Dialoogiline monoloog

Hannes Varblane

Ilmar Kruusamäe Andrus Kasemaa ja autoportreega. lauri kulpsoo Kunstnik Kruusamäe megaportreede näituse “Inimene“ korraldamise ajal istusime Ilmar Kruusamäega kolmel korral koos ja võtsime ka kolm tundi arusaamu kunstist, elust ja konkreetsest näitusest kassetile. Intervjuu see polnud ning seetõttu oleks neid vestlusi intervjuu vormis raske edastada. Aga allakirjutanu sai küllaltki palju teada Kruusamäest kui inimesest, kunstnikust ning kümne viimase aasta (1997–2007) jooksul toodetud kuraditosinast portreest koosnevast konkreetsest juubelihõngulisest näitusest Tartu Kunstimuuseumis.

Kuna lindistamisseansid olid spontaansed, võib siinkohal loogilise ülesehitusliku järjestuse puudumise üle viriseda, ent mingi korrastuse poole ma siiski püüdlesin. Kuna portreteeritavatest on palju juttu ja kuna neid on üsna vähe, siis toon ära näitusel esindatud persoonide tulmeaktile vastava valmimiskronoloogiliselt järjestatud nimekirja.

“Tuhandete lemmik” (Sven Kivisildniku portree), 1997

“Vend Albert” (Gulk), 1999/2000

“…ja Peetri-onu” (Allik), 2000

“Pan G. Sepp”, 2000

“Matti” (Milius), 1999

“Vanamees” (Andrus Kasemaa portree), 2000/2001

“Kunstnik Marko Mäetamme peegelpilt”, 2001/2002

“Imat” (Suuman), 2002

“Kunstnik Külli Suitso profiilis”, 2002

“Ants oli aus…” (kunstiteadlase Ants Juske portree), 2004

“Hea Eha” (Komissarov), 2006/2007

“Ilmar ise” (sõnad Anna Haava), 2007

“Mu ees on enda jäljed… iga päev” (Tõnis Mägi), 2007

Kõik 13 portreteeritavat on elusad inimesed. See ei tähenda, et Ilmar surnuid poleks maalinud. Alfred Kongo ja Alo Mattiisen on maalitud post mortem. Samuti pole kunstniku tööd kogu aeg olnud nii megamõõdulised. Omaaegsed Valdur Ohakas, Hando Runnel ja ka Priidu Beier on väiksemamõõdulistel taiestel. Omal ajal tegi Ilmar ka hüperrealismilisi allakirjutanu arvates interjööri paigutatud portreelaadseid pilte. Pole see ka ta esimene tõsine portreenäitus. 1979–1997  portreepilte eksponeeriti Vaalas. Tartu Kunstimuuseumi seriaalist on kronoloogiliselt esimeseks dateeritud Sven Kivisildniku portree. Kuigi tavaliselt pole kunstnikul läinud töö valmimiseks mitte üle kuue kuu, siis Kivisildniku puhul oli see aeg tunduvalt pikem. Üldiselt valib Ilmar portreteeritavad oma tutvusringkonnast. Mõneni, keda ta on tahtnud maalida, ta pole veel jõudnudki. Jusket tundis ta 25 aastat, enne kui alustas. Ja kohe varsti lahkus Ants Tallinna, nagu Kivisildnikki Pärnu. Aga kunstnikul on üldiselt vaja, et modell oleks pidevalt vaateväljas. Õnneks said pildid enne modellide kaugenemist põhiolemuslikult küpseks. Kivisildnik tuli Tartus elades kirjandusmuuseumist kirjandusmajja kulgedes Ilmari ateljeest tihtipeale läbi, Juskega läviti niigi tihedalt, Milius oli pea kogu aeg Legendis kättesaadav. Paraadportreid pole kunstnik Kruusamäe kunagi teinud. Valik on tutvusringkonnast, tihtipeale habemik-karvased Kursi koolkonna kutid. Kaks neist on veel maalimata. Kunstnik arvas, et jätab ennast viimaseks, aga Eha Komissarovi portree andis kindlustunnet endagi silmade maalimiseks. Seetõttu on näitusel olemas 2007. aasta dateeringus “Ilmar ise”. Kui Eha ja Juske vaatavad kõrvuti eksponeeritult eri suunda, siis enda portreeks on kunstnikul kadreeritud silmade sissevaatav duubel. Eks siin midagi Orwelli Suure Venna ja Savisaare silmadest tõesti ole. Isiklikult pean seda pilti näituse parimaks. Pealegi arvan, et autoportree peaks siduma kõiki teisi12 tööd. Kunstnik ise on rahul, sest muuseumi alakorruse kõige väiksemas saalis eksponeeritult on luukide avatud seisus külgvalgus pea samaväärne taiese valmimisvalgusega ateljees. Muide, Ilmaril on modellidega süvasuhe ja võib-olla jättis ta autoportreegi seetõttu hilisemaks, et ta vihkab modelle tunduvalt vähem kui iseennast. Tal on modelliga ja modellidega ajaliselt läbiv suhe. “Ajaga silmitsi” (Alo Mattiiseni omaaegne portree) on tema arvates noor Beethoven. Selle aasta “Mu ees on enda jäljed… iga päev” (Tõnis Mägi) olevat vana Beethoven.

Ilmar Kruusamäe on suur teoreetik, ent veel suurem maalimistehnika spets. Ma sain tunduvalt targemaks. Portreid teeb ta 1977. aastast. Ja kasvab kogu aeg formaadis. Tänapäeva noorkunstnik võtab suvalise suurusega pinna ning asub seda katma, tema alustas 50sentimeetrisest papitükist ja hakkas seda kasvatama jõudmaks tänapäeva suurformaatideni. Tööpinda tuleb suuta hallata. Juba nägemishaare teeb takistusi. Kümneid kordi suurema formaadi loomine on töömahult tohutu. Ruudustik ja abijooned siin ei aita. Ei ka aknad ega kalkad. Isegi mitte matemaatilised punktid. Need 6–8 koolis õpetatavat anatoomilist punkti (silmade vahe, kõrvad jne) ei loo veel vormi. Loob kogemus, iseõpitav meisterlikkus. See aga nõuab aega. Aega omakorda õlivärviga maalides peab olema, sest õlivärv nõuab läbiküpsetamist. Värvikihid küpsevad läbi erinevalt ja seda aja jooksul ning alati ettearvamatult.

Megaformaadis portreemaalid on omaette ooper. Kujutage endale ette, milline peab olema kolmemeetrise peaga mehe kere, kui ta teile vastu tuleb. Te olete liliput Gulliveride maailmas. See kannab aga endas kunstilisi raskusi. Suurendusastme puhul ei tohi jääda hõredaks. Matemaatiliselt peab kümnekordse suurenduse puhul üks millimeeter vastama sentimeetrile. Maalil see kuldreegel aga ei toimi. Kunstivormis ei saa olla nii halastamatu kui matemaatikas. Igale poorile ja igale armile tuleb anda halastav mõõde. Sõela pole mõtet maalida. Tuleb otsustada, mis on mis, ja maalida vastavalt modelli olemusele. Ei tohi eksida sarnasuse reeglite vastu, kõik peab muutuma intensiivsemaks heastamaks modelli iseolemist maali pinnal. Kunstnik peab kogu aeg otsima värvilahenduse vabadust, mida iga uue modelli puhul kasutada. Õnneks on olemas spektri võimalused ja uue värvipaleti leidmine, eriti fooni tarvis, pole päris võimatu. Maalib Ilmar aga neid portreid, nagu ise nendib, kolmesentimeetrise luuaga. Ent modelli valik on ikkagi probleemiks. Eha olevat ta tahtnud maalida aastaid. Mõni tahtmine istub ta sees teostamiseni jõudmata juba aastakümneid. Pealegi on modell ja kunstnik bimetallplaatses seoses. Eesmärgiks on siiski sarnasuse saavutamine. Modelli ei tohi moonutamisega alandada. Modelli puhul tuleb puudutada veel üht probleemi: Ilmar ei armasta kasutada sõna “jälgima”. Jah, ta uurib modelli, aga tavaliselt selle elu rutiinis. Panna portreteeritav poseerima – selliseid kannatusi ta neile oma üle poole aasta külmkambrina toimivas ateljees ei soovi. Algaegadel kasutas ta fotoaparaati, tegi kümneid eri rakursis võtteid. Kui keegi on skulptuuri fotografeerinud, teab, kui raske see on – elavat inimest tõeselt tabada seda enam. Ent viimasel ajal on Kruusamäe toetunud enam oma visuaalsele kunstnikumälule. Ta isegi treenivat seda. Teisalt poolt – tuleb võtta võimalikult lihtne motiiv, mis lõpuks pingestuks modelli siseilma jõudmiseni. Samas on ka detail tähtis. Võtkem või Kivisildniku prillid – klaasi ja metalli tuleb teisiti maalida kui habemekarvu. Ja kui sul on silmade ees ikka – 8-sed prillid, siis silmad nende klaaside taga on täiesti teised kui normaalsel nägijal.

Kui meil tuli juttu kunstnikest, siis väitis Ilmar, et sadu on neid, kes talle meeldivad. Jutt lemmikkunstnikust olevat jama. Samas jäi mulle tema jutust meelde, kuidas ta Prados, Metropolitanis, Budapestis, Bukarestis, Viinis, Vatikanis ja kõikjal üle maailma El Grecosid otsis. Lõpuks olevat ta neid näinud üle pooleteistsaja. Ning see, et ta Kursi koolkonda käilakujuna Veneetsiast Kasselisse veab, on vaimustav. Ta on käinud vaid ühel Kangilaski perestroika-aegsel kunstiajaloo loengul (Hitleri akvarellidest) – see on ka kõik. Mees aga, kellest ta mulle enim rääkis, oli Chuck Close. Polnud teda 1990ndateni näinud, nüüd teda pidevalt tema muundumistes uurinud, ent ei võrdle ennast temaga. Leiab, et iga  kunstnik, kui ta midagi väärt on, on võrreldamatu. Kruusamäe pole Close ja vastupidi. Nad on isikupärased, ja ühe portreid teise omadega võrrelda ei saa. Küllap sellepärast, et neil on erinev aeg ja aja kulg. Ilmari arvates on ajal, ka pikaajalisel maalimisel, üks hea omadus: aeg annab võimaluse mitte teha ainuõigeid otsuseid. Pealegi on ta meeletus muutumisaltluses, tehnika peab muutuma. Aju visuaalne mälu peab muutuma. Kunstnik pole ühest marlist, ühest rastrist läbi kurnatav tegelikkus. Tegelikkus on metsikult muutuv jõgi, inimjõgi eelkõige, ent ka loodus. Mõni maalib kõike ühtmoodi, aga õige mees on muutuses. Andrus Kasemaa on 30 aasta jooksul meeletult muutunud, ehkki pooleaastases loomingus seda ei märka. Kunsti tuleb jälgida laiemas diapasoonis. Siis paned mõndagi tähele. Ise tahaks ta nähtamatu vaatleja olla, see tal juba lapsepõlve-ihalus. Võib-olla seetõttu ongi tal oma füüsika-, matemaatika- ja keemialembuses välja töötatud nn sinusoidaalsusteooria. Kui ta tegeleb põhiliiniga, siis võtab see aega, värvid kuivavad ja üle 3-4 megaportree paari aasta jooksul ju ei tee. Ära tüütab ka. Seetõttu jääb aega ka “vabaks jahiks”, ja siin kohtuvad erinevad sinusoidaalsed põhirajad. Need võivad olla loomapildid, aktid, joonistuste või graafika sinusoidrajad, hüpergi võib siin sinusoideeruda. Peeter Allik on kuskil kunstnik Kruusamäe kohta öelnud, et ta pole oma ikooni ori.

Ilmar on olnud ja on vastuoluline. Mingil ajal tootnud, nagu ta ise sildistab, “poliitilist pornot või pornograafilist poliitikat”. Aeg oli siis selline, ja see, kes ajaga kaasa poleks läinud, oleks olnud lihtsalt puupea. Samas väidab ta, et on täiesti apoliitiline, sest pole maalinud Stalinit, Maod ega Ched, Hitlerist rääkimata. Tõsi ta on – meie näitusel pole ainsatki presidenti, ehkki Kruusamäe arvates oleks Lennart päris kenasti Kasemaa kõrvale passinud.

Üht peaks siiski veel rõhutama: portree algab Ilmari arvates silmadest. Kui ta silmi paika ei saavat, siis polevat mõtet edasi teha. Mõnel on oma jäljed kogu aeg ees, mõnel silmade sees.  Lõpetuseks küsisin, miks on ta sotsiaalselt solvund. Vastas, et elus vist on, aga loomingus mitte. Pealegi polevat vaimset hingerahu kellegi käest küsida. Miljard Kilk nentis näituse avamisel, et see poiss ei mahu näituseruumidesse ära. Nõustusin, ent Ilmar arvas, et kümme aastat tagasi, mil seda seriaali alustas, ta ei teadnud, et piltide mõõtmeid peaks poole meetri võrra vähendama. Eks ta ole. Minu arvates sellist näitust vähemalt Tartus pole senini olnud ega tõenäoliselt niipea tulegi. Ilmar aga teatas seepeale, et tema seda näitust nii väga ei tahtnudki – “Kursi 20” oleks uhkem olnud. Portreede näitus oleks parem olnud Vallikraaviski – valgus oleks parem olnud, ka 2057. aasta näitus oleks parem. Aga kõige parem olevat Muutus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming