Disainiaasta

Bruno Tomberg, emeriitprofessor

Kaks näitust, kaks probleemi  

Ülle – Jehe   Kapar – Paas

 

 

Näitus “40 aastat disainiharidust Eestis” tarbekunsti- ja disainimuuseumis 19. VIII – 17. IX ja Eesti disaini auhinna nominentide näitus arhitektuuri- ja disainigaleriis 18. IX – 1. X.

 

Disainiaasta üritusena tarbekunsti- ja disainimuuseumis (ETDM) eksponeeritud näitus “40 aastat disainiharidust Eestis” markeeris üsnagi punktiirselt sellealast lominguõpet. Ega teisiti saanukski, sest 40 aastaga on ERKI/TKÜ/EKAs omandanud disainihariduse üle 300 looja. Sellele suurusjärgule muuseumi ruumimaht ei vasta.

Näitus oli, muide, neljas õppetööaruanne. Varasemad olid 1969. aastal II tööstuskunsti näituse aegu, mil kateedril oli seljataga alles kolm kursust; teine oli 1981. aastal kateedri 15 tegevusaastat tähistav kunstiinstituudi ruumes; kolmas oli näituse “Eesti tööstusdisain” raames Pirita tee näituseväljakul omaette paviljonis.

Olnud tegevusele liiga pikaajaliselt lähedal, ei pea ennast näituse kvaliteeti hindama kohaseks, kuigi samal põhjusel on mul oma eelistusi. Kuid möönan, et kõigil on õigus oma sõna öelda; seda enam, et antud näituse valiku vastutus polnud üksnes näituse koostajail/kujundajail, vaid ka ajal. Kõike, mida tahaks, pole võimalik välja panna: mõningaid projekte pole enam alles või pole need esitamiskõlbulikud. Aga eks niiviisi ajalugu ju tehaksegi: pannakse kokku erinevaid seisukohti, sest ükski kunstiajaloo dokumentatsioon pole lõpuni objektiivne.

Kuid usun siiski, et vaatajale sai vaatamata temaatika- ja objektirohkusele ilmseks loomingusuunitluse põhipostulaat – sotsiaalne tingitus, disaini kui loovtegevuse suunatus elukvaliteedi parandamisele.

Nagu jätkuks ETDMi väljapanekutele oli arhitektuuri- ja disainigaleriis väljas disainiauhinna nominentide tööde valiknäitus, kus praeguses kontekstis esitati samadel põhimõtetel mõtteselgeid, kaineid ja stiilielegantseid lahendusi vastusena kõiksuguste kaubamaailmade kitšiküllastusele.

Sedagi näitust iseloomustas loomingu sotsiaalne tingitus, kuigi sotisaalsed sümbolid on mõneti teisesed, nii nagu seda tingivad aeg ja kombed. Esteetilise argumendi vaieldamatu absoluudi kõrval väljendub ka teatav võluv eneseirooniline alltoon.

Näitusel tuli esile meie disaini loominguline potentsiaal, disainiidealismi esteetika. Mõnedki tootjad olid ära tundnud, et hea kaasaegne disain sõltub majandushoobadest (nimetagem: Thulema, Fellin Furniture).

Näitustega kõrvuti tõusevad esile probleemid, millele tähelepanu pööramine on olulisemgi kui näitused ise. Juba viimaste olemasolu on positiivne seik iseeneses.

Ühena märgiksin disaini osalust tänases tootmissüsteemis. Kui struktuurimuutused EKAs/ETDMis annavadki disainile mõnetise primaadi, on siiski tegu n-ö kübaratrikiga: nii kunstiakadeemias kui ka disainimuuseumis toimivad traditsioonilised tarbekunstialad oma traditsioonilistes piirides. Kuid disain vajab loojaväljendusele ja mudelitasandile lisaks ka tööstuse osalust, milleta disain ellu ei jõua. Nende seoste loomine on töö, mis seoks tööstusliku tootliku baasi vahetult loovate lätetega.

See vastastikune sõltuvus ei ole haljas idealism, vaid vahetu majandusliku kasumluse reagent, seega postulum ratio.

ETDM esitab disaini peamiselt autoriloominguna, toote museoloogiline kollektsioneerimine seisab põhiliselt alles ees. Selleks tuleb tööstusepoolne huvitatus alles äratada. Kohaliku tootekultuuri ajalugu on ju pikem kui tänane disainikoolitus, kuid selle pärandi säilimise vastu pole veel huvi näidatud. Uurisin kunagi õpetustöö käigus tööstuskunsti/tootekunsti laekumisi Tallinna linnamuuseumi ja ajaloomuuseumi kogudesse, tulemus oli peaaegu olematu. See tähendab tohutu kultuuriaugu täitmist, ETDMi kuraatoritele tohutut töökoormat kohaliku tööstusdisainipärandi kogumisel.

Teise probleemina viitaksin disaini asendile kultuurisüsteemis. Kui väidetakse, et kunstiteos ei ole asi, siis disainiteos on vaieldamatult asi. Kas sellest järelduvalt polegi disain kunst? See ei olegi kunst, see vaid liidab/rakendab oma loomingus ka kunstilised argumendid ja seisab seetõttu kunstiloominguga lähestikku, kõrvuti.

Kuid kunstilistest argumentidest disainiks üksnes ei piisa.

Disaini käsitamine kunstiteoreetilistes ja -ajaloolistes kirjutistes on harv nähe: ta seisab seni omaette, sünkroonika teiste kunstialadega näib olematu, disainist vaadatakse mööda. Täheldagem, et ka LEKA 1999. aasta köites ei esine “disaini” märksõna. Siit ka kartus, et ettevalmistatavas kuueköitelisena kavandatud suurkunstiajaloos jääb disain vaid marginaalseks.

Mitte tigedusest ega õelusest ajendatuna lisan siinjuures, et kunstiteaduslik ignorants disaini suhtes näib olevat hariduse puudulikkuse küsimus (?) ja väljendab seega tänapäeva reaalsust. Seda on võrreldud ka kuutõbisusega (kes ja kus ütles, ei suuda meenutada), mis on tõvena ohtlik, sest ärkamine võib osutuda katastroofiks.

Tegelikult on disain nagu teisedki kunstiliigid avaldanud vastastikku mõju, kuigi sellest pole suvatsetud kõnelda. Veenvaim tõend disaini integreerumise kohta kunstitegelikkusesse on praegu Kumu näituse “Teine kunst” raames eksponeeritud Taimi Soo 1972. aasta ruumiinstallatsiooni restauratsioon. Asjaolu, et see on väljas just Kumus, mitte aga disainimuuseumis, tõestab otseselt, et disain mõjutas omas ajas kunstitegelikkust ega esindanud ennast oma kitsastes tegevuspiirides, nii nagu seda on kombeks näha.

Ruumiinstallatsioon (seda terminit tollal ei kasutatud, installatsioonist hakati rääkima alles 1990ndail) valmis “Ruum ja Vorm 2” näituse tarbeks, kuhu ma kuraatorina (taas hilisem termin) Taimi Soo kutsusin. Ta veetis tollal diplomieelset “sabatiaastat”.

Töö aluseks oli Taimi Soo I kursuse õppeülesanne, mida eksponeeriti esmalt 1969. aastal II tööstuskunsti näitusel kateedri väljapaneku osakonnas Pirita näituseväljakul. Seal kasutati esmakordselt ka nimetust “ERKI disain”, mis kutsus esile instantside ägeda protesti lääneliku ideoloogia ees lömitamise pärast. “Ruumi ja Vormi” näitusel oli väljas motiiviarendus, mis jõudis just selles kontekstis kunsti-, mitte disainiajalukku. Kunstikriitikuna on seda fakti märkinud Anders Härm. Härm väidab, et Kumus eksponeeritu olevat Taimi Soo diplomitöö. Seda see ei ole, sest Soo diplomitöö valmis aasta hiljem ja oli sootuks teine objekt. Asi oleks tühine ega vääriks viitamist, kui kriitik oleks pööranud tähelepanu ka olulisele sõnumile, mida töö kandis tollases aegruumis.

Lõpuks väike viide: arhitektuuri- ja disainigalerii näitus esitas disainiaasta auhindade nominente. Kahtlemata on selline tähelepanu loojale ärgitav. Miks ei võiks loomingulise ja tootliku ala koostöö stiimul olla veel üks auhind, võib-olla koostöös Eesti Kaubandustööstuskojaga määratav tunnustus disaini eduka tootmisse rakendamise eest. Ja miks mitte nimetada see Benno-Bernhardi-nimeliseks, et hinnata seda meie rahvusklassika vääriliselt.

Niipalju vanamehelikke heietusi disainitegelikkuse kõrvalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming