Artishoki biennaali jõujooned

Marika Agu

Artishoki III biennaal EKKM is 10. – 28. X. Kuraator Liisa Kaljula kunstnikud Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman ja Anu Vahtra; kriitikud Saara Hacklin (Soome), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, elda Puķīte (Läti), Gregor Taul, Annika Toots ja Triin Tulgiste. Artishok on alati jätnud endale hingamisruumi konventsionaalsetesse kaanonitesse laskumise arvelt, seda tõestab ka tänavune Artishoki biennaal EKKMis. James P. Carse on väitnud: „Just tõsidus on see, mis end tagajärgede eest sulgeb, sest tõsidus tähendab vaba võimaluse ennustamatute tagajärgede pelgamist. Tõsine olla tähendab kindlaks määratud tulemuste suunas töötamist. Mänguline olla tähendab võimaluste lahtisena hoidmist hoolimata sellest, mis see meile maksma läheb” („Lõplikud ja lõpmatud mängud: nägemus elust mängu ja võimalusena”, tõlkinud E. Hermann, 1986, lk 8). Eksperimentaalne näituseformaat ei vaeva reeglipäraste žestidega, vaid lubab endale seni katsetamata meetodeid näituse konstrueerimisel. Seekordse biennaali kuraatori Liisa Kaljula uuendus seisneb kriitikute omapoolse esseistliku kunstniku nominatsiooni sissetoomises. Biennaali kuraator põhjendab sellise võtte aluseks olevaid küsimusi: „Kuidas kureerida paljusust? Kuidas ristata omavahel kunsti ja demokraatiat? Kuidas teenida üheaegselt esteetikat ja poliitikat?”

Osaluspraktika põhineb kaasamisel ja eeldusel, et kõigil on võrdne hääl. Kuid kas kriitikute kaasamine näituse ülesehitusse tugevdab demokraatiat või pigem vähendab seda? Kui tegemist on ideoloogilise kriisiga, siis kuulutatakse välja referendum, et vältida ebapopulaarsete otsuste langetamist. Kuraatorit populismis süüdistada oleks liialdus, pigem on tegemist võttega veel tugevamini lähendada omavahel kriitikut ja kunstnikku.

Kriitikule on antud olukord väga soodne, sest tema käsitleb kunstnikku, kes esindab oma huve. Artishoki biennaalil on teadlikult loobutud näituse struktuuri ühtlusest kriitiku ja kunstniku suhte väljatoomise ja võimendamise kasuks. Lisaks eelmainitud esseistliku kunstniku nominatsioonile seisab näitusel üks teos silmitsi kümne kriitiku tekstiga. Kriitikute tekstide ja kunstiteose samaaegne kohalolu pakub külastajale soovituslikku/tõenäolist tõlgendusviisi, milles avaldub ürituse hariduslik suund. Muu hulgas käsitletakse ka metakriitikat, mille keskmes on analüüs ise: katsetatakse mitmeid meetodeid, alustades kunstiteoses leiduvate probleemide sõnalise algupära ja spontaansete äkkmõtete väljatoomisest (Gregor Taul) ja lõpetades pildikeelelise, sümbolistliku vastukunstiga (Meelis Oidsalu). Tekstide ühisnimetajaks saab pidada kohustuslikuks kujunenud sissejuhatavat kunstiteose kirjeldust, mida on huvitav lugeda just seetõttu, et see on kirjutatud kunstnike ideekavandite ja presentatsioonide alusel, mitte valmis teoste põhjal, mida külastaja näeb näitusesaalis.

Enamjaolt oli biennaalil esitletud probleemi- ja uurimismeetodikeskne kunst, mis ilmselgelt ei olnud meelitava välisilmega, vaid pigem iseenesliku väljenduslaadiga tulenevalt probleemist, uurimisvaldkonnast. Selle äärmuslikem näide oli Ats Parve „A Winter-long Exposure on A Screen” („Talvepikkune säritus A-ekraanil”), mis justkui õppematerjalina esitles camera obscura’s mehaaniliselt tekkinud kujutist, ise selle kujunemisse sekkumata. Ainsad tajuliselt erutavad tööd, mis tulenesid tugevast kohaspetsiifilisusest ja kontekstitunnetusest, olid Epp Kubu „Kaubamaja” ja Anu Vahtra „17,9°”, kes ühtlasi kasutasid oma materjalina EKKMi eklektilist arhitektuuri. Epp Kubu oli christolikult mässinud Tallinna Soojuse endise kontorihoone, nüüdse kunstikeskuse hiigelsuurte reklaamide sisse, käsitledes eksponeeritud kunstiobjekte kui kaubaartikleid. Anu Vahtra oli loonud 17,9° kaldega ekspositsioonipinnal selle kallet tajuliselt võimendava abstraktse teose. Ometi hakkas mul kahel korral, kui seda vaatamas käisin, füüsiliselt paha. Andrus Lauringsoni ruumi minnes tekkis tunne, et põrand on samuti viltu.

Vaatamata biennaalil esitletud meediumide kirjususele, on minu meelest kõnekas, et ükski kriitik ei nimetanud biennaalile ühtegi maalikunstnikku. Mis selle põhjuseks võiks olla?

Vt ka Mihkel Kunnuse artiklit Sirp 26. X, lk 22.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming