Disaini ja rahvaste saatusest

Sirp

Daniel van der Veldeniga vestleb Kristjan Mändmaa. Daniel van der Velden

 

17. –27. oktoobrini oli Eesti kunstiakadeemias näitus  „Marsilt. Omaalgatuslikud projektid graafilises disainis”. Näituse kuraatorid Adam Macháček ja Radim Peško (noored tšehhi disainerid, kes elavad Šveitsis ja Hollandis) esitasid laia valiku töödest, mille mitmete riikide disainerid on endalt n-ö ise tellinud. Kuna seesugune lähenemine annab tegijale täiesti vabad käed, erinesid mitmed näitusetööd harjumuspärasest graafilisest disainist radikaalselt. Siit ka väljapaneku pealkiri. Näha sai raamatuid, plakateid, ajakirju, aga ka detaile suurematest installatsioonidest ja avaramatest käsitlustest.

Näituse avamise puhul esinesid kunstiakadeemia saalis loengutega Briti disainer James Goggin ja Daniel van der Velden Hollandi disainikollektiivist Metahaven. Päev varem osales Daniel van der Velden ka Eesti Disainiinstituudi korraldatud kohabrändingu-teemalises ümarlauas.

Metahaven on maailmas laiemat tuntust kogunud ühiskonnakriitiliste visuaal-analüütiliste projektidega. Disainitöö kõrvalt juhatab Daniel van der Velden graafilise disaini osakonda Jan van Eycki akadeemias ning õpetab ka Sandbergi instituudis ja Yale’i ülikoolis. Temaga rääkisime pisut pikemalt disaini, poliitika ja kohabrändingu tulevikust.

 

Kohtusime selle aasta juunis Brno biennaali konverentsil „What’s Next in Graphic Design?” („Mis graafilises disainis järgmiseks juhtuma hakkab?”). Paraku vältisid peaaegu kõik esinejad sellele küsimusele vastamist, näidates oma 10–15 aasta taguseid töid. Sinu ettekanne oli teistsugune: tööd olid uuemad ja sa püstitasid mitmeid intrigeerivaid küsimusi. Niisiis, proovigem uuesti: mis graafilises disainis järgmiseks juhtuma hakkab?

Olgu esiteks öeldud, et ma ei saanud nii vanu töid näidata juba üksnes seetõttu, et Metahaven loodi alles 2006. aastal. Kuid ma mõistan, mida küsida tahad. Mõeldes graafilise disaini tulevikule – mis on muidugi iseenesest ebateema –, ei peaks ma silmas ühegi kujundaja konkreetseid tegemisi. Pigem mõtleksin tingimustele, millesse disainerid on sattunud üha kaalukama infotehnoloogia ja selle peaaegu piiramatu potentsiaali tõttu järelevalve ja profileerimise vallas. Eks mu ettekanne sellest rääkinudki. Juttu sai tehtud ikonograafiast, mis kaasneb andmete jälgimisega: triipkoodidest turvaprogrammeerimise ja biomeetrilise tuvastamiseni. Oleme neid teemasid arendanud nii konverentsidel kui oma igapäevases töös. Brno ettekanne lõppes inimsilma kujutisega (loomulikult pärines see Wikimedia Commonsitest). Loome praegu selleteemalist lühikest graafilist novelli (soliidsem väljend „koomiksi” asemel) „IRIS”. See räägib, kuidas meie nägemisorganist silmast on saanud biomeetriline infoühik, läbi mille meid endid nähakse, ära tuntakse ning arhiveeritakse. Iga inimese silmaiirise muster on unikaalne. Seda keerulise struktuuriga nähtust võib ju vaadelda kui mingit lõplikku, absoluutselt individualiseeritud logo.

 

Disaineriamet kui selline on ka ise aja jooksul muutunud – 24-tunniseks töö ja elu mikstuuriks. Ses osas näib disain laiema arengu avangardi järgi käivat: on ju stabiilse, koduelust lahutatud palgatöö asendumine rahutu projektipõhise tegevusega läänemaailmas tõusev trend. Mida me ses osas ette võtma peaks?

Ega siin midagi suurt teha ei olegi. Disainitööd tugevalt mõjutavad tegurid lähtuvad ju disainivälisest keskkonnast. Disainerite tehtu satub samasse ruumi, kus oma toodangut esitlevad tuhanded teised „prosuumerid” (producer/consumer ehk tootja ja tarbija ühes isikus – tlk). Mõelgem user generated content’ile (veebikeskkonnad, kus sisu luuakse kasutajate endi poolt: Rate, blogid, foorumid – tlk). Tootmise ja tarbimise asümmeetria väheneb pidevalt. Praegu räägime graafilisest disainist, kujutistest, aga täpselt sama mehhanism toimib ka muude kaupade ja teenuste osas, see tähendab, et müük ja ost näevad üsna sarnased välja ning toimuvad üheaegselt. Miks promotakse loovust nii intensiivselt? Ning miks on samal ajal disainerid ise üha ajutisemad ja asendatavamad, tehniliselt peaaegu et mittevajalikud? Kuna enam ei ole oluline „kes mida tegi”, vaid „keda mis kanaleid mööda levitatakse”, siis saab järjest enam tähtsaks vaid see, kuidas tööd liiguvad ning mismoodi suhteid-sidemeid hangitakse-talletatakse. Need arengusuunad on pöördumatud. Ei saa Internetti lihtsalt välja lülitada. (Või tegelikult – äkki isegi saaks…)

 

Enamikus disainikollektiivi Metahaven kohta ilmunud lühitutvustustest on mainitud „poliitilist komponenti” teie töödes. Kas politiseeritus on teadlik valik?

Tavatarkus on, et disainerid vormivad maailma. Tegelikkuses vormitakse samaaegselt neid endidki. Viimase kümne aasta jooksul – ja alates 11. septembrist kasvavas tempos – paistab Lääs heitlevat kohutavate tagajärgedega, mida piiritu usk ühteainsasse poliitilisse ideoloogiasse kaasa on toonud. Kui 1990ndad olid hedonistlikud, siis pärast sajandivahetust on asjad läinud hedonistlikult düstoopiliseks. Enamik tänasest kultuurist – film, kirjandus, meelelahutus – räägib geopoliitikast. „Kõik” on muutunud oluliseks ja „kõike” saab mugavalt kokku linkida. Toimib globaliseerumisega kaasas käiv sündmuste vastastikune läbipõimumine. Isegi James Bondi filmid on oma tegevuse üle kandnud senitundmatutesse kolgastesse: Balkani maadele ja Venemaad Euroopast eraldavasse vahevööndisse Baltimaadest Mandžuuriani. (Ehkki viimases seerias „Casino Royale” nähtud luksuslik kiirrong Montenegrosse on küll filmitegijate väljamõeldis). Metahaven tegeleb geopoliitiliste küsimustega ehk rohkem kui teised disainerid. Antud huvide raames püüame kõnelda erinevatest identiteedimudelitest ja vahel ka vastupanust ja küsitavustest.

 

Ajalugu tunneb mitmeid tuliseid poliitilise disaini näiteid: Majakovski, El Lissitski, Marinetti, Grapus jne. Kas Metahaven paigutub loogiliselt sellesse nimekirja? Mispoolest on Metahaven teistsugune?

Futuristid (nagu Marinetti) on meid ajalooliste tegelastena inspireerinud. Samuti suhestume Grapusega, sest ka see grupp tegeles ideoloogiate ja teemadega nagu sotsialism, kommunism, fašism ning nende võimalikud reinkarnatsioonid tänapäeva maailmas. Mõnedki nimetatutest on visuaalselt inspireerivad. El Lissitski loodu on vapustav eelkõige seetõttu, et ta ei tee vahet arhitektuuri, disaini, tüpograafia, maali ja teooria vahel. Kas tegemist on raamatu või monumendiga, kõik toetab ühtsama ideestikku. Ühtki meediumi või mõtteviisi ei pea kõrvale heitma. Mille poolest me ülaltoodud nimekirjast erineme? Üritame disaini poliitikaga siduda pigem kontseptuaalselt kui pragmaatiliselt. Meie eesmärk on näidata poliitika ja disaini läbipõimumist, kusjuures valminud kujundused ei pea olema laiemalt vastuvõetavad. Just mure aktsepteeritavuse pärast on põhjus, miks on Grapuse plakatid Louvre’ile ja kommunistlikule parteile nii erinevad.

 

Metahaveni disainitööd on professionaalselt teostatud, kuid sugugi mitte harmoonilised või silmale meeldivad vaadata. Pigem need sageli häirivad ning teadlikult on kasutatud „madalat” disaini: „halba” tüpograafiat, vastuolulisi värviskeeme, kompositsioonilist segadust. Mis on selle kõige eesmärk? Mis on ilus halba?

Ilu ei ole halb, aga ilu võib leiduda ka brutaalsuses ja keerukuses. Loomulikult võivad viimased ka ärritada, oleneb, kuidas asjale vaadata. Tõsi on see, et üritame pidevalt sammukese edasi astuda, kuid seda kindlasti mitte eesmärgiga vaatajaid häirida. Me ise arvame, et Metahaveni disain on üsna harmooniline ja selge, ehki see alati räägib võimu ühest või teisest avaldumisvormist, hävingust, kodeerimisest, luhtunud unistustest, täitmatuist ambitsioonidest, suurtest ideedest. Oma saavutamatuis püüdlusis kõnelda millegi täiuslikust läbiviimisest on meie disain üdini antiheroiline. Samuti on see struktureeritud ja üsna romantiline. Eks see sõltu isiksustest disaini taga. Me ei ela üheksast viieni laua taga istudes ja oodates, et keegi meile mõne uue paradigma serveeriks. Käime teemasid ise aktiivselt otsimas. Ehk pead sa silmas meie tööde järeleandmatust? Ühest küljest tuleneb see pungivaimust, teisest oleme täielikus sõltuvuses linkidest, seostest, lugudest, viidetest. Loomulikult lisab see kujundustesse rohkesti informatsiooni, mis võib hiljem tunduda ebameeldiv, inetu vms. Kuid kui rääkida informatsioonist, siis ei tähenda see mitte üksnes seda, et disainitöö informeerib, vaid ka, et  kujundus ise on informeeritud, infoküllane.

 

Kuid teie disain on sageli komplitseeritud ja sellele ei saa kergesti ligi. Vaadakem kas või Metahaveni kodulehte – mis eesmärgil te inimesi sel moel segadusse ajate?

Sel kujul eksisteerib koduleht umbes kolm aastat. Irooniline on, et just nüüd, kui kogu ülejäänud Internet muutub tänu web 2.0 väljanägemiselt ja struktuurilt ühesuguseks, kus iga teise kodulehe taga on template- ja blogi­põhine arhitektuur, näeb meie lehekülg veelgi võõram välja. See, mida sa nimetad „inimeste segadusseajamiseks”, oli katse konstrueerida tavapärasest teistsugune veebikeskkond. Soovisime, et inimesed võtaksid meie kodulehte kui arhitektuurset ruumi. Tahtsime rõhutada, et kodulehe keerukas konstruktsioon võib väljenduda üsna lihtsalt, vabalt paiknevate akende näol. Eesmärgiks ei olnud luua läikivat portfooliolehte. Loomulikult moodustavad kolm veebiakent kaare, mis meenutab Metahaveni sümbolit (pii). Kui koduleht avada, jääb ekraani keskosa tühjaks. Läbi selle näeb kasutaja omaenda desktop’i. Niimoodi väljendame oma huvi äärenähtuste, keskusest kauge vastu. Paraku tundub, et peame mingil hetkel vooluga kaasa minema ning tegema lehekülje, mis avaneb mugavalt ühes aknas. Siiski, seda, mida sina pead komplitseerituks ja raskesti kasutatavaks, nimetame me ise komplekssuseks.

Mis sulle graafilises disainis huvi pakub? Mis teeb selle vaatamisväärseks, kvaliteetseks? Täienduseks intervjuu esimesele küsimusele: kas võib täheldada mingeid üldisi liikumisi maailma graafilises disainis?

Mis meid disainis (mitte tingimata graafilises) huvitab, on võimalus rääkida kaasaegsetel teemadel visuaalseid vahendeid kasutades. Kuidas saab disaini abil näidata nende teemade komplekssust? Palju pragmaatilisemad oleme selles osas, mis puudutab identiteedidisaini ja trükiseid. Kuna kirjutamine on meile väga oluline väljendusvahend, oleme näiteks iseäranis huvitatud, kuidas on kujundatud teooria- ja filosoofiaraamatud ehk mitte-ilukirjandus.

Kui rääkida Hollandi disainist, siis seal on tegemist üsna positiivse stsenaariumiga: disainerite töötingimused on suurepärased. Mõnedki peamised kunstikoolid nagu näiteks Rietveldi akadeemia ja Arnhemi kunstiakadeemia tõmbavad jätkuvalt ligi ning toodavad kõrgekvaliteedilisi töid ja inimesi. Mõnedki magistritaseme ja täiendusõppe-institutsioonid (Sandbergi instituut, Werkplaats Typographie, Jan van Eycki akadeemia) pakuvad uurimistööks suurepäraseid platvorme. Paralleelselt eksisteerib Euroopa ruum, kus ikka veel on võimalik rääkida rahvuslikust identiteedist mõjustatud disainist, ehkki oluliselt vähemal määral kui vanasti. Šveitsi, Rootsi, Hollandi, Saksa ja ehk ka Eesti disain näeb üha sarnasem välja. Prantsusmaa on erand, kuna sealne omakeelne orientatsioon on pikka aega takistanud prantsuse disaini vaba liikumist maailmas. Nüüd hakkab ka Prantsusmaa tasapisi avanema ning võib taas väga mõjuvõimsaks saada. Disainibuum on käimas Hiinas ja Venemaal, kus jälgitakse hoolikalt Euroopas toimuvat. Sama võib öelda Yale’i ülikooli kohta Ameerika Ühendriikides. Sealgi on disain oma väljanägemiselt Euroopast inspireeritud.

Veel on oluline omaalgatusliku kirjastamise ja editorialismi plahvatus; disainerite töö on palju vähem piiritletud, paljud neist on kindlakäelised kirjutajad. Tehnoloogia tõttu toimunud disainerite võrgustumine ja omavaheline tihe läbikäimine on seda kõike soodustanud. Küsimus ongi nüüd selles, mida disain endast peaks kujutama, kui see juba niigi teenib pigem disainerite endi kui tellijate huvisid? Siin põrkume praktikute (kes disainerid kahtlemata on) tavapäraselt nõrgale küljele: vastumeelsusele teooria ja uurimistöö suhtes. Kunagi disainerid isegi uhkeldasid oma nõrga teoreetilise baasiga. Kuid me liigume kiirelt selle poole, et teadmised on oluline töövahend.

Hollandis on mõned huvitavad stuudiod, kus tegeldakse infoesteetikaga ning juhuslikkusega disaini, kujundusprogrammide ja trükkimise kokkupuutepunktis. Samas on viimastel aastatel tõsiselt panustatud puhtasse stiili. Stiil, isegi kui see ei tähenda ekstravagantsust, on domineerivam kui iial varem. Ja lõpuks on see, mida grupid nagu Dexter Sinister ja Dot Dot Dot on viimastel aastatel graafilise disaini heaks teinud, lihtsalt imeväärne.

 

Eestis osalesid mitmetel diskussioonidel kohabrändingu asjus. Teades sinu erihuvi selle teema vastu, küsin: mida oli Eesti näitest õppida? Kuidas kommenteeriksid lühidalt kogu kohabrändingu temaatikat?

Projekt, mis Metahavenile aluse pani, oli ise teatud mõttes kohabrändinguga seotud. Tookord uurisime, kuidas Internet, müüt ja virtuaalsus mõjutavad rahvusriigi kunagi nii stabiilset kuvandit. Tunneme tõepoolest erilist huvi rolli vastu, mida perifeeria tähendab. Arvame, et perifeeria – mida muidugi alati defineeritakse kui keskuse ääreala – teab mõndagi, mida keskus ei tea. Euroopa Liiduga ühinemine on põhjuseks, miks kohabränding näib Eestis nii oluline olevat. Kuid Eesti ise on ida ja lääne geograafiline piiritsoon, kus muutumine on üsna hästi õnnestunud. (Muide, Eestis mulle kingitud „Tallinna juht” (EKA, 2002, koostajad Andres Kurg ja Mari Laanemets – tkl) näitab suurepäraselt, mismoodi äärelinn areneb ja muutub, samal ajal kui keskust pakutakse välja filmidekoratsioonina. Selles on midagi väga optimistlikku, et ka Lasnamäe-taolisi asumeid kujutatakse narratiivi abil, päeviku-  ja reisikirjelduse vormis unikaalsete ja huvitavatena).

Ja kui „progressiivsed jõud” peavad Eestit Rootsi ja Soome äärelinnaks, jäetakse seejuures kahe silma vahele oluline asjaolu: teatavasti on Eesti olnud ka Venemaa äärelinn. Euroopa „vahevööndi” teisedki riigid on langenud piirikonfliktide, osalise või pseudoriikluse ja muude turvalisusriskide ohvriks. Peale selle, et taoline olukord on kohutav ja hirmutav, on siiski tegemist ka põneva proovipiirkonnaga, millel on Euroopa tuleviku seisukohalt väga suur tähtsus. Kui otsime Euroopa tulevikku, peaksime vaatama Balkanit ja teisi ääremaid, mitte Saksamaad või Taanit. Just see on üks neid olulisi elemente, millega tavapärane kohabränding ei arvesta. Tendents on brändida piirialasid kui mingit minevikunähtust, mis nüüdseks on ohutu. Hinnangutes lähtutakse juba tuttavatest, kivistunud väärtustest. Näiteks „Sloveenia on oluline seetõttu, et jääb Itaalia kõrvale”. Ja ehkki see on tõepoolest nii, ei ole antud väide siiski just uusim info, mida Sloveenia kohta anda. Fakt, et riik asub Berlusconi naabruses, pole kuigi mälestusväärne.

Eesti (mis sai EL-i liikmeks Sloveeniaga samal ajal, aastal 2004 – tkl) näib kohabrändingu mõttes olevat turundusfirmade haardes. Firmade, mille põhimõtteks on „võta raha ja jookse”. Ikka veel arvatakse, et väljastpoolt tulnud spetsialistid võivad tulla, öelda, kuidas peaks tegema, ja siis kiirelt lahkuda. Häguseks jääb kogu teema politiseeritus; see, kuidas kohabränding praktiseerib ideoloogiat ja hegemooniat. Saavutamaks loodetud „tõelisi tulemusi”, nagu näiteks välisinvesteeringud ja kasvav turism, korratakse rutiinselt teatud protseduure ja liigutusi, mida ei peaks nii kriitikavabalt kordama*. Iga uut kohabrändingu juhtumit tuleks kasutada kogu kontseptsiooni küsimuse alla panemiseks. Ainult nii saab see areneda.

Tõlkinud K. M.

 

 

* Eesti Disainikeskuse korraldatud ümarlauas mainiti Islandi juhtumit. Nende kohabränding paistab olevat õnnestunud. Isegi finantssektori ja investeerimisvõimaluste täielik katastroof ei suuda pühkida inimeste meelest kujutlust Islandi karedast loodusest, jõulisest kultuurist ja sõbralikest inimestest. Kellelgi ei tule  pähe seda väikeriiki ajutiste majandusraskuste tõttu maha kanda või see väheväärtuslikuks arvata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming