Asi pole monumendis

Heie Treier

Eesti on täis tipitud vabadusmonumente, aga üks ja keskne – Tallinna oma – on väidetavalt ikka veel puudu. Tegelikult on ta olemas, sest Lasnamäe veerel laiub lausa Maarjamäe kompleksi mõõtu Jüriöö park, mis näikse olevat aktiivses kasutuses (kui otsustada kiviringi keskel nähtava lõkkejälje ning palgatud hooldajate arvu järgi, samuti militaarsete kogunemiste teadete järgi Eesti Raadio uudistes), rääkimata Vabaduse väljaku veerele püstitatud Vabaduse kellast, mille autor Leonhard Lapin.

Palju neid monumente siis vaja on? Ja milline ta peaks välja nägema? Milline peaks olema tema funktsioon?

Viimasel (ei tea juba, mitmendal) monumendivõistlusel, mille võitjaid pole nimeliselt välja kuulutatud (seisuga 20. august) tulevad taas esile vanad kulunud dilemmad. Et kas monument peab olema Head Maitset esindav minimalistlik linnakujundus ilma tavapärase monumendita (arhitektide elitaarne seisukoht) või teismeliste vidinaid täis tehnopark (noorte arhitektide easpetsiifiline seisukoht) või kuju (skulptorite seisukoht) või isamaalisust kõnetav sümbol (mittekunstnike ja mittearhitektide seisukoht)? Tallinnas on selles küsimuses olnud võim siiani arhitektide käes, väikelinnades pigem skulptorite käes.

Aga nüüd võitis Tallinnas see viimane variant, rahvast ja poliitikuid ja militariste paeluv monument kui sümbol. Mina ei jaksa enam kritiseerida ega õpetada. Olen jälginud olukorda üle kümne aasta ja saanud aru, et probleem on olemas: ühel endast lugupidaval noorel riigil peab ju olema normaalne monument (mitte selline amatöörlik naiivtotalitarism nagu Jüriöö park), olen vastu tulnud elu dikteeritud tellimusele tegelda rahvavalgustuse ja peredvižniklusega. Parteitu kunstiteadlasena on kutsutud mind monumentide üle arutlema Toompea monumendikomisjoni, Pärnu, Tartu ja Viljandi linnavalitsusse, Isamaaliitu ja Laidoneri Seltsi, samuti kirjutama Rahvaliidu ajalehte. Samas oleksin tohutult tahtnud, et mind oleks kutsunud ka skulptuuri osakond. Ja võib-olla arhitektuuri osakond. Et arutada. Et anda noortele kunstnikele signaal, et probleem on rahvusvahelises kontekstis unikaalne ja seda ei tasu sellepärast veel ignoreerida.

Minu ja kuuldavasti Tõnis Vindi ja Lapini positiivne nägemus oleks, et võiksime kaaluda Henrik Olvi 1920ndate Vabadussamba kavandi teostamist (vt Kumu püsiekspositsioon). See ju sobiks Vabaduse väljaku äärsete majade ajastuvaimuga. Olvi ja Ferdi Sannamees (“Poisi” autor) olid Vabadussõjast läbi käinud mehed. Kelle ideekavand siis veel võiks sobida? Oleks võinud kaaluda ka Rael Arteli positiivset nägemust kutsuda niigi mängu pandud miljonite eest Tallinna mõni maailmakuulus kunstnik. Kohalikel ju konsensus raske tulema.

Aga pill on lõhki aetud, eri seltskonnad ja huvigrupid Eestis üksteisega ei räägi, igaüks ajab oma nurgas oma joru ja nii kerkib iga nurga peale mõni järjekordne privaatne Vabadussammas, kuni terve Tallinn ja Eesti on neid täis, aga ikka veel tuntakse puudust sellest Ühest ja Ainsast.

Asi pole monumendis, vaid inimeste kummalises mentaliteedis ja koostöövaimu puudumises.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming