Autasu

Andreas Trossek, Kadri Mälk

Konrad Mäe autasu Kaido Olele Ilmselt ei ole enam kellelegi uudis, et tänavu 33. korda välja antud Konrad Mäe medali pälvis Kaido Ole. Uudis on võib-olla vaid see, kui üksmeelselt seekord liisk langes, sest Ole kandidatuuri oli esitanud koguni üksteist Eesti kunstiinstitutsiooni. Küsigem retooriliselt: kas preemiakomisjonil oli tegelikult üldse valikut? Konrad Mäe medalit ja rahalist auhinda, mille väärtus on 3200 eurot, annavad traditsiooniliselt välja Eesti Kunstnike Liit, Eesti Maalikunstnike Liit ja Eesti Kultuurkapital ning statuut sätestab, et see „antakse välja maalikunsti teose, teoste seeria või näitusekomplekti eest, mis on oluliselt rikastanud eesti maalikunsti”. Niisiis on Mäe medal vanim, prestiižseim ja olulisim maalikunsti tunnustus Eestis. Eesti Kunstnike Liidu pressiteatest loeme, et 2012. aasta Konrad Mäe auhind ja medal anti Kaido Olele ennekõike tema isikunäituse „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” eest Kumu kunstimuuseumis (27. I –15. IV), ent arvestades taustal ka tema tänavust rahvusvahelise haardega näitusetegevust, näiteks retrospektiivi Peterburi Uues Muuseumis. Ole kandidatuuri esitasid Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital, Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Kunstimuuseum, Hobusepea galerii, Draakoni galerii, ajakiri KUNST.EE ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Maalikunstnike Liit ning Eesti Kunstnike Liidu juhatus olid niisamuti Ole kandidatuuri toetaval positsioonil.

Keskendumine kitsamalt maalile kui konkreetsele piiritletud kunstivaldkonnale on läbi aastate võimaldanud Eesti Kunstnike Liidul ajada Konrad Mäe medali puhul omapärast preemiapoliitikat, millega on enamasti välja astutud kuraatorite-kriitikute silmis parasjagu aktuaalsest nüüdiskunsti diskursusest. Üheskoos teenekate tegijatega (nt Andres Tolts, Uno Roosvalt jt) on viimasel kümnendil premeeritud ka noori tõusvaid tähti (nt Alice Kask, August Künnapu), aga enamasti ei paista Eestis küll välja, et maalikunstnikud väga rahvusvahelistest domineerivatest trendidest hooliksid – pigem nutab ikka igaüks isikliku lõuendi taga. 2012. aasta laureaat tõuseb sellest auhinna nimistust paratamatult esile märkimisväärse kommunikatiivsuse, töökuse ja missioonikindlusega ja nõnda on Kaido Ole Eestis teatud ja tuntud kui maalikunstnik, kes alati oskab ennast sobitada kaasaegse kunsti konteksti (nt esindas ta 2003. aastal Eestit rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil). Ole maalid on selge vormikeelega, ilmselgelt meeldib talle enne üheksa korda mõõta ja üks kord „lõigata” ning selles mõttes paikneb tema maalikunst ka kontseptuaalse kunsti ajateljel. Ent selles „kahepaiksuses” peitub võib-olla ka üks Kaido Ole maalikunsti sisemisi paradokse, sest iseenesest ei ole ta maalid tingimusteta „kaasaegsed” – need teeb kaasaegseks ikka ja alati nende esitlemise kontekst. Ja just seetõttu on tal kõik eeldused ja võimalused olla eesti maalikunstis oluline suunanäitaja ka tulevikus.
Andreas Trossek

Kosenkranius konkurentsis parim

Roman Tavasti nimelist stipendiumi annab Tavasti perekond välja aastast 1998. Seni on selle osaliseks saanud 14 noort ehtekunstnikku, kelle edasine loominguline käekäik on näidanud, et nad on seda väärinud: Eve Margus-Villems, Piret Hirv, Julia Künnap, Andrus Rumm – kui nimetada vaid mõnd – on ehtekunstimaailmas juba tunnustatud nimed. 2011. aasta stipendiaat Kairin Koovit töötas vahepeal Rootsis Peter de Witi ateljees ja jätkab praegu Tavasti ettevõtte disainerina.

Tänavune stipendium Katrin Kosenkraniusele tuli Eesti Rahvuskultuuri fondi Tavasti nimelise allfondi halduskogu otsusena üllatavalt üksmeelselt, kuigi oli ka teisi tugevaid kandidaate. Kosenkraniuse trump on ootamatus võimes ühendada arhailist ja tänapäevast. Spetsiaalselt Tavasti konkursile tehtud võidutöö „Mask nr 5” jätkab Kosenkraniuse maskide jada, neli neist on praegu eksponeeritud Eesti Kunstiakadeemia ehte-eriala näitusel „Back in Black” („Tagasi mustas”) Itaalias Paduas.

Kosenkraniuse õpingud algasid Pärnus Non Gratas ja on praeguseks jõudnud kunstiakadeemias magistritöö lõppfaasi, oma teemast „Rituaal. Ohvriand” on ta kirjutanud ajakirja KUN ST.EE viimases numbris ja lähtunud ka esitatud konkursitöös. Mask kui kaitse, kui persona, kui roll, kui näivus. Abivahend tänases elus. Pole meist vast ju keegi vaba päevas kordi ja kordi maskide vahetamisest – kui valuline see ka poleks.

Kosenkranius on maski-teemaga töötanud ka varem, tehes ülisuuri puidust maske. Seekordne võidutöö – väikene mask on valmistatud kahest erinevast kullast, rauast ja terasest, lisaks granaat-almandiinid – kivid, mis teatavasti lisavad tegusust ja sõjakust. Psühholoogiline lähenemine maskile, tugev, kohati lausa metsik kujundikeel ja peen kullatöötlus tõid võidu teiste, küll teravmeelsete, kuid vähem ootamatute teoste ees.

Lõppkolmikusse jõudsid ka Mihkel Kaarma ja Annika Kedelauk.
Kadri Mälk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming