„documenta“

JÖRG HEISER

Kunstil ja kunstnikel on vaja hingamisruumi

Mis mind „documenta“ juures kõige rohkem köitis? Arusaam, et poliitiliste võitluste ja teemade ning alterna­tiivse kunstiajaloo esitamiseks ei piisa muuseumivitriinidest, vanadest fotodest ning dokumentidest. Seda on aga „documental“ külluses väljas. „documenta“ silmapaistvamad teosed – enamasti filmid ja videoinstallatsioonid  kõnetasid julge montaaži ja huumoriga. Teisiti öeldes köitis nende juures mõte, et teosele ja ka kunstnikule tuleb jätta hingamisruumi ning just seeläbi võimalus kriitilise transformatoorse ruumilise kogemuse loomiseks.

documenta“ keskmes on lääne kunstiajalooga tihedalt seotud kolonialismi küsimus. Walter Benjamin on öelnud, et „ei ole olnud ühtegi tsivilisatsiooni, mis ei oleks olnud barbaarne“. Paremäärmuslike poliitiliste jõudude esilekerkimise ajal on ääretult tähtis sellele osutada. Kuigi, seda ei saa jätta ainult vaataja enda hooleks, arvata, et ta ise leiab selle teosest või seinatekstist. Ega asjalikke selgitavaid tekste just palju ole: Ateenas on seletusest keeldumine lausa kuraatoritöö printsiip, Kasselis on need teemad esile toodud modernismi abil. Uus-kolonialismist on teadlased ja teoreetikud viimastel kümnenditel palju rääkinud, kuid sellegipoolest ei ole see muuseumides ja kunstibiennaalidel piisavalt esil olnud. Seda on ka „documental“ tehtud piiratud ja rohmakate väidetega, mis pigem vähendavad probleemi tähtsust ja sügavust. Näiteks seisab ühel seinatekstil, et Winkelmann, XVIII sajandi nüüdisaegse arheoloogia asutaja, tegi valed pool-kolonialistlikud järeldused hellenistliku skulptuuri kohta, sest ei olnud kunagi Ateenas või Kreekas käinud. Ometi elas ta aastaid Lõuna-Itaalias ja vanal ajal kuulus see piirkond Antiik-Kreekasse.

Kasseli „documenta“ peamise näituseruumi Ottoneumi loodusloomuuseumi väljapanek on vastuolus väitega, mis on iseenesest õige: mittelääneliku ja mittevalge kultuuri esitamine teistsugusena, eksootilisena tuleb küsimärgi alla panna. Sealne näitus koosneb aga töödest, mille hulgast saab uuel viisil esitada vaid XX sajandi keskpaiga etnograafilist kitši: näiteks maskidega teos Kambodžast, bumerangi siluetiga teos Austraaliast, rahvuslikele vaipadele osutav teos Mongooliast jne. Need teosed on väljas loodusloomuuseumis, mille ees seisab dinosauruse kuju. Ja sellise näituse ettevalmistamiseks kulus aastaid. No kuulge!

Aga aitab torisemisest. Mulle jättis sügava mulje Terre Thaemlitzi alias DJ Sprinkle’i video „Armastusepomm“ („Love Bomb“), kus karmi, toore muusika ja esitatud väidetega on briljantselt ühendatud Ameerika XX sajandi alguse afroameeriklaste lintšimõrvad ja Marinetti sama aja futuristlik ideoloogia. Samamoodi mõjusid mulle Hiwa K videod, kus on esteetiliselt väga leidlikult esitatud kunstniku kõhe lugu lennureisist Süüriast Eu­­roopasse. Väga meeldib mulle ka Eva Stefani imeilus nägemuslik video-kollaaž, kus on kokku saanud pompoosne tekstist koosnev heliriba ning humoristlik tumm- ja amatöörfilmimaterjal. Samuti jättis sügava mulje Iisraeli kunstniku Roee Roseni kahekümneminutine film, kus on koos esitatud Briti Dysoni tolmuimejad ja Iisreali parempoolse valitsuse immigratsioonipoliitika. Filmis esile kerkiv sundmõte ooperilaulust ja kaenlaaluste karvadest on iseenesest veider, aga kummastavalt veenev.

Niisiis andkem järgmisel korral kunstile, kehale ja vaimule rohkem hingamisruumi, et need saaksid ikka ellu ärgata.

Tõlkinud Ulla Juske

Jörg Heiser on Berliini kunstiülikooli professor, kunstiajakirja Frieze endine peatoimetaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht