuaalsetest fotolavastustest, kus ta kehastus kunstimaailma eesriide­taguseks niiditõmbajaks), ikka armastusega, vahel otse teose kehandisse end sisse manööverdades (Sten Saaritsa teose kommentaaris).

Alvar Loog on tõmmanud määratlematust tumedast sügavikust välja elulis-tunnetusliku põhja. Marika Agu on olnud kirjutajana üksjagu eneserefleksiivne, aga iga kord erinev. Tema meistriteos on kahtlemata luuletus Sigrid Viirule, kus alliteratsioon aina paisutab pilve Viiru igaval ja silmapaistmatult väikesel fotol: „Pilv. Püüdlik pilv. [—] Püüdlik pehme pilv peegeldab platvormil pikalt pobiseva pihviga puhvis põõsast.“

Viimaseks jäi mul selles tekstireas Liisi Aibeli ülelibisevas laadis kirjutatud ja teosega salapärast distantsi hoidev kirjutis.

Kunstnike peen intellekt. Kui eelnev kokku võtta, joonistub üldmuljena välja tänapäeva noorele kunstile iseloomulik tendents – (prantslaslik) peen intellekt. Teoreetikute juhtiv roll selle kunstiprotsessis võib olla ka selle osaline põhjus. Nii on tasalülitatud Lembit Jakobsoni mure kultuuri katkise keha pärast. Flo Kasearu lähisuhtevägivalla merlekarusoolik dokumentalistika ja rühmituse Skatka (Mikk Madisson ja Rainar Aasrand) jõuliste kujunditega siiras enese- ja Eesti kriitika üritasid kehakeskse kujundi abil ristata kunsti elu brutaalse ja võitlusliku poolega. Ka Sven Parkeri ehtsate materjalide, spetsialistide ja tehnika kasutamine kammersaali põranda sillutamisel viitab robustselt erinevatele realiteetidele. Epner on reageerinud sellele valusa kirjutisega teatri mängumaailma raskesti talutavast näivreaalsusest. Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et see ei ole esimene kord, kui sillutisekivist on saanud näituseeksponaat: 1994. aastal tassis Ants Juske Niguliste juurest ühe sillutisekivi tollasesse ajalooinstituudi galeriisse Eesti esimesele kuraatorinäitusele „Kunsti piirid“, kus sillutisekivi n-ö muundus kunstiks.²

Ülejäänud seitse teost liigituvad kõik vähemal või suuremal määral (kunstilise) taju, nägemis- ja kuulmisaistingu provotseerijate kilda. Sigrid Viir teeb seda kõige kontseptuaalsemalt, Kristel Saan psühhoanalüütilisemalt (suisa castanedaliku visuaaliga, must-valge video projektsiooniga teatri musta kasti mustal eesriidel), Sten Saarits kõige interaktiivsemalt, Taavi Suisalu piire ületavamalt, Elis Saareväli ja Eike Eplik teatriga enim dialoogi astudes, Eplik sealjuures narratiivsemalt ja professionaalse tundlikkusega, Andres Lõo teatrivahendeid ja taktikaid kaasates ja publikuga koos lavaruumis mandalat kujustades.

Teatri must kast andis kunstiteostele teatraliseeritust ja salapära. Mitmetahulises, eri osiste (kunstnik-kunstiteos-kriitik(ud)-tekst(id)-näituseruum) tihendatud aktsioonivormis on küllaga potentsiaali, et sünteesida aina uusi lahendusi. Jääb intrigeeriv küsimus, kas Artishoki biennaali formaati saab tugevalt muuta uute ideede ja kunstistrateegiate esilekutsumise treeningulavaks. Kui kasutada Jüri Ojaveri tabavat väljendust, et kui „esimesed Rühm T näitused mõjusid talle sidurina, võiks ta tagantjärele arvata, et Sorosi keskuse aastanäitused mõjusid Eesti kunstielule gaasipedaalina“,³ siis on võimalus, et Artishoki biennaali kunstnikud ja kirjutajad ütlevad kunagi, et Artishok tegi neist kunstniku või kriitiku praegusaegses tähenduses. Et Artishok aitas neid edasi.

1 http://lists.ut.ee/wws/info/org.ehf.haridusfoorum ja ka Lembit Jakobsoni kommentaari kultuur.postimees.ee/3867103/vaatajad-pole-teesklejate-filmi-veel-ules-leidnud

2 Ants Juske, Kunsti piirid – kus, millal – Vikerkaar 1994, nr 6.

3 Kaire Nurk, Kõik on kaks. Intervjuu Jüri Ojaveriga – Kunst.ee 2004, nr 3.