Chatelaine’i naasmine

Merike Alber

Kunstnikuehe erineb müügigaleriides pakutavast nii informatsiooni, vormi kui ka materjali poolest. Wendy Ramshaw (Inglismaa). Frida Kahlo. Maalitud metall, 2006.Lucy Sarneel (Holland). Kodutu. Tsink, paber, 2005. Piia Ruber

Näituse idee pärineb Philadelphia kuraatorilt Helen Druttilt, tema eelmist suurnäitust „Ehted ja diplomaatia”, austusavaldust Madeleine Albrightile, sai muuseumis näha 1999. aastal. Aastakümnetega on Druttil välja kujunenud oma kunstnikkond, osaga neist, nagu Gijs Bakker ja Wendy Ramshaw, sai tema koostöö alguse juba 1970. aastatel, kui ehtekunstis hakkas nägema sisulisi ja vormilisi uuendusi. Drutt on seotud kaasaegse ehtekunstimaailma tippudega, aga igale uuele näitusele kutsub ta uusi nimesid, mitte ilmtingimata noori, vaid neid kunstnikke, kelle looming talle huvi pakub. Seekord on siis uute tulijate seas ka eestlased Kadri Mälk, Kristi Paap ja Eve Margus-Villems. Olen kuulnud Eestis nurinat, et ameeriklasi on näitusele valitud liiga palju. Vabandust, kuid kuraatoril on õigus otsustada, keda ta oma näitusele kutsub. Drutt on suurte projektide meister, sellele näitusele kutsus ta 80 kunstnikku, väljas on 73 ehet 77 autorilt 16 riigist. Suured näitused on mõeldud suurele auditooriumile, nii näiteks rändasid diplomaatilised prossid mitmeid aastaid mööda maailma, ka selle näituse tuur on juba järgmiseks paariks aastaks paika pandud, Tallinnast rändavad ehted Ateenasse. Loomulikult on Drutti taga meeskond, üks Philadelphias ja teine Euroopas Soome disainimuuseumi näol, kõik kataloogid tehakse valmis Helsingis. Alati on intrigeeriv Drutti teemavalik ja seda nii tegijatele kui vaatajatele, nõudes mõlemalt poolelt kannatlikkust ja süvenemist.

Selleks näituseks valmistuti viis aastat, projekti ettevalmistamine algas aastal 2001. Kaasaegse kunsti vaatamine eeldab kogemust, sama kehtib ka ehete puhul. Kunstnikuehe näitusel erineb täiesti müügigaleriides pakutavast, seda nii selles kantava informatsiooni, vormi kui ka materjalide poolest. See ei ole etteheide, vaid tõsiasi, mõlemad teenivadki eri eesmärki. Võti selle näituse mõistmiseks peitub suures osas tekstides: seal põhjendavad kunstnikud oma valikut ja annavad edasi oma väärtushinnanguid. Ehkki tegemist on kokkuvõtvate kommentaaridega, jääb üles küsimus, kui palju vaataja neid vaevub lugema (täielikud tekstid on kataloogis, mis on tõlgitud eesti keelde).

Nime nii ehtele kui näitusele on andnud keskaegne lossiproua, või õigemini tema prantsuskeelne nimetus  châtelaine. Emand kandis vööl võtmerõngast, tal oli võim ja voli avada ja lukustada uksi ja laekaid. Moelemmikuks sai châtelaine  XVIII sajandil. Puhtast kullast elegantseid ripatseid (parfüümipudelikesed, puudritoosid, etüid, mis peitsid nõelapatju, kääre, puuviljanuge) valmistas Georg Michael Moseri (1706–1783) töökoda Londonis. Võtmete, kellade ja pitsatitega koos rippusid vööl veel peeglid, vandlist lehtedega märkmikud, pliiatsid. Odavamaid versioone, nn kassikullast châtelaine’e, valmistas Londoni kellassepp Christopher Pinchbeck. Umbes 1800. aastate paiku läks châtelaine moest. Châtelaine’id on ikka olnud matriarhaalse võimu sümboliks, ehkki vööd ning tarvikud on traditsiooniliselt kuulunud meeste riietuse juurde. Siiski ei ole châtelaine ainult naisteehe, see andis ka meestele ehtimise võimaluse.

Erinevalt diplomaatilistest prossidest, mis oli tellimus staatust märkivale ehtele, kuna prosse valmistati maailma tipp-poliitikule, jäeti kunstnikele „kangelase” sedakorda valikul vabad käed. Nii saidki kõrvuti tuntud isikutega modellideks kunstnike sõbrad-sugulased. Valiku põhjused võisid olla vägagi erinevad: motiiviks sai nii imetlus, tänutunne, vihkamine kui teisedki emotsioonid. Valikuvabadust on märgata châtelaine’ide vormis. kaugeltki mitte kõik ei ole vööl kantavad, sama hästi võivad need olla prossid, kõrvarõngad või suisa skulptuurid, sama sümboolne on ka seos võtmete ja lukkudega.

Omaette küsimus on ehete kantavus. 1970. aastatel muutus ehtekunst enesekesksemaks, ehet käsitleti kui sõltumatut (väike)vormi, mis iga kord ei nõudnud selle paigutamist isegi kujutluses inimkeha foonile, edaspidi siiski läks seos kandjaga üha konkreetsemaks. Mitmed ready-made ripatsitega ehted, näiteks Austria kunstniku Peter Skubicu „George W. Bush” (plastik, teras, messing, klaas, vedelik, 2006), annavad tunnistust pigem autori leidlikkusest kui tehnoloogiate valdamisest. Samas leiame hea kullassepatöö suurepäraseid näiteid nagu ameeriklase Linda Macneili „Nofretete” (klaas, lasuriit, türkiis, karneool, kuld, 2005). Otsene seos Egiptuse kullassepakunstiga avaldub materjalikasutuses.

Kellele siis kunstnikud oma châtelaine’id on pühendanud? Eeskujudeks on olnud ajaloolised isikud, tänapäeva kuulsused, animafilmi fantaasiategelased, leiutajad, teadlased, seiklejad, kunstnikud jne. Ameerika kunstnik Ron Ho on pühendanud châtelaine’i Hiina viimasele leskkeisrinnale Ci Xile (Hiina jäälinnusulgedest juuksekaunistus, pärlid, jadeiit, messing, vask, hõbe, 2006). Keisrinna sinine sulgkleit, pikaks kasvatatud sõrmeküüned, lehvikud loovad meile pildi tema kirest tseremoniaalsuse ja luksuse järele. Selles rafineeritud ehtes on hoomatavad hiina kunsti traditsioonid. Hoopis teist vaimu annab edasi jaapanlase Kyoko Fucuchi châtelaine „Minu perekonna daifukucho” (paber, 2006), mille kunstnik on pühendanud oma vanaisale: ehte tegemisel kasutab ta sada-aastat vana äriraamatu käsitsi valmistatud paberit, neile paberilehtedele kirjutas tema vanavanaisa üles kimonode tellimusi. Etnilisele traditsioonile viitab Argentiinast pärit kunstnike Valeria Hasse ja Marcela Muñize ehe „Urbaanne rasta” (leitud metallid, vanad mündid, kristall, savihelmed, alpaka, traat, 2006). Ümbertöödeldud materjalidest pungistiilis châtelaine’i eeskujud on urbanistlik rastra, pampade ja gautšode lai nahkvöö, mida kaunistasid ketid ja mündid. Rastra külge kinnitati vajalikke tööriistu nagu nuga.

Otsesemaid ja kaudsemaid viiteid ajaloolisele châtelaine’ile leiame üllatavalt palju. Diabeeti põdeva Ameerika kunstniku Douglas Bucci châtelaine „Banting & Best ja Don Tompkins” (stereolitograafia, kuld, roostevaba teras, süstal, valge safiir, 2005) viitab châtelaine’i eesmärgile aidata selle kandjal paremini elus hakkama saada. Bucci avaldab niiviisi tänu Don Tompkinsile, samuti diabeetikust kunstnikule, kes valmistas 1970. aastate alguses aumedali insuliini leiutajatele Charles Bantingile ja Frederic Bestile. Need kolm inimest on mõjutanud tema elu. Bucci châtelaine’iks on ravimifirma Lilly punane karp süstla ja kahe nõelaga. Gijs Bakker Hollandist on kujundanud lühinägelikule Maria Callasele heljuvate kontaktläätsedega kõrvarõngad (valge kuld, pleksiklaas, vedelik, 2006). Norralane Sigurd Bronger on teinud maadeuurija Salomon August Andréele (puit, teras, nahk, plastik, 2006) karbikese, mis sisaldab maadeuurijale vajalikke esemeid: žiletti ja žiletihoidjat ning kahvlit, mida saab sama varre külge ühendada. Haldamise teema on saanud uue kuju ameeriklaste Stanley Lechtzini ja Daniella Kerneri ehtes „W3 châtelaine” (kips, tsüanoakrülaatvaik, Buna-N kumm, 2005/2006). Nende inspiratsiooniallikas on olnud Tim Berners-Lee, ülemaailmse arvutivõrgu looja. Veeb on võti, mis tagab juurdepääsu kõigile, seega pole juurdepääs enam mõne üksiku väljavalitu privileeg. Vöö loomisel kasutasid kunstnikud arvutiprojekteerimist ja kolmemõõtmelist printimistehnikat. Inglanna Wendy Ramshaw châtelaine „Frida Kahlo” (värvitud metall, 2006) on pühendatud karismaatilisele kunstnikule, ehkki see kaunistab seina, mitte inimest.

Võtmed ja tühjad võtmevormid võivad avada ja kinni pitseerida laeka, ukse, paiga või mälestuse. Ameerika kunstniku Richard Mawdsley objekt „René Lalique” (hõbe, kuld, roodium, sepistatud raud, pärlid, mäekristall, peegel, fotopaber, 2001–2004) on hommage art noveau kullassepatöö meistrile. Nagu Lalique kujundas silmapaistvaid kunstiteoseid traditsioone ja uut omavahel ühendades, nii annab ka Mawdsley traditsioonilisele laekale kaasaegse, kaubakasti vormi. Väga tundlikud on châtelaine’id, mille kangelased on pigem irreaalsed kui reaalsed. Norralase Tone Vigelandi „Nõid” (hõbe, 2006) on valmistatud sadadest pealtnäha ühesugustest õhukestest kohrutatud hõberibadest. Kadri Mälku on inspireerinud Kuningas Arturi legendist tuntud Morgan Le Fay ehk Fata Morgana. Châtelaine (hõbe, värvitud cibatool, antiik-klaas, akvamariin, 2006) annab edasi kujuteldava ja reaalsuse sumedat puudutust ja on komponeeritud Kadri Mälgule omase tundlikkusega.

Austerlase Fritz Maierhoferi vöö „Arnold Schwarzenegger” (alumiinium, teras, raud, peegel, 2005/2006) kehastab Ameerika unelmat: tugevat, kaunist ja edukat. Märgid ja sümbolid lipuvärvi vöörihmal jutustavad poliitikust näitleja eluloo. Rida ehteid on pühendatud loojatele, need on vaheldumisi väga isiklikud või väga üldised ja pretendeerivad laiemale sotsiaalsele kõlapinnale. Soomlase Juhani Heikkilä „No logo” (hõbe, teras, 2006) kaitseb kultuurilisi erinevusi, oma ehte on ta pühendanud kirjanikule ja ühiskonnaaktivistile Naomi Kleinile, kes sai tuntuks „no logo” kampaaniaga. Hispaanlase Ramon Puig Cuyasw châtelaine „Italo Calvino” (teras, plastik, puit, kivi. 2005) on kerguse, kiiruse, täpsuse ja eripalgelisuse visuaalne metafoor. Annamaria Zanella Itaaliast on pühendanud châtelaine’i „Klaveriõpetaja” (messing, kuld, plastik, klaas, email, hõbe, 2006) Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Elfriede Jelinekile. Zanella tõlgendus on musikaalne ja visualiseerib kirjaniku tegelaste psühholoogilisi olukordi. Eve Margus-Villemsi ehe „Helena Tulve (sarv, kuld, 2005) on inspireeritud helilooja teosest „Lumineux/Opaque: selles kaelaehtes kiirgab meile vastu nii sisemist jõudu kui välist rahu. Kristi Paap on kujundanud ehte Kreeka päritolu Ameerika lauljale Diamanda Galás’le, „Kett” (kirsikivid, korallhelmed, termoplastik, pigment, hõbe, 2005), mis sümboliseerib lauljatari keerukat elu ja karjääri, on punastest kirsikividest barokselt mõjuv kaelaehe, mille küljes ripub valge avatud laekake.

Helen Drutt kirjutab kataloogis: „Loodame, et see näitus tähistab châtelaine’ide taastulekut meie ühiskonda pärast pikka varjusurma, mille tekitasid XX sajandi lühikesed seelikud ja käekotid.” Esimene samm sellel teel on astutud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming