Berliini kunstielu

Heli Meisterson

aktuaalne, sõltumatu, internatsionaalne... ja vastuoluline

Vaade näitusele ?Made in Berlin?. Esiplaanil Matti Brauni installatsioon ?New York City I?, 2004. Heli Meisterson

Berliin on viimased 15 aastat lootnud saada kultuurivaldkonnas võrdväärseks selliste suurte ning oluliste metropolidega nagu Pariis, London ja New York. Poliitilises ja ametlikus retoorikas seati end sellesse ritta enesestmõistetavalt kohe pärast müüri langemist ning kindlasti on see paljudes valdkondades, näiteks teatri puhul, ka igati õigustatud. Ent kaasaegse visuaalse kunsti vallas on jõujooned jooksnud teisiti. Olulisemad liikumised, areng ja sündmused on toimunud seni kusagil mujal ? ja kui Saksamaal, siis näiteks Kölnis või Kasselis. Viimane väide võib tunduda kibedana, kuid kätkeb endas samas ka viidet ja komplimenti Saksamaa kultuurielu detsentraliseeritusele, selle ühele tugevamale küljele ja alusele. Siiski, tähelepanuväärsel moel on viimaste aastate areng Berliini positsioone kaasaegse kunsti olulise keskusena märgatavalt parandanud. Korraga on sellest linnast saanud noorte kunstnike meka, tekkinud on mitu uut galeriide kvartalit ning põnevad eraalgatuslikud ettevõtmised täiendavad ametlike institutsioonide pakutud programmi.

 

Berliini ?Art Forum? ainult praeguse kunsti päralt

Just selles kontekstis tuleb vaadelda ka IX rahvusvahelist kaasaegse kunsti messi ?Art Forum Berlin?. Esindatud oli umbes 120 galeriid ja kunstiväljaannete toimetust 20 Euroopa riigist, Ameerika Ühendriikidest, Iisraelist ja Austraaliast. ?Art Forum? sai alguse tõdemusest, et ?Art Cologne? liigub vales suunas, on juba liiga suur, läbitamatu, laialivalguv ning oleks vaja väiksemat ja ülevaatlikumat kunstimessi. Algselt oli korraldajate huvi keskmes kunst 1945. aastast kuni tänapäevani, kuid kui viis aastat tagasi asus ?Art Forum?i? kunstilise juhi kohale Sabrina van der Ley, võeti üha enam suundumus eelkõige kaasaegsele kunstile. Selline liikumine tuleneb van der Ley sõnul ka Berliini enda arengust, sest aasta-aastalt on tekkinud juurde galeriisid, mis eksponeerivad kaasaegset kunsti, samas kasvab linnas põnev noorte kunstnike rahvusvaheline kogukond. Viis viimast aastat on messi raames toimunud ka loengute ja arutelude sari nimetuse all ?Art Forum Berlin Talks?. Kõrge renomeega kunstnikud, kuraatorid, kollektsionäärid, ajakirjanikud ja teadlased räägivad publikule ja publikuga kunsti ning kultuuripoliitika aktuaalsetel teemadel. Seekord näiteks kunstiajakirjade publitseerimise uutest võimalustest, turu ja institutsioonide vahekorrast laienenud Euroopas, eetika ja esteetika 10 käsust, fotograafia tulevikust, kunstilinnade New Yorgi ja Berliini dialoogist, populaarsest populismist ja populistlikust popist ning sellest, kas kunstiturg neelab kunstnikud alla.

Press ja kriitikud on Berliini messi valdavalt soosinud ning positiivse vastukajaga hellitanud. Eriti hästi võeti vastu otsus muuta messi toimumispaika ? eelmisest aastast asub ?Art Forum? Berliini messikeskuse elegantsetes Ermisch-Hallides, 30ndatel ehitatud suursugustes, monumentaalsetes ja uskumatult kõrgetes, päevavalgusest üleujutatud saalides, mis on omaette vaatamisväärsus. 

?Art Forum?ile? pääseb ainult piiritletud konkursi korras. Korraldajad kutsusid osalema ligi 700 rahvusvahelist galeriid, 300 laekunud avaldusest tegi omakorda lõpliku valiku igal aastal muutuv, galeristidest ja kuraatoritest koosnev ?ürii. Välismaiste galeriide osakaal oli sel aastal korraldajate teadliku valiku tõttu ja väidetavalt rahvusvahelist kunstimesside toimumiskohta vääristavat trendi järgides veidi väiksem kui varasematel kordadel, kuid ületas siiski 45 protsenti. Eriti suur oli konkurents Berliini galeriide hulgas, neist oli esindatud 34.

 

Maalikunsti jõuline tõus

Galeristide hinnangul olevat messi äriline pool läinud tänavu suurepäraselt. Paljud tööd õnnestus müüa juba avamisõhtul ning nii vahetasid mõned galeriid oma väljapanekut messi jooksul mitu korda. Galeristid esitlesid oma kunstnike uusimaid töid, millest paljud olid valminud spetsiaalselt selle messi tarbeks. Esindatud olid nii uustulnukad kui turul juba tuntud ja etableerunud nimed, samuti sisaldasid väljapanekud kõiki aktuaalse kunstitoodangu valdkondi. Trendidest rääkides võib täheldada väikest tagasiminekut fotograafia vallas (välja arvatud Skandinaaviast pärit kunstnikud nagu näiteks soomlane Ola Kolehmainen) ja maalikunsti jätkuvalt jõulist tõusu (põnevad nimed on siin erinevaid stiile ja tehnikaid segav staariseisusesse tõusnud sakslane Anton Henning või maali ja fotograafiat siduv Amelie von Wulffen, mõlemad tegutsevad Berliinis). Endiselt on edukad ekspordihitid Saksamaalt pärit või siin elavate kunstnike tööd. Eriti suurt huvi tunnevad rahvusvahelised kollektsionäärid noorte, seni veel avastamata kunstnike leidmise vastu. Aina rohkem on liikvel ka Berliinist pärit kunstikogujaid. Kuigi nad olevat esialgu veel veidi arad ja vajavat julgustamist, rõõmustab nende olemasolu nii messi korraldajaid kui ka galeriste. ?Art Forum?il? on ka oma kunstikogujate programm. Kohale tulnud väljavalitud kollektsionäärid saavad enda kasutusse limusiini ja tasuta sviidi luksushotellis Hyatt. Lisaks korraldatakse neile külaskäike Berliinis elavate kunstnike ateljeedesse. Berliini galeriid kasutavad targalt ära oma positsiooni ida ja lääne vahel ning vaatavad üha enam ringi naabrite juures Ida-Euroopas. Eriti kiidetakse Varssavist tulevaid impulsse, tähelepanu keskmes on aga ka T?ehhi. Eesti kunstnikest oli esindatud Ene-Liis Semper, keda esindas Hamburgi galerii Art Agents ning kelle poeetiliselt agressiivne töö ?Oasis? ning ähvardav-ängistav ?Uks? olid suurepäraselt eksponeeritud, nii et nende ette jagus pidevalt uudistajaid. Vilniusest ja Londonist pärit IBID Projects esindas Jaan Toomiku videotöid.

 

Berliini kunstikogukond tähelepanu keskmes

Esimest korda toimus ?Art Forum?i? raames Zdenek Felixi kureeritud erinäitus ?Made in Berlin?. 1100-ruutmeetrisel pinnal esitleti  Berliinis elavaid kunstnikke, kusjuures nende hulgas oli palju selliseid, kelle töid linna ametlikel näitusepindadel seni näidatud ei ole. Kuraatori sõnul taheti näitusega täita teadmiste lünka Berliini erakordselt elavast rahvusvahelisest kunstnike kogukonnast ning luua alus diskussiooniks, kuidas käsitleda tänast Berliini kunstiareeni. Nimelt on linna koondunud ligi 6000 kunstnikku. Erinevalt teistest suurtest kunstimetropolidest on Berliinis väga soodsad tingimused töötamiseks ja loomiseks. Siin on palju vaba pinda ning üürid on uskumatult madalad. Samas on linnas olemas kõiki mugavusi pakkuv infrastruktuur. Samuti toimib põhimõte: kus on, sinna tuleb juurde ehk elav kunstielu ja üha tugevamad galeriid meelitavad Berliini aina uusi tegijaid. Siinset õhkkonda iseloomustatakse kui aktuaalset, sõltumatut ja internatsionaalset. Paljud rahvusvahelisel areenil tegutsevad kuraatorid, galeristid ja kogujad ühendavad Euroopas toimuvate oluliste kunstisündmuste külastamisega üha sagedamini ka Berliini väisamise. Üks Londonist Berliini üle kolinud kuraator tõi eravestluses välja Berliini kolm eelist: rohkem aega, rohkem ruumi ja selline populaarne mõiste nagu lifestyle ei ole sisuliselt segi aetud mõistega fine arts. Ehk siis vähem edevust ja rohkem kunsti?

Ent kogu sellele idüllile vastandub tõsiasi, et Berliinis on hämmastavalt vähe institutsioone, kus esitletaks ametlikult kaasaegset kunsti. See selgitab, miks siin on sedavõrd palju eraalgatusi ja niinimetatud off-ruume.

 

Menunäitus New Yorgi MoMAst

Berliini kunstielu ametliku poole vastuolulisust illustreerivad suurepäraselt kaks suurt kunstisündmust, mille vahele paigutus ?Art Forum?. 19. septembril jõudis lõpule New Yorgi moodsa kunsti muuseumi väljapanek Berliini uues rahvusgaleriis. See oli näitus, mida saatis erakordne publikumenu, lõputud järjekorrad ning üle 6 miljoni euro kasumit, kuid mida enamik Berliini ja ülejäänud Saksamaa kunstielu esindajatest rohkem või vähem häälekalt boikoteeris. Tüli põhjuseks oli näituse kontseptsioon ning saksa kuraatorite täielik ja häbiväärne sõnaõiguseta jätmine. Kurjemad süüdistused heitsid menunäitusele ette, et seal olid esindatud küll suured nimed, kuid mitte nende suurimad tööd ning et väljapandud euroopa kunsti osakaal jättis mulje, nagu oleks modernismi algusest kõik oluline aset leidnud Ameerikas.

21. septembril avati Berliini ühes huvitavamas moodsa kunsti näitusepaigas Hamburger Bahnhofis Friedrich Christian Flicki võimsa ja suurejoonelise kollektsiooni väljapanek, mis jääb vaadata seitsmeks aastaks. Juba kuid enne näituse avamist käis selle üle kirglik ja intensiivne diskussioon, sest Flicki vanaisa, Lääne-Saksamaa edukamaid tööstureid, olevat oma jõukusele osaliselt aluse pannud sõjavangide ja sunnitööliste tööga. Miljardid, mis Flicki kogu väärt, vastavat täpselt tema vanaisalt saadud päranduse suurusele. Ent Flick keeldub endistele sõjavangidele hüvitist maksmast. Nii tekkis avamisõhtul olukord, kus liidukantsler Gerhard Schröder püüdis oma tervituskõnes kollektsionääri rehabiliteerida, samas kui väljas olid kõik kohad lendlehti täis kleebitud ning Theater UnterWelten etendas räigelt naturalistlikult stseene Ostarbeiter?ite elust.

Berliini tegelikkus on ka tohutu miinus linna eelarves. Loomulikult mõjutab see ka (vähemalt ametlikku) kunstielu. Omapärane Künstlerhaus Bethanien tegutseb Kreuzbergi linnaosas, ülemöödunud sajandi keskel valminud suurejoonelises lossis. Kuna linn ei suuda maja enam ülal pidada, on kõne all selle erastamine, kusjuures esimesele korrusele peaks tulema McDonald?si restoran. Mis saab kunstnike ateljeedest ja rendilepinguist, ei ole esialgu veel selge.

Hiljuti kuulutas saksa press: järgmisel Veneetsia biennaalil esindab Saksamaad Berliin. Alles seejärel olid nimetatud kunstnikud: Thomas Scheibitz ja Tino Sehgal. Väike seik, mis näitab, et Berliinist on saksa kunstielus saanud omaette mõiste ja väärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming