Autasu – Noore Ehte Fond – havi käsul

KADRI MÄLK

Noorte ehtekunstnike murdlaine ei näi kuidagi vaibuvat. Alles see oli, kui Maria Valdma korraldas Hiiumaal Reigi pastoraadis – maailma lõpus – suure eesti ehtekunsti ülevaatenäituse, tohutu külastatavusega. Selle eest tunnustas teda 2016. aastal ka Noore Ehte Fond. Olen kuulnud öeldavat, et kui 2001. aastal poleks olnud öönäitust „Nocturnus“ Muhu saarel, oleks Maria Valdma praegu jumalanna. Suurepärane idee, särav teostus.

Samuti 2016. aastal tunnustatud Kätrin Beljajev seab parajasti samme Luksemburgis, lootused on suured. Sofia Hallik on välja töötanud oma kaubamärgi ja tema sametised ehted on iga naise unistus. Darja Popolitova uudse tehnoloogiaga valminud tundlikud ja ülimalt praegusaegse hingusega erootilise varjundiga tööd olid hiljuti näha Hopi galeriis ja on praegu vaadata Vaalas Peeter Lauritsa kureeritud näitusel „Surnu suusad“. Need laulavad samalaadset laulu Edward von Lõnguse põrandal vedelevate kupüüridega. Urjuh – hoidke alt.

Sedapalju siis ajaloost. Me jälgime fondis hoolega, mis on meie tunnustust pälvinud kunstnikest saanud. Eksinud oleme ikka ka, kuid vaid korra. Meie esimesed triibulised. Ikka juhtub. Ent Nils Hint on praegu juba maailmanimi. Urmas Lüüs aga talent igal alal.

Noore Ehte Fondi stipendiumile ei saa kunstnikud ise kandideerida. Ehk on selle tunnustuse maine kõrge just seetõttu, et otsustuskogu – sel aastal Tanel Veenre, Piret Hirv, Kadri Karro ja nende ridade autor – jälgib noorte ehtekunstnike tegemisi ja teeb oma ettepanekud. Seekord oli kandidaate üheksa: Marita Lumi, Hanna Maria Vanaküla, Merlin Meremaa, Triin Kukk, Keiu Koppel, näituse „Armour“ meeskond, Tallinna rakenduskunsti triennaali tiim, Domestic Jewelry ja Jens Andreas Clausen.

Raskes heitluses osutus valituks Hanna Maria Vanaküla. Veenis noore kunstniku söakus astuda avastamata maastikele. Optometristi kogemus on aidanud tal optilise klaasiga sina peale saada, lisaks puhas teostus, perfektsusetaotlus detailides. Metsikuse ja puhtuse kooskõla ta töödes on Eesti noores ehtes harv nähtus.

Vanaküla valik minna õppima Jiro Kamata juurde, kes käsitleb oma loominguga sama teemat, on läbimõeldud ja tark otsus, kuid – enne tuleb laps kooli saata.

Vahemärkusena. Olen galeristidega eri paigus kohtudes kuulnud tähelepanekuid kunstnike isiksuseomaduste kohta – need olla üha määravamad. Paindlikkus, vastutulelikkus, soojus. Võid olla suurepärane looja (sul on geniaalsed tööd), eraelus depressiivne või eksalteeritud, kuid kui sa ei suuda professionaalsel tasemel end kehtestada, suhelda, oma töid esitleda, siis on pahasti. Kui galerist helistab töö asjus pärast südaööd ja sa kõnet vastu ei võta – oled kohe ja automaatselt out. Paraku.

Eripreemiaid otsustasime seekord anda välja kaks ja üsna erineval põhjusel.

Jens Andreas Clausen ei ole Eestis just väga tuntud kunstnik. Taani-saksa juurtega Norras töötav juveliir on 2012. aastast Eesti kunstiakadeemias tööl. Ta on ka Eesti kunstnike liidu liige. „Suure südame“ eripreemia pälvis ta oma südamekujulise töö „Ulu“ eest: traditsiooniline südamekujuline nuga inuittidel ja eskimotel, igaks otstarbeks. Kuid ka ülekantult: Jens on alati olemas ja aitamas, kui tudengitel abi vaja, üks olulisemaid ehtekunsti tugisambaid, kes turgutab noort ehet oma haruldaste oskustega. Inimesena äärmiselt empaatiline, on Clauseni sõnum kunstnikuna täis lihtsat relvituks tegevat jõudu. Eksistentsiaalsed tõsised teemad lihvitud kujundikeeles.

Teine eripreemia läks triole Domestic Jewelry ehk Claudia Lepikule, Ljubov Kedrinale ja Kaia Ansipile. Verinoored anded. Teravmeelsus ja ajatabavus. Pöörasest ideest postitada iga päev Instagrami üks foto käepärastest vahenditest valmistatud ehtest on nüüdseks leidnud ligi 2500 jälgijat üle maailma. Eesti tüdrukute ideest on saanud põlvkonda kõnetav eesti ehte visiitkaart – vahetult hetkes, turvaliselt pretensioonitu, tabav.

Noore Ehte Fond on noori tunnustanud 2008. aastast, seega peagi kümme aastat. Kust tuleb raha? Ei tule seinast. Tuleb inimeste käest. Oleme tänulikud kõigile suuremeelsetele toetajatele, nii Eestis kui ka välismaal, kes on uskunud meie missiooni tõsiseltvõetavusse.

Kuid raha ei ole inimese mõõt. Talente ei saa osta ega müüa – nagu ei saa puhtaks pesta oma verd. Talendid on hindamatud. Nad lihtsalt on. Ja havi käsul kasvab neid juurde. Ise peame ka ikka natuke kaasa aitama.