Disainiaastaga on astutud pikk samm disaini vajalikkuse teadvustamise suunas

Reet Varblane

Disainiaasta vestlusringis osalesid Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhataja Martin Pärn, graafilise disaini osakonna juhataja Ivar Sakk ja graafilise disaini osakonna dotsent Kristjan Mändmaa, disaini innovatsioonikeskuse juhataja Katri Ristal, disainiaasta projektijuht Riin Kranna-Rõõs, Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova ja Eesti Ekspressi arhitektuuri- ja disainitoimetaja Karin Paulus, küsitles Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane.  

Disainiaasta on nüüd kestnud juba kolmveerand aastat. Kas disainiaasta on olnud taas üks kauni nimetusega suur kampaania või on näha ka sügavamat kasutegurit?

Martin Pärn: Disainiaastat võib vabalt ka kampaaniaks nimetada. Eks disainiaasta eesmärk ongi ju olnud laiemale üldsusele selgitada, mis disain on.

 

Mis on siiani toimunud? Mis tähendus on sellel olnud nii tegijatele kui ka tarbijatele, kogu ühiskonnale?

Katri Ristal: “Kampaania” on ju päris hea sõna, sest, nagu Martingi juba mainis, oligi meie eesmärk viia disaini mõiste erinevate sihtgruppideni: et nad mõistaksid, et disain  ei ole vaid ilusad autod. Disainiaasta jaoks oleme spetsiaalselt välja töötanud Tallinna disainikaardi, mis jõuab Tallinna turismiinfopunktide kaudu kõikide huvilisteni, siis disainiseminarid ettevõtjatele, mida on läbi viidud seitsmes maakonnas. Tagasiside on lausa üllatavalt positiivne. Ei sa küll kilgata, et oleme massid kohale meelitanud, kuid need, kes on käinud, on pakutava väga hästi vastu võtnud. Siis on olnud laste töötoad, kus neile on õpetatud, mis on disain ja mida disainer teeb. Siis ka Kai Lobjaka Eesti disainiajaloo kuraatorinäitus, mis on praeguseks käinud kaheksas maakonnas. Selle vastu on huvi tuntud ka mujalt maailmast. On olnud läbirääkimisi, kuhu see ingliskeelsena võiks edasi minna. Praeguseks on väljapanek tõlgitud, tuleb veel vormistada ja eks siis hakkame seda maailma saatma. Siis on veel “Elu paremaks muutmise” konkurss. Väga olulised on ka linnadisaini näitused, mis on igas eksponeerimiskohas, kas see on olnud siis kaubanduskeskus või maakonnakeskuses, keskendunud just sellele paigale. Seal on juttu ostukärudest, pargipinkidest jne, et inimesed hakkaksid mõistma, et disain on kõikjal meie ümber. Praegu on see näitus väljas kunstiakadeemia akendel ning möödakäijad jäävad seisma ja vaatavad seda. Nad astuvad ka meie kontorisse sisse ja tunnevad selle vastu huvi, tahavad rohkem teada. See on hästi tore. Lisaks tuleks nimetada Kai Lobjaka disainilõike telesaates “OP!” ning rahvusvahelist disainikonverentsi “Connecting: a conference on the multivocality of design history and design studies” (“Ühendus. Disainiajaloo ja -uuringute mitmehäälne konverents”).

Kristjan Mändmaa: Ajakirjanduses on ilmunud rohkesti materjale: Äripäeva eri, siin-seal artikleid, ka spetsiaalseid raadiosaateid, isegi Elmari raadios on disainiaastat tutvustatud.

Ilona Gurjanova: Disainerite liidu vanker liigub, vaatamata sellele, kas on disainiaasta või ei, kuid sellel aastal oleme ka meie tähelepanuväärsemaid asju teinud. Disainiaasta avamisega samal ajal oli näitus Soomes Disainfoorumis. Kümme Soome ettevõtet tellis Eesti disaineritelt uusi tooteid ning prototüüpidega näitus rändas nii Eestis kui Soomes. Soomes peeti ka seminar, kus esinesid nii eesti kui soome disainerid, ka külalisesinejad. Disainiaasta jooksul anti välja disainiauhind Bruno. Nüüd hakatakse seda iga kahe aasta tagant välja andma, et ärgitada disainereid uusi tooteid looma. Eelmise aasta kulminatsioon oli disainiöö, kus koostöös Tallinna linna ja paljude organisatsioonide-institutsioonidega saime disaini presenteerida Laboratooriumi tänaval ja vanades linnamüüri tornides. Toimusid nii moeetendused kui ka näitused, anti auhindu, oli meelelahutust. See oli eelkõige mõeldud linnarahvale, et nad saaksid näha, mida disainerid viimasel ajal on teinud.

Kuid eelkõige oleme püüdnud tegelda rahvusvahelise avalikkusega. Kuna meie liit on mitme rahvusvahelise disainiorganisatsiooni liige, siis sellega seoses toimub mitmeid olulisi sündmusi väljaspool Eestit: neli disainerit oli Ljubljanas BIO disainibiennaalil: Tarmo Luisk, Pavel Sidorenko, Igor Volkov, Sixten Heidmets. See on konkursiga biennaal. Siis käisime Pariisi sisustusmessil “Maison & Objet” (“Maja ja objekt”). Seal läks igati hästi. Disainiaastaks andsime välja eesti disainiraamatu täiendatud trüki. Soomlastega alustasime uut projekti nii-öelda targa hotelli kontseptsiooni loomiseks, mille käigus mõeldakse välja uusi tooteid hotellile, aga ka hotelli terviklahendus. See projekt kestab aasta ja siis loodame leida innovatiivsetele ideedele ka rakenduse või projekti jätkata. Üks suuremaid üritusi, kuhu lõpuks ometi sai haaratud ka ettevõtted, mis oli ju kogu selle liikumise eesmärk, et haarata ometi disainerid ja ettevõtjad dialoogi, oli disainiseminar Stuttgardis “Face to Face” (“Näost näkku”). See on Stuttgardi disainikeskuse korraldatud iga-aastane seminar, kuhu kutsutakse partneriks üks maa. Kahe päeva jooksul esitavadki siis oma eduloo Saksamaa ja kutsutud partner. Me olime seitsmes partner, esimene Ida-Euroopa ja disaini mõttes mitte väga arenenud maa. Kuid selle põhjal, et esimesel päeval moodustati grupp, kes tahab tulla Eestisse vastukülaskäigule, rääkimata siis mõnest saksa disainiklassikust (Peter Raacke), kellele huvi pakkusime, tundub, et suutsime oma disaini hästi esitleda. Näitus kestis kolm nädalat: esimest korda olid väljas nii tootedisain, graafiline disain kui ka arhitektuur. Ka meie toit, joogid ja šokolaad, läksid hästi peale.

Mitmed maad on meid kutsunud eesti disaini tutvustama. Koos tuleb käia, sest koostöövõrgustikke on hädasti vaja. Tänu sellele, et on tekkinud tugev Kesk- ja Ida-Euroopa kooslus, kus räägitakse oma probleemidest, võetakse ette ühiseid projekte ja töötubasid, on koos käidud Sloveenias, Poolas, Saksamaal. Septembris on disainiseminar “Design Seminar on Regional Design Support” (“Disainiseminar kohaliku disaini toetuseks”) Tallinnas. Nüüd käivitus veel uus Euroopa disainimänedžmendi auhind Admired (“Hinnatud”), kaasatud on ka Eesti, et leida meilt 15 firmat, kes võiksid olla eduka disainimänedžmendi elluviimise  näited. Esimese kümne nominendi ettepanekud on teele saadetud ja see saab olema võrdne Red Doti auhinnaga.  Autasustamine ning näitus on Esseni disainikeskuses, ettevõtmisega kaasneb nominentide raamat.

Praegu on käimas puuetega inimestele ning vanuritele suunatud projekt “Disain for All”. Hiljuti alustasime koostööd mööblitootjate liiduga. Septembris on taas disainiöö, nüüd siis festivali “Arts in Light in Tallinn” raames. Püüame seda teha rahvusvahelisemaks. Oma sõnumit on üritusele raske leida, sest disain on meil siiski lapsekingades. Seetõttu olemegi läinud deviisi “Mitmekesisus” peale.

 

Kui nüüd kuulata kõike seda, mis on toimunud ja mis on veel plaanis, ja kui küsida juurde veel kujundusgraafikutelt, siis jääb tunne, et kõik on suurepärases korras, et ega disainiaasta kampaaniaid pole vajagi. On see nii?

Ivar Sakk: Tõepoolest, kui niiviisi ette lugeda, siis tundub, et enam paremini ei saagi, et kõik on viimase peal.

 

Aga ikkagi? Kas saame disainiaasta panna ühte ritta kunstiaasta, muusika-aasta, teatriaastaga? Mul pole vahest õigust otsustada teatri- ja muusika-aasta üle, kuid kunstiaastaga ei muutunud meie sootsiumis küll mitte midagi: kultuuriministeerium leidis võimaluse toetada pisut galeriisid ja kunstiharidusprogramme, kuid suhtumine kaasaegsesse kunsti küll ei muutunud.

K. R.: Kui teised kultuuriaastad olid riiklikult välja kuulutatud projektid, siis disainiaasta algatus tuli kunstiakadeemiast.

Karin Paulus: Kui disain, mis varem oli siiski elitaarne mõiste, jõuab rubriigina Delfisse, siis see on küll hüpe. Disain on muutunud tõeliseks rahvakunstiks.

 

Kas disain on sellega võitnud või kaotanud? Kas Delfisse jõudmine on aidanud kaasa disainimõtte teadvustamisele ning teiseks ka disaini reaalsele toetusele meil?

K. M.: Nii imelik kui see ka pole, kuus on Delfi disaini rubriiki vaadanud 20 000 lugejat. See on küll suur asi.

K. R.: Järgmine etapp on kõigi disainimaterjalide tõlkimine inglise keelde, sest väga palju välismaalasi on nende vastu huvi tundnud. Selle disainiaasta mõte oli alustada Eestist. Meil ei ole praegu veel välismaale minemiseks potentsiaali: meil pole nii palju võimsaid disaininäiteid.

K. M.: Olgu selle Delfiga, kuidas on, aga mul on hea meel, et seoses ABCdega, seminaridega on disainiprobleemid jõudnud maakonnalehtedesse. Ja see on suur asi, kui maal disaini mõistet omaks hakatakse võtma.

K. P.: Olen täitsa nõus, sest eri, nagu Äripäeva oma, võib igaüks endale tellida: panna sinna traktori või puidutöötlemise pildid, aga see, et lehed, raadio ja televisioon tunnevad disaini vastu vabatahtlikult huvi, on küll suur asi. Nad ei osta seda reklaamina. Inimestele on hakanud disain tähtsana tunduma. Kirjutatakse ju sellepärast, et on aru saadud, et see lugejaid huvitab. Olgem ausad, teemade ringis ju midagi uut ja avastuslikku ei ole, korduvad ikka tuntud asjad. Disaini enda tase ei ole tõusnud, tõusnud on huvi disaini kui valdkonna vastu.

M. P.: Disain ja selle teadvustamine on ju pika vinnaga. Minu meelest on üks suuremaid saavutusi, et meedia, ajakirjanikud on selle teema üles korjanud, tekitanud rubriigid, kuigi see, mida nad kirjutavad, on paras jahu, aga see polegi praegu nii tähtis.  Eesti disaini tase on, nagu on, kuigi kvaliteedist suurem probleem on kvantiteet. Disaini on vähe, disainereid on vähe. Seal ei saa midagi hüppelist toimuda. Nii nagu teatris on vaja publikut nii on ka meil vaja kolmandat osapoolt – tööstust, organisatsiooni, kes telliks. Nende mõttemaailma murendamine on pikk protsess. Kui otsustatakse, et disain on meile vajalik, siis viljad tulevad kõige kiiremini kahe aasta, mitte kuuga. Kui mõelda kunstiakadeemia peale, siis on ka sealsed kontaktid ettevõtetega aasta jooksul märgatavalt tihenenud, kuigi ega tellija ei saa veel päriselt aru, mida ta tahab või võiks tahta. Kuid midagi on muutumas.

 

Kas disainiaasta kampaania on sellele kaasa aidanud?

M. P.: Kindlasti.

I. G.: Asi on ka ajastuses. Tootjad vajavad uusi tooteid, allhange hakkab hääbuma.

M. P.: Ajastus on majanduse seisukohalt ambivalentne: majanduskasvuga jääb raha üle, teiselt poolt tajutakse, et lihtsa äri ajamise aeg on möödas. Tuleb luua midagi, mis on uudne, millel on tähendus ja omapära. Vaid sellised lahendused kestavad ajas.

Riin Kranna-Rõõs: Äripäeva disainiaasta erinumbrile on ka jätk tulnud. Neil on suur huvi seda teemat edasi arutada: nad tahaksid ettevõtteid analüüsida, teema on nende jaoks tõesti kuum.

I. G.: Ettevõtted ja organisatsioonid on hakanud asja vastu huvi tundma. Mööblitootjad kutsuvad esinema ja tunnevad, et nende tootmisega otseselt tegelejatele on vaja pakkuda disainist suuremat arusaama. Tootjad teavad juba, mida nad peavad tegema, kuid nad ei tea, kuidas. Kuidas disainerini jõuda, mida valida, väiksemad ettevõtted ei oska koostada lähteülesannet. See kõik algab koolitusest, alles siis saab jõuda tulemusteni. Praegu on õppimise aeg.

K. R.: Järgmisest aastast avanevad uued Euroopa programmid, mille elluviimiseks saavad ka ettevõtted raha hakata taotlema. See ring, mida me praegu teeme Eestile seminaridega peale, loob vahest järgmisel aastal ka turgu uutele programmidele.

 

Nii et disainiaasta ei ole ainult aastane kampaania. Juba praegu on jõutud sinnamaani, et disain ei ole ainult suure linna eelis, vaid selle mõistmine on jõudnud kõikjale ning firmad, kes ei taha ajale jalgu jääda, peavad disaini peale mõtlema.

M. P.: Firmad kuuluvad tavaliselt eraettevõtjatele ja kõrvalt ei saa keegi õpetada, mida nad oma rahaga peavad tegema. Hoopis teine küsimus on aga avalik sektor – riik, linnad ja vallad, kes peaksid kõik olema eeskujuks, kuidas meie elukeskkonda sõna otseses mõttes paremaks muuta, nii et see oleks kõikidele mõistetav, lihtsalt kasutatav ning esteetiliselt nauditav, luues samas näiteks haiglale või transpordisüsteemile selgelt eristuva identiteedi.

K. R.: Parim tagasiside on tulnud aga just Viljandist ja Valgast, kus on peamiselt ainult väikeettevõtjad. Nad on ise kontakti võtnud.

M. P.: Ka väikelinnade esindajad on ise kontakti otsinud ja näiteks Põlvas on see tõeline rõõm, kui saab mingis asjas Tallinnast parem olla.

K. M.: Ma olen teinud näitust “Disain on kõikjal” ja ka ABC-koolitust ning otsinud igast linnast tutvustamiseks kohalikku näidet. On rõõm tõdeda, et igas meie linnas on suurepäraseid leide, ehkki tihtipeale ei teadvustata, et tegemist on disainiga. Väikelinnade elanikud on hakanud oma tegevusele uue pilguga vaatama. Valgustusliku eesmärgi on disainiaasta täitnud. Olen alati disaini kasutatavatelt ettevõtjatelt uurinud, kas nad on sellest ka tulu saanud. Need, keda on esile tõstetud, on alati leidnud, et neil on disainist kasu olnud, et disaineriga koostöös loodud toode on paremini kaubaks läinud.

 

Kui palju meil oma disaini, Eestis toodetud kaupa saada on? Kui palju see tarbijani jõuab? Kas tarbija eelistab seda tarbida?

M. P.: Riigil on oma suurte institutsioonide ja asutustega nagu haiglad, koolid jne võimalik eeskuju anda. Mujal maailmas tehakse seda palju ja väga teadlikult. Me ei saa luua illusiooni, et kasvatame tarbijat sellega, et teeme elitaarset disaini. Kui vaadata riigi tehtud otsuseid, näiteks riigihankeseadust, siis tuleb tõdeda, et riiklikul tasandil ei mõelda disaini peale, mis tähendab, et ei peeta oluliseks lahenduse kvaliteeti. Kuid arenenumad Eesti ettevõtted on seadnud disaini selgeks prioriteediks. Mõelgem õmblusettevõtete peale.

I. G.: Oleme jõudnud niikaugele, et on odavam ka disain kohapeal tellida kui see sisse osta. Soomlased on öelnud, et nad on jäänud loorberitele puhkama ja vaatavad Ida-Euroopa poole.

M. P.: Seda juttu räägitakse juba aastaid, eks rohkem viisakusest, kuid seal taga on ka usk, et kuna meie ajalugu on nii teistsugune kui lääne pool, siis peab meilt tulema ka teistsuguseid ideid. Fakt on aga see, et 15 aastaga ei ole disaini vallas tulnud Ida-Euroopast midagi oluliselt teistsugust.

K. M.: Meie tulevik on pigem koostööseksportijate-ärimeestega, kes korraldaksid hea Eesti disaini tootmist odavates ja müüki kallites maades.

 

Kuidas meie disainiharidus valmistab ette noort disainerit, kes peab hakkama suhtlema firmadega, kes nagu on ja ei ole ka valmis disaineriga koostööks?

M. P.: Kuna meie kursused on väikesed, ei saa me erinevates valdkondades spetsialiseeruda ja peame oma tudengitele andma võimalikult laiapõhjalise hariduse. Ühelt poolt on see loomulikult probleemi, kuna ülikooli lõpetaja ei kipu veel olema kitsas valdkonnas tippspetsialist, vaid peab edasi arenema koos oma partneritega – ettevõtetega. Teiselt poolt on see ka meie tugevus, et suudame kasvatada kompleksselt ja kontseptuaalselt mõtlevaid ning väga erinevate situatsioonidega haakuvaid inimesi.

K. M.: Me peame õpetama laiemalt ja abstraktsemalt. Ükskõik, mida elu ette ka ette toob, peaksid noored disainerid sellest midagi arvata ja praktilist oskust rakendades ka tegutseda.  

M. P.: Me peame neid õpetama olema valmis koostööks väga erinevate partneritega.

 

Kuidas see on õnnestunud?

M. P.: Mille järgi neid tibusid lugeda? Üks näitaja on, et tudengid, kes on osalenud rahvusvahelistel konkurssidel, on kolme viimase aasta jooksul toonud kuus auhinda.  

 

Kuidas nad on pärast õpinguid läbi löönud?

M. P.: See “pärast” hakkama saamine ongi tootmisdisaini puhul kõige valusam teema, sest näeme selgelt, et andekad üliõpilased kipuvad hiljem elukeeristes ära kaduma.

K. P.: Samas on Eestis ikka palju lihtsam silma paista ja läbi lüüa.

M. P.: Ega see, et sa oled kohalik meediastaar ja sinust kirjutatakse ajalehes, ei tähenda veel, et see toidab su peret või et sa isegi hea oled. Kõige suurem vaenlane on siin kodukujundamine: kui sinna auku langed, oled tõsiselt võetava disainerina kadunud, raha tuleb kergelt kätte, kuid suures mastaabis on töö täiesti mõttetu ning ise loomise ja suure pildi lugemise oskus kaovad sootuks. Kuid just selle pehme koha täitmiseks sai kaks aastat tagasi loodud Säsi-nimeline noorte disainerite preemia, mõttega aidata see n-ö “meeste” klassi üleminekuaeg üle elada, anda kaasa ka professionaalne signeering, keda me värvata soovitame, kui spordi termineid kasutada. Me oleme seda nüüd kaks aastat välja andnud. Esimene laureaat Sixten Heidmets on oma potentsiaali väga hästi tõestanud ja mul ei ole kahtlust, et sama juhtub ka 2006. aasta väljavalitu Pavel Sidorenkoga.

K. M.: Graafilise ja tootedisaini igipõline vastuolu on, et me küll mõistame tootedisainereid, kuid meil on tellimusi rohkem, kui jõuab teha. Õppeprotsess, viis, kuidas asju tehakse, on samas väga sarnane.

 

Kas seda probleemi enam pole, et kui on arvuti ja kujundusprogrammid, siis ollakse veendunud, et igaüks võib ise hakkama saada.

K. M.: Selliselt mõtlevaid inimesi on ikka olemas, kuid see pole enam nii hull. Kuid meiegi õppeaeg on liialt lühike ning väga erilisi tootmisvõimalusi Eestis ka ei ole. Seega ei saa ka meie keskenduda kitsale suunale ning ka meie proovime õpetada tudengeid eelkõige mõtlema. Minu meelest on siiani olnud probleem, et mõtlevaid õppejõude pole olnud. On osavad, kuid lühinägelikud disainerid, kes tegelevad lühiajaliste probleemidega, ja kui siis trehvab reklaamitöö sekka tõsisem ülesanne, saavad nad küll hakkama, aga tulemus on pealiskaudne. Oskus tõsisemalt ja suurema kaarega ülesannetele läheneda tahab pidevalt lihvi. Lootus on, et nüüd on tekkinud noorte graafiliste disainerite seltskond, kes iga tööd enam vastu ei võta, olgugi et nälg näpistab. Tahetakse jälg maha jätta ja ülevama, olulisema  poole püüelda.

I. S.: Eesti graafiline disain ei ole olnud midagi erilist, pole olnud mingeid tippe, keskmine korralik Euroopa tase, mida pole mõtet kiita, kuid mida pole vaja ka häbeneda. Iseasi, kuidas see meie keskkonnas välja paistab. Käisime just tudengitega İstanbulis: sealsed trammid, trammipeatused, viidad, uus metroo jätavad täiesti mulje, kuigi kogu sealne ühiskond ja õpetatava disaini osas nad meist tükk maad maas. Kogu meie keskkond ei kajasta küll mitte kuidagi meie hea disaini olukorda.

 

Kas süsteem, kuidas meie kunstiakadeemias tarbekunst ja disain on omavahel põimunud (või vähemalt nimetustes, sest enamik tarbekunsti osakondi on ju nimetatud ümber disainiosakondadeks), aitab kaasa disaini arengule?

M. P.: Laias laastus kindlasti ja eelkõige aitab see kaasa traditsiooniliste tarbekunstierialade arengule. Kuid me oleme alles selle protsessi alguses. Disainiteaduskond loodi EKAs alles 2003. aastal! Ma ei taha öelda, et tarbekunst peab kaduma, kuid need materjalipõhised erialad peavad oma kunstilise käsitluse kõrvale saama veel teise suuna ja võimaluse, et mõista, kuidas toimida ja osaleda kaasaegses kultuuriloomes.

 

Siiani oleme kõnelnud isikute hea tahte tasandil, kas siis tegijate või ka tellijate poolel. Kuidas on lood riigi osalusega? Kuidas riik on kaasa aidanud disainimõtte ja ka praktika arendamisel? Praeguse juhtiva partei, Reformierakonna valimisplatvormis oli kultuurkapitali uue sihtkapitali, disainikapitali loomine sees.

K. M.: Sellest pole küll enam midagi kuulda.

K. P.: Eks see 50 miljonit disaini sihtkapitaliks oligi utopistlik. Pigem mängis kaasa, et sõna “disain” on moekas.

I. G.: Disainerite liidul on läbimõeldud disainipoliitika visioon, kuid seda on võimatu ellu viia, sest dialoogil puudub teine pool, vähemalt sellel tasemel, et selle dialoogiga rahule jääme. Ei saa väita, et riik poleks üldse midagi teinud: need algatused, mida tegime koos majandus- ja kultuuriministeeriumiga, on siiski vilja kandud. Näiteks kolm Euroopa Liidu toel välja tulnud disainiprogrammi. Pigem on meile öeldud, et te saate nii hästi hakkama, kõik teevad ühiskondlikus korras, mida vaja, milleks üldse veel disainikeskus. Ei jõua ju ühiskondlikus korras kvaliteetselt ettevõtteid ja avalikku sektorit nõustada, näitusi, konkursse, seminare, festivale korraldada, auhindu välja anda jne

 

Kuidas siis nii kaugele saada, et riik hakkaks huvi tundma?

K. M.: Eks ikka isikliku lähenemise ja kõva lobitööga.

I. G.: Ma olen kõik erakonnad läbi käinud: nad kõik noogutavad ja ütlevad, et saavad aru, milles on asi, kuid  sinna kõik jääbki.

K. P.: Meil puudub riiklikult hooliv lähenemisviis, laiem arusaam, et keskkonna mõjul saab inimest muuta.

I. G.: Riik kas ei taha või ei julge panna prioriteete paika. Kui enamik maailmast toodab Hiinas, siis pole meil oma disaineritega varsti niigi midagi teha. Disainer otsib tootja endale mujalt maailmast, kus on odavam. Tootjad ju ka ei tea, mida riik toetab, mida mitte.

I. S.: Riigi poolt pole disaini mõttes küll mitte kunagi soodsat vastukaja või pinnast olnud.

K. M.: Riik koosneb inimestest ning ega mõistmine kohe ei tule. Disainiaasta oli ju selleks mõeldud, et inimestele selgeks teha, et kui nad ostavad koju sohva, mis just neile meeldib, ega istu kasti peal, siis selles on midagi olulist. Just see esmane teadmine tuleb laiemalt toimima panna. Kui selliselt mõtlev inimene osutub riigikokku valituks, siis hakkab midagi muutuma.

K. R.: Kui disaini- ja innovatsioonikeskus tegi pool aastat tagasi küsitluse, mis on disain, siis suur osa Eesti ettevõtjaid ei teadnud, mida nad üldse kasutada saavad. Küllap valitsusega on sama lugu. Ja eks seepärast disainiaasta kui kampaania ka tehtud sai.

 

Üles kirjutanud

R. V.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming