„Avamaa” ehk Kuidas kasutada ära meie maaelu võimalusi?

Evelyn M?epp

Teel uurima ühte ruutmeetrit elu Mooste vanas silotornis. evelyn müürsepp Tänavune MoKSi kunstisümpoosion „Avamaa” oli valdkondadevaheline, mitmete meediumide kontekstispetsiifiline loovsekkumiste sündmus.

Kuigi „Avamaa” idee lähtus osaliselt MoKSi seni korraldatud kunstisümpoosionidest (tuntud „PostsovkhoZ’ide” nime all ja korraldatud Moostes aastatel 2001–2006), oli see üritus korraldajaile eksperiment, võimalus katsetada uut laadi struktuuriga. „Avamaa” osalisteks olid valdavalt kunsti- ja arhitektuuritudengid ning aktiivselt tegutsevad loovisikud.

Millele siis osutati pealkirjaga „Avamaa”? Praegusaja globaalsete väljakutsetega (keskkonnasaaste, energiatootmine, looduslike ressursside vähenemine, poliitiline ebastabiilsus) seoses tõstatub küsimus, kus on „avatud ruum”, „avamaa” neile, kes otsivad globaalsete massitrendide varjus sootsiumi arenguvõimalusi. Selles valguses võib Eesti XXI sajandi maatingimusi pidada viljakaiks: siin on külluses avatud (kasutamata) maad, otsitakse ja julgustatakse maaelanikkonna arengut stimuleerivaid ideesid ja projekte. Nende võimalustega seoses on kasvanud ka avaliku ja eramaa arengut puudutava kriitilise analüüsi ja debati vajadus.

„Avamaa” viiel esimesel päeval toimusid töötoad, kuuendal päeval sai tutvuda töötubades tehtuga ja kuulata eksperimentaalmuusikat. Töötubasid oli viis. Tunnustatud Soome tegevuskunstniku ja pedagoogi Tero Nauha töötoa „3 ökoloogiat” raames käsitleti Félix Guattari ökosoofia ideid ehk uuriti ökoloogia vaimseid, sotsiaalseid ja füüsilisi aspekte. Töötoas ei loodud mitte niivõrd valmis kunstiteoseid, vaid ökosüsteeme. Töötoa „1m² elu” osalised võtsid vaatluse alla Mooste maapinna, mille uurimiseks kasutati teaduslikke ja kunstilisi vahendeid. Siim Angerpiku koordineeritud töötoas jagasid loodusteadmisi loodusteadlane, popularisaator Hendrik Relve, entomoloog Olavi Kurina maaülikoolist, botaanikud Aino Kalda ja Silvi Eilart Tartu ülikooli botaanikamuuseumist. Koostöös maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnaga koordineeris rühmitus Lahe Atmosfäär töötoa „Silotorni juhtum” tegevust. Töötoas tegutsesid kolme eesti arhitektuurikooli üliõpilased. selle otsene eesmärk oli otsida uus rakendus endisele silotornile, laiem eesmärk aga arutleda avaliku ruumi ja maa-arhitektuuri tuleviku ja võimaluste üle. Patrick McGinley töötoa „Kilomeetreid toidu kohta” tulemusi said kõik sümpoosioni osalised viiel päeval õhtusöögina maitsta. Pika tee läbinud (ehk kaugelt toodud toiduained) versus kohapeal kasvatatud toit. MoKSi meedialabori koordinaator John Grzinich viis läbi „Mutoopia”, mis toimus koostöös „3 ökoloogia” töötoaga. See algas müütide kogumisega kohalike maastike ja struktuuride kohta. Seejärel lisasid töötoalised müütidele isiklikud lood, kasutades selleks oma teadmisi ja ka retkedel kogutud materjale. Töötoa lõpul valmis koostöös kolme ökoloogia töötoaga kolm lühifilmi.

Kuuendal päeval pärast töötubades tehtuga tutvumist kuulati eksperimentaalse folkmuusika kontserti „Mesi kõrvadele”, kus astusid üles Launau, Lauhkeat Lampaat ja Kuupuu Soomest, Michele Spanghero Itaaliast, Riho Kall, Vaikuse Koosolek, Mari Kalkun ja Tanel Kadalip Eestist ning Bērnu Rīts Lätist. Launau ja Kuupuu on mõlemad saavutanud rahvusvahelise tuntuse oma ainulaadse muusikaga, kus segunevad kaasaegne folk, neopsühhedeelia ja vabas vormis improvisatsioon. Riiast kohale sõitnud Bērnu Rīts ehk grupp arhitekte, kes loovad muusikat omatehtud pillidel ja kui vaja, siis töötlevad seda elektrooniliselt. Michele Spanghero mängis oma kontrabassil feedback-süsteemi, Lauhkeat Lampaat on vennaste Antti ja Jaakko Tolvi ühisprojekt, Mari Kalkun improviseeris hääle ja Tanel Kadalipuga kontrabassil, Vaikuse Koosolek koosseisus Anna Hints, Hellen Kõmmus, Maria Rõhu, Marja-Liisa Plats, Tanel Kapaun esitasid regilaule. Põlva poiss Riho Kall esitas kitarril, kandlel ja kassettmakil oma ja teiste poeetide laule.

Sümpoosioni võib lugeda kordaläinuks, katsetamine uut laadi korraldusstruktuuriga andis tegijaile indu jätkata avamaal ja „Avamaaga” edaspidigi.