Berliini uusim galerii

Mirjam Peil

BG avanäitused rõhutavad, et Berliin oli, on ja jääb multikultuuriliseks kunstimetropoliks.

Hannah Höch. Autoportree, 1927.

22. X 2004 avatud Berlinische Galerie on ilmselt veel siiani kõige uuem kunstimuuseum sakslaste pealinnas (Alte Jakobstrasse 124 ? 128, metroojaam Kochstrasse või Spittelmarkt). Tegelikult on aga uus üksnes hoone, sest sellenimeline  galerii on Lääne-poolel tegutsenud ligi kolmkümmend aastat, kogudes ja esitades näitustel Berliinis loodud XX sajandi kunsti, arhitektuuridokumente ja fotot. Asupaigad on küll vaheldunud, kuid 1990ndail  pesitseti pikemalt Martin Gropius-Baus, kus eksponeeriti meilgi vastukaja leidnud näitust ?Berliin ? Moskva/Moskva ? Berliin?.

Seal alanud remonditööd sundisid otsima võimalust ehitada uus galeriihoone. Linnavõimud leidsidki 2002. aastal krundi Alte Jakobstrassel, kus vana klaasiladu ehitati ümber ja liideti uue hoonega (arhitekt Jörg Fricke). Eelarve olevat olnud ?knapp? ? 18,7 miljonit eurot.

Välispidi on BG uushoone edevusetult lihtne, kuid mõjuvust lisab sellele  fassaadi ees laiuv erkkollastest plaatidest parkettväljak kunstnike nimedega: igas ruudus suur must täht nagu laste mänguklotsidel (autor K. Malvezzi). Projekteerimisel seati eesmärk luua ruum, mis sobiks nii traditsioonilisele maalile, skulptuurile, graafikale kui ka uuematele meediumitele nagu installatsioonid jms. Interjööri üldine kujundus põhineb avatud ruumi mõjul: keskne 10 meetri kõrgune hall jätab nähtavaks nii vahekorruse (6 m) kui ka selle kohal asuva teise korruse (3,5) ruumid.

Arhitektuurne dominant on efektne trepistik halli keskel, ja tõepoolest,  kaks diagonaalis ristuvat treppi liigendavad ruumi ja mõjuvad meeldejäävalt. Ekspositsioon (üldpind 4600 m²) algab perioodiga 1900 ? 1960, allkorrusel on eraldi esitatud 1960. ? 1990. aastate ja kõige uuem kunst.

Vahelduvate näituste jaoks mõeldud saal kannab nimetust jetzt/now. Väljapaneku ?Durchblicke ? Durchbrüche? (?Läbivaated ? läbimurded?) algus teeb ilusa ?esti, tutvustades Berliini setsessiooni  algatajaid, sellele järgneb muidugi ekspressionistide kunst, seejärel erilise rõhu all Berliini dada, uusasjalikkuse ja Novembergruppe ajastu. Dada väljapanek pakkuski suurimat huvi, iseäranis rühmituse ainukese naisliikme, andeka ja armastatud  Hannah Höchi  kollaa?id ja fotomontaa?id. Höch paistab olevat galerii lemmik: 1996. aastast antakse välja temanimelist preemiat, saalis on vaadata filmid tema elust ja loomingust. Höch pärandas muuseumile nii enda kui ka oma elukaaslase Raoul Hausmanni rikkaliku arhiivi. Aga ka teiste, näiteks Georg Groszi, Kurt Schwittersi, Otto Dixi, Rudof Schlichteri, Christian Schadi väljapanekuis on seni nagu varjul olnud töid. Kunstile sekundeerib samast perioodist ulatuslik fotoväljapanek: põnev ja vastuoluline nagu elu ise.

Väga olulisele kohale on asetatud kahekümnendate aastate vene pagulasavangardistide kunst (Ivan Puni, El Lissitzki, Naum Gabo, Aleksandr Rodt?enko), otsekui rõhutades, et Berliin on olnud ja tahab ka tulevikus olla multikultuuriline-multinatsionaalne kunstimet­ropol.

Natsismi- ja sõja­aastad on paraku esindatud vaid väheste fotode vahendusel, sõjajärgne aeg seevastu rikkalikult: tähelepanuväärseimad on vahest Wolf Vostelli, Karl Horst Hödicke  ja Emilio Vedova  väljapanekud. ?Ostblicke ? Westblicke?  ekspositsiooniosaga püütakse aga jälgida Ida- ja Lääne-Berliini kunstnike vastastikuseid pilguheite  üle müüri, erinevusi ja kõige kiuste ka sarnasusi.

Vürtsi lisab alumise korruse ekspositsioonile Edward ja Nancy Kienholzi elusuurustest figuuridest installatsioon ?Art Show? (1963 ? 1977). Omaaegsed kunstikriitikud, kuraatorid ja muud asjamehed seisavad, ülikond seljas, üksikult ja grupiviisi piltide ees ja vahel, igaühel vanast autovrakist pärit ventilatsioonikarbik nina alla kinnitatud. Ajuti paiskub sealt sooja õhku ja kostub arusaamatut ?kunstijura?.

Kuid arhitektuur ? joonised, maketid, fotod ? on ka uuemas osas esitatud väga suures mahus, pakkudes põnevaid sissevaateid praeguse Berliini plahvatuslikku ehitustegevusse.

Ja  lõpuks: muuseumi lastekeskus kannab tänava järgi nime Der Bunte Jakob (Kirju Jakob) ja kohvik võikaid pilte teinud Otto Dixi nime (Cafe Dix).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming