„documenta“ kogemusi

KAARIN KIVIRÄHK

Gabriela Acha, ajakirja frieze kriitik: Suurima elamuse sain Kasseli „documental“ Kurt Schumacheri tänava väljapanekus: Vivian Suteri, Mounira Al Solhi, Georgia Sagri ja Otobong Nikanga installatsioonid on paigutatud alumise korruse tühjadesse poeruumidesse. Asukoht märgib rikkama ning kasinama, kuid kultuuriliselt mitmekesisema linnaosa mõttelist piiri. Liibanoni pagaritöökoja koopia ja Monira Al Solhi kohe-kohe kodanikustaatusesse jõudvate põgenike joonistused käsitlevad immigratsiooni teemat ja alternatiivseid turuvõimalusi. Laest alla riputatud kogu ruumi täitvad Vivian Suteri maalid teises paviljonis, mis meenutab vaibapoodi, viivad külastaja kujuteldavatele troopilistele maadele. Installatsioonid toovad esile poliitilised teemad, allutades ruumi jahmatava lihtsusega, ja annavad mõista, et põhi ja lõuna täiendavad teineteist laiemas plaanis.

Vivian Suter. Nisyros (Viviani voodi). Segatehnika, 2016-17.

Pressifoto

Rael Artel, kuraator, endine Tartu kunstimuuseumi direktor: Olen üritanud olla mõistev ja lugupidav selliste hiigelnäituste suhtes nagu Veneetsia peanäitused, „Documentad“, „Manifestad“. Tean, et kuraatorina pole kerge töötada sadade kunstnikega ning oma positsioon laitmatult välja tuua, sest muutujaid on mängus lihtsalt liiga palju. Tänavusele Adam Szymczyku „documenta 14-le“ ei saa paraku halastada, sest nii halba kuraatoritööd pole ma sel tasemel kunagi näinud. Ma ei tea siiani, millest on see näitus ja mida sellega soovitakse öelda. Kõik tundub olevat toimunud üksnes kuraatori peas, olgu põhjuseks arrogants või autism. Kuraatoritöö tähendab minu arusaamist mööda eelkõige kommunikatsiooni, kuid sellele polnud ei peakuraator ega ka tiim tähelepanu pööranud: ei etikettidele ega infole kunstnike, teoste, näituse kohta. „documenta“ on võimalus võtta seisukoht meie aja ja kunsti kohta, kuid sel korral pole kuraator seda võimalust paraku kasutanud. Ei teagi, kas selle taga on kuraatori saamatus või valitsebki kogu maailmas suur segadus. „Suur segadus“ ongi „documenta 14“ märksõna.

 

Katerina Kana, Kreeka kunstnik:

„documenta 14“ pani Ateena vereringe käima juba enne väljakuulutamist: kuulu- ja karjäärijutud, nimed, ootused müstilise sisu osas. Nüüd see siis tuleb. Viimaks ometi on midagi juhtunud. Kui sõitsin näitust vaatama, pidasin õigeks mitte jääda eelarvamuste kütkesse või mõne ringkonna arvamuse lõksu, tahtsin vältida liigset kriitilisust – ka Saksa hegemoonilise naeratuse taga võib midagi peituda. Otsustasin, et ei mõista näitust juba ette hukka, ja tahtsin olla hetkes, olla kohal, nautida kunsti, kohtumisi – suhelda.

Ja nii ma ka tegin: kolme päeva jooksul külastasin nii paljusid näitusi, kui vähegi jõudsin. Kahtlemata pulbitsevad „documenta 14“ külastajad rõõmust: tänavatel kihavad mitmed keeled ja lõhnad, baarides laulavad inimesed, õllepudelid käes, kõva ja käreda häälega „Total Eclipse of the Heart“ ehk „Täielik südamevarjutus“.

 

Christian Kobald, kunstnik, kuraator ja ajakirja Spike kriitik: Minu arvates on „documenta 14“ näitus mõlemas linnas läbi kukkunud. Võib-olla just seetõttu on tänavune „documenta“ „Documenta“ kui sellise mõtte küsimuse alla pannud. „documenta 14“ tundub kehastavat teadlikult niivõrd suure mahuga näituse korraldamise ja sokratesliku „õpitu unustamise“ avastuse edastamise nõrkust. Tegelik kuraatorikoormus nihutati ekspositsioonipaikadele ehk Ateenale ja Kasselile (ma ei unusta kunagi avamispäevade ajal raekoja õllekas söödud kartulisuppi). See on kangelaseta väljapanek.

 

Kimmo Modig, Soome kunstnik: Hiljuti kirjutasid Egbert Alejandro Martina, Ramona Sno, Hodan Warsame, Patricia Schor, Amal Alhaag ja Maria Guggenbichler Witte de Withi kunstikeskusele tähendusrikka kirja, kus puudutavad valgete institutsioonide koloniaalpärandit. Just see meenus mulle suurnäitusel „documenta 14“. [Keskus käivitas nimelt koloniaalpärandi programmi, kirja kirjutajad juhivad aga tähelepanu, et keskusele on nimi pandud XVII sajandi laevakapteni Witte Corneliszoon de Withi järgi, kes teenis Hollandi koloniaalimpeeriumi. – K. K.] Mulle jäid silma vilunult koostatud teemapõhised muuseumi- ja galeriinäitused, mis olid Kasseli peale laiali jaotatud koos performance’ite ja avalike üritustega, mida ikka sel puhul oodatakse.

Näiteks loodusloomuuseumis olid väljas teosed, mis läksid mulle väga hinge, eriti Keviselie joonistused ja Khvay Samnangi video, aga need olid välja pandud eksponaatide (esindama põlisrahvaste kultuuri), mitte kunstina. Käisin ka teisel korrusel vaatamas loodusmuuseumi ekspositsiooni, mis ei kuulunud programmi. Leidsin sealt täpselt samasugused vitriinid nagu esimesel ning nende juurde oli kõrgele toolile pandud istuma XX sajandi alguse arheoloogiks riietatud valge meesmannekeen, kes uurib vitriini binokliga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht