Avatud arhiiv

Ketli Tiitsar

Kaks ja pool kuud on tarbekunstimuuseumi II korrusel avatud avalik uurimissaal.  

Näitus “Arhiiv. Tarbekunstimuuseumi näitused 1982 – 2004” disaini- ja tarbekunstimuuseumis kuni 15. I 2006. Näituse on koostanud Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anne Tiivel, kujundanud Ketli Tiitsar.

Kui tarbekunstimuuseum Moskva olümpiamängude kultuuriobjektina 1980. aasta suvel avati, olin mina lõpetanud I klassi. Minu esimesed mälestused muuseumist on hilisemad. Praegu ei suuda ma meenutada, millist näitust esimesena vaatamas käisin, rohkem kui mõnda kunstiteost mäletan hoopis ulmelisi kuppelklaasiga vitriine ja sammaste vahel looklevaid postamente.

Tänaseks on palju muutunud. Arvan, et mitte ainult minu, vaid paljude külastajate jaoks: muuseumiga assotsieeruvast massiivsest rippvalgustist trepikojas, uhkeldavate nikerdustega kassalauast ja toolist, ajutisest, ometi aastaid näitusesaalis paiknenud garderoobist on pärast kevadist remonti saanud värvikas osa muuseumi ajaloost, niisamuti nagu 187st seal tehtud näitusest.

Näitusetegevus on läbi aastate olnud muuseumi üks põhitegevus, mille kaudu on tutvustatud nii muuseumikogu kui ka tarbekunstiga seonduvaid nähtusi, kunstnikke nii meilt kui mujalt. 25 tegevusaasta tähistamiseks oli sobiv aeg teha tagasivaade just kõigile selle hoone näitustele. Nendest 95 on korraldanud muuseum ise (hulka ei ole arvatud püsiekspositsioonid). Ülejäänud kirevasse seltskonda kuuluvad sotsialistlike vennasvabariikide, samuti Põhjamaade tarbekunstinäitused ning ka Ameerika XVIII – XX sajandi klaasi ulatuslik esitlus 1990 aastal.

Väljapaneku koostamisel oli peamine allikas iga näituse kohta moodustatud näitusepass, mis sisaldab ülevaatefotosid, ekspositsiooni nimestikku, seinateksti, arvustusi, plakatit, kutset ja külastatavuse statistikat.

Väljapaneku eesmärk on rõhutada materjalirohkust pretensioonitu pakendi kaudu. Selgrooks sai näituste kronoloogiline järgnevus. Siht oli näidata muuseumi enda korraldatud igast näitusest vähemalt ühte eset kõrvuti ülevaatefotoga tolleaegsest kujundusest. Välisnäitusi on kajastatud ainult fotodega.

Dokumenteeriv väljapanekuformaat on võimaldanud liigsete esteetiliste kammitsateta keskenduda põnevale esemete kogule. Materjali süstematiseerimiseks valisime kolmele kümnendile erinevad värvid.

Tööde valikul oli sellise põhimõtte kohaselt võimalik koondada tähelepanu kogus olevatele esemetele, mis oma erandlikkuses on jäänud kunstnikupõhisest käsitlusest (nt püsiekspositsioon) välja kui mittetüüpilised, kuid ometi on need olnud eksponeeritud just aidas toimunud näitustel. Näiteks moodsad kudumid 1950ndatest, nõukogude sümboolikaga siidrätid, Jüri Arraku dekoratiivsed lillemotiivilised ehted, kunsttööstuskooli emailplaadikesed või Aino Alamaa südamlik figuuride grupp.

Näituse nimetus “Arhiiv” toetab väljapaneku printsiipi, leevendades koostamisel aluseks võetud kronoloogilise järgnevusega kaasnevaid esemelisi kurioosumeid. Nii on Nõukogude Eesti tarbekunsti kujunemisaastate grupi kõrval Kaarel Kurismaa isikunäituselt (1983) pärit popkunsti dekoratiivne taies, salakavalalt peeretav öökull, või esimese “Klassikute” sarja kunstniku Elgi Reemetsa (2000) traditsioonilise põimevaiba ja keraamilise figuuri kõrval endale koha leidnud Eesti disaini näituselt (2000) Tarmo Luisu lambid. Tähelepanelikule vaatajale visandab ekspositsioon üldistuse ka eri kümnenditel eelistatud erialadest, kunstnikest. Kiirkursuse kümnendite stiilinäidetest pakuvad suuremad esemete grupid (näitustelt “Eesti Vabariigi tarbekunst”, 1989; “Lilled, liblikad ja…” 1998).

Fotomaterjal ei vahenda mitte vähem tähtsat infot, näitusekujundusi. Kõik fotod on varustatud näitust iseloomustava saatetekstidega. “Arhiivi” formaadi  tõttu annab foto võimaluse vaadelda eset kõrvuti ajastuspetsiifilise kujundusega. Omaette loo saaks jutustada metalljalgadega polsterdatud valvuritoolist, mis pea kõigil ülevaatefotodel on enesele keskse koha leidnud. Pärleid leidsime ka koostamise käigus, kui kogusime dokumenteerimata näituste tarvis materjali otse kunstnikelt. Nii on ekspositsioonis On-grupi näituse (1994) avamispilt, kus peaaegu kõik liikmed on muuseumi sisehoovi paigutatud pikkade süldilaudade taga ühisele pildile saadud. Eraldi näituse saakski teha ainult seltskonnapiltidest, sest materjali on tänaseks kogunenud  aukartustäratav hulk. Muuseumi kogus on ka foto aida avamisest 1980. aastal: tolleaegne Eesti Kunstimuuseumi direktor Inge Teder selgitab Rein Ristlaanele ekspositsiooni. Ka Mait Summataveti samal ajal disainitud ulmeline kuppelvitriin on kohal. Seekord eksponeerib ta Enn Johannese tarbekunstimuuseumile kujundatud märke.Mõningane auklikkus ekspositsioonis on seotud puuduliku infoga. Ka see kirjeldab muuseumi kui konservatiivse asutuse hingeelu. Üleminekuaegu, mil vanad kokkulepped ei kehtinud ja uued polnud veel tööle hakanud. Kahjuks ei leidnud me võimalust eksponeerida selles koosluses originaalseinatekste. Rohkem kui muu materjal iseloomustavad need muuseumi kasinaid majanduslikke võimalusi. Tekstid on tihti mitmeid kordi parandatud, kohmakalt vormistatud. Kolleegid meenutavad tänaseni, kuidas nad Kadriorust Nõmmele ilukirja valdava kunstniku juurde tekste kirjutada, kujundada viisid.

Ekspositsiooni siirded on ka trepikojas, kus ripuvad vanad näituseplakatid, mis 1980ndatel oma rada käies ei peegeldanud kaugeltki enam kunstniku identiteeti või teoseid, vaid olid iseseisvad jõuliseid mõtteavaldused.

Selline väljapanek on suunatud kõige erinevamale publikule. Näitust on võimalik võtta kui uurimissaali, kuhu uuesti ja uuesti tagasi tulla. Vahe on vaid selles, et arhiivis tuleb iga uue külastuse korral materjale tellida ja oodata, siin on aga infoallikad avalikud.

Kui muuseumi ruumipuuduses vaevlev hoidla, tegelik arhiiv, on kui ohtlik džungel, kuhu võõrad satuvad harva ja mis on läbitav vaid professionaalsele muuseumitöötajale, siis näitusel on võimalus ja vabadus igal külastajal oma radu leida ja avastada materjalist just enesele sobiv kihistus.

Muuseum saab nii mahuka ja siira eneserefleksiooniga elustada mälestusi, pooleli jäänud mõtteid, korrastada arhiive ja leida perspektiive edasiminekuks. Noorematele töötajatele nagu ma ise on “Arhiiv” tänuväärne täienduskoolitus, praktikum lisaks Inge Tedre tarbekunstiajaloo loengutele. Unistuseks jääb materjal, mis peegeldab nii ehedalt muuseumi käekäiku, ka kaante vahele saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming