Austusavaldus koolile

Maire Toom

Tartu Kunstikooli VII lennu näitus „Seitsmes lend 50 aastat hiljem” Jaani kirikus ja Tallinna keskraamatukogus kuni 31. VII ning Eeva Jänese isikunäitus „Ilus Hellas. Teema variatsioonidega” rahvusraamatukogus 25. V – 2. VI. Käes on aeg, mil koolid saadavad ellu järjekordse lennu, ent on ka kohtumiste, kokkutulekute aeg. Oma suuremaid või väiksemaid tähtpäevi tähistavad koolid, klassid, kursused. 50 aastat tagasi lõpetas Tartu kunstikooli VII lend: 16 tüdrukut ja 10 poissi. Aeg on olnud pikk, ent see kursus hoiab endiselt ühte. Eriliselt sooja tundega meenutavad nad Tartu aega. Oli see ju nende elu kevad, kuhu kuulusid iseseisva elu alguse rõõmud ja pinged, kirev intrielu, koolipeod ja suvised praktikad. Tartust saadud kunstiharidus andis tugeva aluse edaspidiseks. Õpetajatena olid seal tegevad Tartu tolleaegsed nimekamad kunstnikud Efraim Allsalu, Ilmar Malin, Kaljo Polli, Aleksander Suuman, Lola Liivat, Harri Puudersell, Endel Taniloo. Rahulikul, ent kindlal moel juhatas kooli Aleksander Remmel. Kursuslane Tiiu Übi on kirjutanud oma käsikirjalistes mälestustes nii: „Aleksander Remmel taltsutas kindla käega seda energiast ülekeevat seltskonda, kes oli igast Eestimaa nurgast kooli kokku tulnud ja oli ka väga erinevatest kodudest. Nii mõnigi noor metslane sai oma esimese lihvi kunstikoolist. Ta ei olnud kunagi ülekohtune, kui vaja, siis karistas leebelt. Skandaalsed ja vahest mõtlematud teod kooliseinte vahelt välja ei pääsenud”.

Nii tekkiski VII lennul mõte sel ümmargusel tähtpäeval meenutada kooli ja kooliaega lisaks tavapärasele kokkusaamisele ka ühisnäitusega. Selleks leiti ruumid Tallinna Jaani kirikus ja lähikonnas Tallinna keskraamatukogus. Kiriku galeriis on esitatud maalikunst, raamatukogus kõik muu: skulptuur, metallikunst, graafika, joonistus, tekstiil, kirjakunst. Läksid ju paljud neist (sellelt kursuselt 17) edasi õppima kunstiinstituuti.

Igal kursusel on neid, kes on lennanud kõrgemalt ja keda kunstiüldsus teab. Sellelt kursuselt said tuule tiibadesse maalikunstnikud Tiit Pääsuke ja Uno Roosvalt, skulptorid Ellen Kolk ja Hille Palm, metallikunstnikud Kaie Parts ja Heino Müller, monumentaalkunstis silmapaistvalt tegutsenud Eeva Jänes, kauaaegne televisioonikunstnik Tiiu Übi. Ent eneseteostamise võimalusi on mitmeid ja kas alati ongi peamine n-ö pildil püsimine. Näituse avamisel sõna võtnud Jaan Tammsalu meenutas, et nii elus kui kunstis on oluline keskenduda peamisele, sõltumata lennukõrgusest. Ja siit sai juba igaüks ise edasi mõelda.

Seitsmenda lennu lõpetanute seas on paljudel vajalikel ja huvitavatel erialadel tegutsejaid: kunstiõpetajaid, keraamikuid, kiviraidureid, siidimaalijaid, kirjakunsti meistreid. Mitmed on töötanud pikki aastaid mitmetes asutustes kunstnikena. Tähtsuseta pole ka järeltuleva põlve kasvatamine, mis omakorda on juba andnud eesti kultuurile tõhusat lisa. Sisearhitekti haridusega Vello Liivist on aga saanud hinnatud harrastusmükoloog, kes esineb sel näitusel uhkete seenefotodega.

Niisiis ei peagi seda väljapanekut vaatama kui tavalist ühisnäitust, kus tööd üksteisega võistlevad, vaid kui sõpruskonna toredat kokkusaamist, kus pole suuri ja väikseid ja kus kõik tunnevad oma esinemisest rõõmu.

Kogu ettevõtmise mõtet on visuaalselt kõige mõjusamalt väljendanud Tiit Pääsuke oma maaliga „Kummardus”, mis on otsekui sümboolne lugupidamisavaldus koolile, õpetajatele, kaasteelistele …

Igal ettevõtmisel peab olema algataja ja eestvedaja. Sel näitusel oli selleks kursuse „noorim”, hiljuti 70. sünnipäeva tähistanud Eeva Jänes. Valik polnud juhuslik. On ju ta paljude aastate jooksul korraldanud näitusi eelkõige Jaani kiriku galeriis, aga ka mitmel pool mujal. Lõpetanud ER KI monumentaalmaali alal (1970), keskendus ta ligi paarikümneks aastaks sellele valdkonnale. Valmisid arvukad fresko- ja sgrafiitotehnikas seinamaalid rahvamajadesse, sovhoosikeskustesse. Paljudest neist on aeg üle käinud nagu see sisekujundusega paraku juhtub. Küll aga on heas korras Tallinna Jaani, Tartu Pauluse, Rapla, Vormsi, Haljala, Järvakandi, Muhu kirikusse tehtud vitraažid.

Viimasel kümnel aastal on Eeva Jänes keskendunud tahvelmaalile. Monumentaalmaali kogemusest on ta kaasa võtnud suure vormi eelistuse, hea rütmitunde, oskuse kõlama panna eri materjale (puhas lõuendipind, eriline tähelepanu maali teemaga ühilduvale raamistusele).

Oma ümmargust sünnipäeva tähistas ta ligi 40 maalist koosneva väljapanekuga rahvusraamatukogus. See oli ühtlasi tema kolmekümnes isikunäitus. Kui varem on ta koostanud näitusi reisimuljetest Egiptusesse ja Islandile, siis seekord oli teemaks Kreeka. Ootuspäraselt on teda köitnud sealse erilise valguse ja erksiniste meretoonide ühendus („Sambad”), kerge, suviselt rõõmsa (puhkuse)meeleolu loob maal „Purjekad, kalad, õhupallid”. Eriliselt on teda vaimustanud antiiksed freskod ja seinamaalid. Ilmselt just selliseid kultuurilisi ja looduselamusi läkski ta Kreekasse otsima.

Ent ajal kui Euroopa vaatab Kreeka peale üha murelikumalt, nagu ka kunstnik on oma näituse saatetekstis maininud, hakkasin minagi otsima neist maalidest sellesuunalisi vihjeid. Niisiis, miks väänlevad need antiiksed (vaasimaali) figuurid nii kummalistes poosides seal viinamarjapõõsa ees? Miks on ilusale, puhtale taustale asetatud ülemääraselt suur kreeklase saabas? Vist mitte üksnes huvitava vormi pärast. Ehk on see hoopis vihje liialdustele või hirmutav ökoloogiline jalajälg? Siis veel need tantsivad menaadid ja imelikud maskid ning ähvardava ilmega kala. Ühel jahedalt kollasel pinnal on kujutatud kolme suurt pisarat … Näib, et tahes-tahtmata on kunstniku mõtted antiikse kõrgkultuuri ja lõunamaise soojuse nautimise kõrval kandunud ka tänasesse päeva. Ent Eeva Jänese väljendusviis on diskreetne, ükski kujund ei mõju pealetükkivalt ja ainuvõimalikult ning vaatajale jääb vabadus kujundada oma vaatenurk.

Ühtaegu nii nähtuste keerulisusele, olemusenäivuse kõikuvale tasakaalule, kus üksikisik suudab hoomata vaid fragmente, kui ka kunstikeele eripärale, selle mitmeti mõistetavusele näis vihjavat selle näituse üks mõjusamaid maale „Varjatud”, kus sisulist tähendust kandvat maali keskosa katab pool-läbipaistev eesriie.

Aastatega on Eeva Jänesele saanud tahvelmaali eripära üha omasemaks. Jätkub ideid ja maalimisrõõmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming