Disain ja kuritegu

Urmo Raus

“Disain on kõikjal meie ümber, ka linnaruumis. Näitusel tähistame linnaruumi igapäevaobjekte meie ümber – prügikastid, pingid, bussiootepaviljonid, postkastid, sildid, teetõkked, telefoniputkad, liiklusmärgid jne – ning anname täiendavat informatsiooni iga eseme kohta.”

“Seega – niipea kui inimene kasutab talle looduse antud unikaalset võimet oma peaga mõelda ja otsustada, tegeleb ta disainiga.”

“Disain võib anda juba toimivatele asjadele lisaväärtust: kas juua kohvi valgest või sinisest tassist? Kas panna selga pintsak või kampsun? Kas öelda “Tere!” või “ahoi!”? Kas tõsta tugitool uksest paremale või vasakule? Samas on disain tihti lausa elu ja surma küsimus – kuidas saaksime hakkama ilma liiklusmärkide või leivaviljata? Viimanegi on ju aretatud inimese tehtud otsuste ja valikute teel, see tähendab disainitud. Niisiis on disain kõikjal ja kõiges. Seda tuleb ainult osata ära tunda ning enda kasuks tööle rakendada. Disain teeb elu paremaks!”

“Kogu inimtegevus maakeral on tegelikult disain.”

1908. aastal kirjutas austria arhitekt Adolf Loos manifesti “Ornament ja kuritegu”. Loos kritiseeris väikekodanlikku mööblit ja tarbeasju, mis olid uppunud mittevajaliku dekoori alla ning seeläbi kaugenenud oma funktsionaalsusest. Selline totaalne dekoreerimine vastas Viini väikekodanlaste maitsele ja aitas mööblitükki või muud vidinat paremini müüa. Regulaarselt toimisid ka mastaapsed dekoratiivkunsti salongid, kuhu voolas üle maa kokku oma ala meistreid. Dekoratiivkunsti salongid olid omamoodi tollased disainikampaania kohad, kus tutvustati uusi asjade kaunistamise nippe, toodi esile uusi trende ja aidati inimest teha raskeid otsuseid näiteks erineva kujuga lauajalgade valikul. Loos kirjeldas neid salonge kaine mõistuse õudusunenägudena.

Nüüd, sada aastat hiljem, võiks Loosi vaimus kirjutada uue manifesti “Disain ja kuritegu”. Loosi unistus lihtsatest tarbeasjadest on disaini näol täitunud, kuid asjad ise on muutunud omaette eesmärgiks, nagu seda oli kunagine ornament, mis oli kõikjal ja hõlmas kõike ning ilma milleta polnud asjad ikka need päris õiged asjad. Täna on kõik lihtsad asjad käinud läbi disaineri käe alt ja omandanud erinevates vormides n-ö lisaväärtuse. Nagu saja aasta taguses Viinis, on tänapäeval sageli võimatu leida tavalist ja pretensioonitut eset. Nii on saanud tavalisest kastekannust elevant, part või mõni muu vigur. Iga päev pakkidena uksest-aknast sisse sadavat reklaamirämpsu, mis otse prügikasti rändab, võime me pidada omamoodi tänapäevaseks Viini disainisalongiks. Seal on kogu olemasolev spetsialistide palett, alates asjade väljamõtlejast kuni reklaamiguruni, oma toodanguga esindatud. Tegemist ei ole loomulikult kõrgtasemel disainiga, vaid kolmanda ešeloni disainerite toodanguga. Kuid sellelaadse populaardisainiga ju tervet Eestit haarav disainikampaania tegelebki, ülistades vähemalt oma pressitekstides igasugu inimtegevuse disainiks ja iga mõtleva inimese jehoovalikuks disaineriks.

Õnneks on meis veel säilinud ka mingi osa inimest ja me ei “disaini” alatasa lapsi, sööki, kogu oma elu, ega mõtle sellele, kas on trendikam öelda “tere!” või “ahoi!”. Veel kümme-viisteist aastat tagasi ei oleks olnud tõsiasi, et loovus on suunatud tühja-tähja, muret tekitav ega tähelepanuväärne. Kuid täna, kui planeedi Maa katastroofiline ökoloogiline olukord leiab üha enam kinnitust ja looduses kahaneb liikide arvukus samas tempos kui disainer uusi asju välja mõtleb ja hiina tööline neid suudab valmis treida, on igasugune mittevajalike asjade juurdeprodutseerimine kuritegu elu ja inimkonna enda vastu. Sellest vaatenurgast on disain tõesti elu ja surma küsimus.

Kõik avangardsed disaini- nagu kunstivooludki on tuginenud oma ajastu vaimsusele. Kui Eesti tahab ennast positsioneerida teadmistepõhise ühiskonnana ja suunata pilgu tulevikku, siis tuleks disainis hoopis rohkem tegeleda asjade olemuse ja vajalikkuse küsimusega läbi ökoloogia prisma. Kui XX sajand oli ökonoomia, siis XXI sajand on ökoloogia sajand. Ökoloogia probleemidega tegeletakse ka praeguses disainis, kuid seda endiselt veel turunduse ja uudsete toodete väljamõtlemise vaatevinklist. Kuid kindlasti saaks disainer oma loovintelligentsi rakendada mitte ainult ühesuunaliselt, tootearendajana ja paljundajana, vaid ka pööratult toodete taandaja ja inimtegevuse koomale tõmbajana. Seda nii materjalide käsitluse kui ka asise maailma ümbermõtestamisel, asjade maailma dematerialiseerimisel või virtualiseerimisel. Disainer saaks abiks olla ka inimeste tarbimisharjumuste muutmisel tarbimise vähendamise suunas. Selleks on vaja aga kultiveerida just kõrghariduslikus kontekstis disaineri kui tarbimismasinavärgi ühe lüli teadmiste laiapõhjalisust ja ka moraalset vastutust. Disaineril on oma missioon täita ja uudsem lähenemine globaalsele probleemistikule läbi disaini kütkestaks ilmselt ka ühiskonda rohkem kui Stockmani “Hullude päevade” stiilis asjade tähtsustamise kampaania. Selle missiooni täitmiseks tuleks aga, vastupidiselt viimastele tendentsidele, just suurendada disainiõppes üldteadmiste osa ja filosoofiliste ainete mahtu. Kuid miks ka mitte teha tulevastele disaineritele kohustuslikuks ökoloogialoengud? Ainult see on garantii, et tulevikus väljuvad EKA disainilaboritest teadmistepõhiselt ja vastutustundlikult tegutsevad disainerid.

See, millised on prügikastid või teetõkked, ei huvita kümmekonna aasta pärast, klimaatiliste katastroofide keerises, ilmselt enam mitte kedagi. Asjad muutuvad tulevikus taas tühisteks ja kaotavad oma praeguse kultusliku tähenduse teadmiste ja elu enda väärtuse kõrval.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming