Armastus maali vastu

Kristi Kongi pälvis meie tänavuse maalikunsti tähtsaima, Konrad Mäe preemia.

ELNARA TAIDRE

Kristi Kongist artiklit tellides palus kunstitoimetaja kasutada, kui vähegi võimalik, pealkirja „Armastus maali vastu“, et see seostuks ajalehenumbrit läbiva armastuseteemaga. Õnneks ei tunne ma seda palvet täites ebamugavust, vaid rõõmu sobiva raamistiku üle.

Loomulikult armastavad kõik kunstnikud oma elukutset, muidu nad ei tegeleks sellega maailmas, kus kunstnikuks olek tähendab sotsiaalseid ja majanduslikke väljakutseid, kui mitte tõsiseid raskusi. Ometi ei pruugi nende tööd rääkida sellest armastusest, vaid saadavad iroonilisi või kriitilisi sõnumeid nii kunsti, kultuuri, ühiskonna kui ka oma kunstimeediumi kohta. Sellist sõnumit oodatakse ning kunst, kultuur ja ühiskond võimaldavad seda.

Kristi Kongi on teadlik maalikunstniku olukorrast, kus maali tehnoloogiline loomisprotsess pole kuigi palju muutunud – isegi mitte mitme sajandi tagasivaates, küll aga on ühiskond ja kultuur läbi elanud suuri transformatsioone ning selle tulemusena on märgatavalt laienenud visuaalsete kujutiste valdkond ja selle funktsioonid. Seda nii maalile omaste, näiteks abstraktsete ja kontseptuaalsete pildimaailmade, kui ka pärismaailma vallutanud visuaalsuse arvelt: digitaalsete igapäevafotode uputusest mikro- ja makrotasandini tungivate teaduskujutisteni. Kuid Kongi töödes, kus ei puudu maali kui kunstiliigi jätkusuutlikkuse, ideekandvuse ja kõnetamisvõime (enese)kriitiline peegeldus nüüdisaegse visuaalkultuuri ja ühiskonna kontekstis, samuti maalikujundite loomise võimaluste peegeldus, on teadlikkuse kõrval tunda ka veendumust maali väljendus- ja puudutamisvõime ning sellest tingitud rõõmu maaliprotsessist kui sellisest.

Kristi Kongi viimane isikunäitus „Aberratsioon. Harjutus valguse ja varjuga“ sündis Mexico City residentuuris lõunamaa valgustingimustes temperamentsele värvikultuurile tugineva keskkonna kogemusest.

Vaal

Seega kerkib Kristi Kongi loomingus paratamatult esile armastus maalivärvide kui erilise aine ja lõuendi materiaalsuse vastu. See algab juba elementaartasandilt: hoolega koostatud värvipaletist ja lõuendile või mõnele teisele alusele kantud pintslitõmmetest. Kuid see jätkub ka individuaalsetest maalikompositsioonidest sündival suurtasandil: värvitud seinte ja põranda, installatiivsete lisaelementide, nt videoprojektsiooni või peeglipinna, abil nii-öelda metamaali, vaatajat endasse haarava teose loomise taotluses. Kongi maalides kumab samuti läbi armastus värvi, valguse ja varju ning nende koosmõjul sündivate, valdavalt helgete, keskendunult mõtlike või meeldivalt kummaliste meeleolude vastu.

Mõnevõrra lihtsustades võib öelda, et Kristi Kongi loomingut iseloomustab liikumine visuaalse lihtsuse ja ruumilise täiuslikkuse poole. Alustades realistlikust figuratiivsusest, on ta jõudnud reaalsust võimsas tõlgenduses lahustava abstraktsuseni. Reaalsuse kogemus on siin võetud kokku konkreetse olukorra värvi-valguse-varju mulje tasandil, jättes kõrvale välisvormid, objektid ja nendega kaasnevad tähendusi.

Kongi viimane isikunäitus „Aberratsioon. Harjutus valguse ja varjuga“, mis oli väljas Vaala galeriis 16. VI – 14. X, sündis Mexico City residentuuris lõunamaa valgustingimustes temperamentsele värvikultuurile tugineva keskkonna kogemusest. Võrreldes seda pideva maali sees viibimisega, alustas kunstnik uut maaliprojekti, et pakkuda samasugust kõikehõlmavat kogemust Eesti näitusekülastajale.

Selles on tunda pürgimist maalivahenditega reaalsuse kogemuse kvintessentsi tabamise ja selle edasiandmise poole. Kaasates avangardi klassikalist meetodit – kujutava süsteemi algosakesteni lagundamist uue loomise tarvis –, kasutab Kongi värvi-valguse skeemi dekonstrueerimises ja ühtlasi rekonstrueerimises ruudustikulaadset struktuuri, mis hakkas silma juba tema Draakoni galerii isikunäitusel „Kas oled end näinud?“. Erinevalt avangardi klassikutest aga ei ole Kongi eesmärk oma tööde kaudu autonoomse kunstireaalsuse loomine, vaid suhestumine ümbritseva ja seejärel vaatajaga.

Kongi teoste eredad värvid ja lihtsad kujundid genereerivad tugevat optilist ja füüsilist, aga ka esteetilist ja poeetilist elamust, kus autori armastus maalikõne reaalsuse ja kohalolu tunnetuse, kokkuvõttes maali kui sellise vastu nakatab ka vaatajat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming