Digitaalsesse vormi kodeeritud kultuur ja ekraaniühiskond

Piibe Piirma

Lev Manovich, Uue meedia keel. Tõlkinud Ellu Maar, toimetanud Mare Emmott Tralla, Jaagup Irve ja Eva Näripea, keeletoimetaja Tiina Hallik. Kujundanud ja küljendanud Andres Tali. Eesti Kunstiakadeemia 2013, lk 352. „Uue meedia keel” („The Language of New Media”, Massachusetts Institute of Technology, 2001) on üks loetumaid ja tsiteeritumaid uue meedia alaseid uurimusi maailmas. Seega võib vastilmunud „Uue meedia keele” originaalvarianti õigusega pidada märkimisväärseks uue meedia kunsti teooria verstapostiks, paljud kunstnikud ja kriitikud kasutavad oma töödes seda ikka ja jälle. Kahju ainult, et see raamat ilmus eesti keeles alles nüüd. Sestap võib raamatu aktuaalsuses kahelda: sellise eelarvamusega ma eestikeelset tõlget lugema asusingi. Siiski nõustun Raivo Kelomehe kirjutatud eessõnas kõlanud arvamusega, et ehkki tehnilised standardid on muutunud, sisaldab teos hulgaliselt laiemaid vaateid ja väärtushinnanguid, mis kehtivad ka praegu. Eestikeelset versiooni lugedes, tekib aeg-ajalt kimbatus, sest olen aastaid erialatekste lugenud inglise keeles ja terminite eestikeelsed vasted panevad hoolega mõtlema, millega on tegu. Mõtlesin, et ehk tekib tõsine probleem mõistmisega, sest eestindatud terminid on uued. Seetõttu hoian lugemisel ka raamatu ingliskeelse versiooni laual. Õnneks on suur osa eestikeelseist sõnadest varustatud sulgudesse paigutatud ingliskeelsete vastetega, aga siiski mitte kõik. Ühtlasi pean vajalikuks öelda, et raamatu eestindus pakub mulle minu töös uusi väljendeid, mida ka edaspidi hoolega kasutada ja juurutada võtan. Nagu viitab raamatu pealkirigi, võin öelda, et omamoodi keeleõpikuga on tegemist küll, aga ka ajaloo, teooria ja kultuuriõpikuga. Raamatu autor on võtnud endale aukartustäratava ülesande: avada nüüdisaegse tehnoloogilise maailma käitumismustrid, otsida vasteid ja paralleele kultuurist ja tehnoloogiate ajaloost, analüüsida ajaloolisi näiteid ja lahti harutada tänapäeva käitumis- ja majandusmustrid ehk kirjutada süsteemne käsitlus uue meedia olemusest, teooriast ja ajaloost. Kui kasutada Manovichi enda välja toodud uut kultuurivormi iseloomustavat andmebaasi mõistet, ei ole see mitte õpik, vaid uue meedia mõistete ja analüüside andmebaas.

Üheks selle uurimuse koostamise põhjuseks toob raamatu autor välja ka oma soovi vältida viga, mis on tehtud filmiajaloo kirjutamisel. Filmi sündi hakati analüüsima ja filmiajalugu kirjutama sedavõrd hilja, et filmikunsti sünnist saab rääkida vaid juhuslike katkete ja näidete kaudu. Uue meedia uurimisega seotud kultuuriliideste keel on oma varases arengujärgus nagu filmikeel sada aastat tagasi ja oleks vale see asjaolu tähelepanuta jätta. Lev Manovich on arvamusel, et trükipressi ja fotograafia leiutamine on maailmas olnud oluliste pöörete alguseks küll, aga tänane digitaalrevolutsioon on ilmselt neist tunduvalt mõjuvõimsam, sest puudutab kaugelt suuremat hulka eluvaldkondi.

Veel olulisem on vajadus arvutipõhise kultuuri põhimõistete ja nendega seonduva analüüsi järele, sest arvutimaailm mitte üksnes ei sünnita uusi kultuurivorme, vaid mõtestab ümber ka senised (nt film ja fotograafia). Arvuti ei ole enam kalkulaator või infoedastaja, see on universaalne meediamasin, mis kaotab ära töö- ja puhkeaja piirid ja mis lisaks kasulikele funktsioonidele põhjustab ka uue infoühiskonna põhiprobleemi – teabe ülekülluse.

Manovich on kasutanud oma uurimustöös abivahendeid nii humanitaar- kui ka arvutiteadusest, kõrvutades ja sulandades omavahel visuaal- ja infokultuuri põhitõdesid. Ta on jälginud hoole ja täpsusega ainest kui traditsiooniliste ja arvutile iseloomulike maailma kujutamise viiside sulamit. Seejuures ütleb ta, et hoidub väga tihti ette tulevatest tulevikuspekulatsioonidest. See pole aga loetu valguses siiski päris tõene. Märkimisväärne optimism 3D-virtuaalkeskkondade kirjeldamisel on omane just sellele ajale, mil raamat on kirjutatud. Praegu tundub see häiriv. Praegune virtuaalruumi arengu kogemus räägib tihti ka selle idee äpardumisest: pigem võime idee arengut hinnata hübriidsete kunstivormide valguses ja kolmemõõtmeline virtuaalruum toimib meie elus märkamatumalt, kui Manovich seda nägi. Aga Manovich tõdeb ka ise, et publikul on keeruline virtuaalreaalsuse esitatavad kujutisi täielikult omaks võtta, sest need on liiga selgete vormidega ja hüperrealistlikud, s.t erinevad suuresti sellest, mida silm näeb fotol või filmilindi vahendusel. Veelgi olulisem on see, et kui film ja foto annavad edasi juba toimunud sündmusi, vahendab virtuaalreaalsuse pilt meile võimalikku tulevikku. See tähendab põhilähtekohtade kardinaalset erinevust ja seetõttu leian, et võime uue meedia kultuuri ja 3D-kujutisi küll ajalooliste eellaste ja kogemuste põhjal analüüsida kui kinokunsti edasiarendust, kuid see on vaid üks tee võimalikest.

Valik küsimusi, millele Manovich vastuseid otsib

Minu käest on tihti küsitud, mis on uus meedia ja mis on uue meedia kunst. Manovichi põhjalik analüüs sobib selgituseks väga hästi.

Manovich toob välja põhjaliku rea tõekspidamisi, mida ekslikult uue meedia analüüsimisel kasutatakse: analoogmeedia digitaliseerimine; uus meedia võimaldab juhuligipääsu andmetele, digitaliseerimisega kaasneb informatsioonikadu; kadudeta kopeerimine; interaktiivsus jms. Need üldlevinud uue meedia kirjeldused on väärad seetõttu, et see kõik ei ole uuele meediale ainuomane. Ja seda ainsat ja oma ongi raske tuvastada, sest kultuuriliideste keel on oma olemuselt hübriidne: see on kokku pandud traditsioonilistest kultuuriliidestest ning arvuti kasutajaliidese konventsioonidest, kultuuri ja majandusliku kasu ideest, illusionismiideest ja kasutamiskõlblikust tarkvarast, algupärast ja standardiseeritusest. Siiski on arvutikultuurile ainuomane varieeruvus, mis tähendab, et maailma ei modelleerita mitte konstantide, vaid muutujate kaudu. Lugu, süžee ja kindel pildikompositsioon asendub tegevusprotsessidega ja autorsus antakse vaataja/kasutaja kätte, mis annab küll vabaduse, aga toob kaasa ka moraalse vastutuse. Seega on raamatu autor lähtunud meetodist, mis on keerulise valdkonna kirjeldamisel kõige loogilisem: ta ei anna raamatu esimestel lehekülgedel teada, mis see on, mida ta uurib, vaid ennekõike, millised on välistamist nõudvad eksiarvamused.

Miks toetub Manovich filmiajaloole? Sest arvutikultuur, nagu ka kogu muu areng maailmas, toetub sellele, mis enne olemas. Raamatu autor uurib hoolega uut meediat ja kõrvutab seda peaaegu igas peatükis filmikunsti näidetega. Ta peab märgiliseks Tziga Vertovi unikaalset maailma dekodeerivat „kinosilma” („Filmikaameraga inimene”, 1929) ja põhjaliku kaadrite analüüsiga raamat ka algab. Manovich on seisukohal, et Vertov on teinud midagi uut, mida praegused kunstnikud ja disainerid peavad alles õppima: ühendanud andmebaasi ja narratiivi uueks väärtuseks.

Kuidas inimloomuse ja tehnoloogia vahele piiri tõmmata?

Inimloomusele on omane jälgija ja jälgitava distants, tehnoloogia on aga selle distantsi hävitaja, s.t tehnoloogia kaotab kauguse mõiste. Füüsiline mateeria ja ruum paisatakse segi, selle käigus muudetakse objektid liikuvateks märkideks. Uue tehnoloogia valguses ei ole neid aga võimalik mitte üksnes vaadelda, vaid ka puudutada ja hävitada.

Veel üks põnev arutlus puudutab realismi kontseptsiooni. XX sajandi kunstis nähti tublisti vaeva, et vabaneda realistlikust kujutamisviisist, uus meedia aga toob esile sünteetilise realismi püüdlused arvutimängudes, simulatsioonitehnoloogiates ja 3D-keskkondades. Seejuures toob Manovich välja asjaolu, et see uus realismipüüd ei ole sugugi võrreldav optikapõhiste pilditehnoloogiatega, sest see jäljendatud reaalsus ei ole indeksiliselt tõelise maailmaga seotud, see on osaline ja ebaühtlane, mõnegi näite puhul pigem vajalik tootearendajatele kui publikule ja seega ehk omasem arvutitööstusele kui filmiloomingule. Olulisem on luua realistlikuna tunduvaid fantaasiaobjekte kui jäljendada loodust ja inimest.

Kas arvutikultuur kaob sama kiiresti kui see tekkis? Selline arvamus on väga kahtlane, sest arvutikultuur põhineb suuresti tekstil ja kuna teksti ajalugu on väga pikk, ei ole vähimatki põhjust arvata, et tekst kui arvuti metakeel niipea kaoks. Trükisõna olulisus on siiski vähenenud küll, võrreldes filmikunsti elementide rolli kasvuga. Tarkvara ajalugu on kasvava tinglikkuse ja automatiseerituse ajalugu, arvutiekraan on omavahel ühildamatute käsitlusviiside lahinguväli (sügavus ja pinnapealsus, läbipaistmatus ja läbipaistvus, kujutise illusoorne ruum ja kujutis kui tegutsemisvahend). Kuni mitmed olulised küsimused on lahendamata ja võimaluste paljusus kasvab, on ilmselt mõistlikum arvutikultuuri hukku mitte ette ennustada. Pigem võib lähtuda Manovichi raamatu lõpulausest: arvutikultuuri metafoori kasutades võime arvata, et uus meedia muundab kogu kultuuri ja kultuuriteooria „avatud koodiks” ja pakub meile võimaluse näha maailma ja inimolendit uuel moel.

Mida soovitada raamatu lugejale?

Kõigepealt aega ja kannatlikkust, sest tegemist ei ole lihtsa teosega. Manovichi analüüsid on üksikasjalikud ja põhjalikud ning nõuavad erialase keele mõttes eelteadmisi. Soovitan ka arvestada sellega, et raamat on kirjutatud juba 12 aastat tagasi. Loodan, et kaasamõtlev raamatulugeja mõistab, et kõiki uue meedia funktsioone ei saa kirjeldada näidete varal, pigem tuleb otsida uut ja ainuomast, oma kaasajas, sest kardinaalsed muutused kultuurilistes hoiakutes ei lase ilmtingimata kõike taandada varasematele näidetele. See tähendab, et Lev Manovich on loonud väga tiheda analüüsivõrgustiku, kuid selge arusaama tekitamiseks peaks seda tööd nii ajas kui ka iga üksiku termini tasandil jätkama iga lugeja. See on ilmselt olnud ka raamatu autori eesmärk, sest ta mõistab suurepäraselt, et uue meedia areng jätkub enneolematu kiirusega ja tulevikku ette teada ei ole võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming