Dora Gordine – intensiivne ja pühendunud isiksus

Reet Varblane

Kui vaadata Dora Gordine’i laiemas kunstikontekstis, eks tule jääda ikkagi Euroopa juurde, siis milline koht tal seal on? Praegu tunneme teda eelkõige inglise skulptorina, kuid kunstnikuks vormus ta ikkagi ju XX sajandi kolmandal aastakümnel Pariisis. Dora Gordine lahkus Eestist lõplikult 1928. aastal. Dorich House Museumi andmeil õppis ta École des Beaux Arts’is ja Académie de la Grande Chaumiére’is. Tema enda väitel oli ta suhelnud Aristide Mailloliga, kes olevat talle soovitanud töötada üksinda, et isikupära säiliks. Gordine oli Pariisis ajal, mil suured modernistid olid elus ja aktiivselt tegevad. Maillol oli tollal kui jumal, kõik püüdsid teda järgida, samas staatuses oli ka Emile-Antoine Bourdelle. Dora Gordine võttis neist vaieldamatult eeskuju ja mitte ainult vormiliselt, vaid ka mentaalses mõttes. Nagu ka Adamson-Ericu muuseumi näitusel on näha: Dora Gordine tsiteerib klassikat. Ta pole kopeerinud, vaid võtnud sealt endale vajalikke repliike ja tunnetust. Kui palju võib olla tema loomingut ja eelkõige figuratiivsuse-armastust mõjutanud asjaolu, et ta oli naisskulptor? Olid ju 1930ndad konservatiivne aeg, kuid just siis kerkis esile küllalt arvestatav hulk naiskunstnikke, ka naisskulptoreid, seda nii kunstikeskustes, nagu oli Pariis, aga ka provintsis, kui mõelda Eesti peale. Samas kinnistus just siis arusaam, et naise, eelkõige abielus naise roll on ikkagi kodu, abikaasa ja laste eest hoolitsemine. Olen kindel, et ta tunnetas ennast naiskunstnikuna ja et just tema soo tõttu tuli tema töödesse eriline jõud.

Mida mõtled selle jõu all?

Kui vaadata näitusel kas või muistset naisjumalust kujutavat naisakti „Tervise jumalanna” („Goddess of Health”, ka „Iran”), siis ei ole Gordine teda kujutanud nii, nagu on seda läbi aegade teinud meesloojad – erootiliselt. Ta on kujutanud rahulikku ja tugevat naist. See on võimukas torso, mis prevaleerib kogu väljapanekus. Avamise ajal juhtusin kuulma, mida selle kohta räägiti: „See on inetu, see on nii pealetükkiv.” Tegelikult on see apoteoos naisekehale. Ta on ammutanud midagi Kagu-Aasia rituaalsest pärandist. Dora Gordine oli üks esimesi Euroopa naiskunstnikke, kes külastas Malaisia, Tai ja Birma jm templeid, näiteks hinduistlikku Angkor Wati Kambodžas ja Borobodhuri Jaaval.

Kuigi ta ei külastanud Indo-Hiinat turistina, vaid elas seal kuus aastat (1929–1935), ei saa Dora Gordine’i puhul väita vist ka seda, et tal oleks olnud sügavam huvi Euroopa-väliste kultuuriilmingute ning nende tähenduse vastu. Ta on ju oma loomingus ikkagi lähtunud tollasest euroopa esteetikast. Tema pilk oli ju eurooplase oma, eksootikat, teistsugust otsiva eurooplase pilk. See, mis oli ju ülipopulaarne 1920ndate Pariisis ja mis, küll tagasihoidlikumal viisil, jätkus ka 1930ndatel.

Dora Gordine vaatas Aasia kunsti Euroopas koolituse saanud kunstniku pilguga. Tema tööd on perfektselt pronksi valatud ja suurepäraselt patineeritud Pariisi kallites valukodades ning vaimustava pinnatöötlusega. Talle oli omane art déco dekoratiivsus käsikäes eksootikaihaluse ja kolmekümnendail juba kogu Euroopa vallanud terve tugeva keha kultusega. Oma esimese menulaine Pariisis suutis ta tekitada juba 1920ndate teisel poolel.

Mida tähendas menulaine tollases kunstikontekstis?

Tema töid hakati ostma. Tal olid personaalnäitused 1926. aastal Pariisis Salon des Tuileries’s, 1928. Londonis Leicester Gallerie’s, kust temalt osteti töö Tate’i galeriisse. 1929. aastal eksponeeris ta Alfred Flechtheimi galeriis Berliinis 16 skulptuuri. Ta tööd olid väljas prestiižsetel näitustel, näiteks 1929. aasta hilissügisel esines ta Sydney Burney galeriis Londonis näitusel „Modernne ja Aafrika skulptuur” koos selliste kunstnikega nagu Ossip Zadkine, Aristide Maillol, Jacob Epstein ja Frank Dobson. Nendele näitustele ei saanud ise kandideerida, vaid sinna kutsuti. Ta oli väga teadlik oma tööde unikaalsusest ja kasutas teose ostu puhul saadud raha uue autorikoopia valamiseks. Ta tegi neli kuni kuus korduseksemplari ja jättis alati ühe endale. Tegemist polnud pelgalt müügieduga, vaid ka teadlikkusega oma loomingu väärtusest.

Veel üks väga oluline moment: Dora Gordine’is polnud n-ö rahvuslikku piiratust. Ta oli rahvuselt juut ja veendunud kosmopoliit. Eestist minnes, nagu on väitnud Dorast valmiva filmi produtsent Annaleena Pihel, jättis ta maha esimese nooruses sõlmitud abielu. Dora Gordine’i konverentsil Kumus näitas Turus elav eesti kunstiteadlane Kai Stahl fotosid, kus Dora Gordine on koos sõprade, õdede Meydega 1917. aasta suvel Tallinnas ning, see on küll vaid minu spekulatsioon, ta võis olla tollal lapseootel. Ta kannab seeliku peal avarat madrusepluusi, mitte ei rõhuta taljet, nagu siis moes oli. Tegemist ei ole ka teadlikult boheemliku riietumisstiiliga, sest ta kannab tollal väga kalleid valgeid daamikingi ja on märksa rinnakam kui hilisematel fotodel. Ilmselt juhtus midagi, sest lapse kohta puudub igasugune teave. Ta läheb Pariisi, jättes kogu senise elu seljataha. Võimalik abielu ja rahvus jäävad temast maha ja ta aklimatiseerub kiiresti Euroopa suurlinnades. Tollane Euroopa juudi intelligents oli ju selline, nagu Hannah Arendt neid kirjeldab: „Me ei teadnud, et me olime juudid. Alles Hitler ütles meile, et me oleme juudid.” Ka Arendt, kes oli pärit Köningsbergi väikekodanlikust keskkonnast, tuli Berliini ja nägi enne 1930. aastate natsipööret maailma rahvuslike kitsendusteta.

Kas oled juhtunud nägema mõnda dokumenti, kus Gordine on pidanud ennast rahvuse järgi määratlema? Mida ta on enda kohta märkinud? Kas inglane?

Nende perekond tuli Eestisse Lätist, nad said siin 1921. aastal (Dora, ema ja õde Anna) Eesti kodakondsuse. Tollal oli nõutav rahvuse ja usutunnistuse märkimine vastaval politseiblanketil ja ta on enda kohta kirjutanud 1919. aastal „juut”, nagu kõik teisedki perekiikmed. Kui ta esines esimest korda Pariisis näitusel, siis on ta määratlenud enda kui üliõpilase ja estonienne’i ehk siis Eesti kodaniku. Pariisis luges anne ja läbilöögivõime, rahvus ei olnud väga oluline. Inglise kunstiajaloos nimetatakse teda vene kunstnikuks. Peab ütlema, et ka tema majamuuseumis oli enne koostöö algust Eesti Kunstimuuseumiga 2006. aastal tema päritolust väga hägus arusaamine. Dora Gordine maeti suurejoonelise ortodoksi matusetalitusega. Ilmselt polnud ta üldse eriti usklik. Pole ka kindel, et ta oli ristitud, sest Kingstoni ülikoolis, kellele ta kogu oma varanduse ja teosed jättis, oletati, et ta on revolutsioonikeerises Euroopasse sattunud vene emigrant. See ei olnud tõsi, aga ta ise oli oma suhtlusringkonnas niiviisi väitnud.

Mis ajal hakkas Dora Gordine rõhutama, et on vene emigrant? See loob talle ju erilise tausta: eksootilise, kannataja, veidi ka erootilise tausta.

See tekitas kõrgseltskonnas huvi. Dora Gordine’i esimene huvi oli vaieldamatult kunst, olla kunstnik. Aga ta tahtis väga kuuluda ka kõrgseltskonda, ta vajas enda ümber glamuuri, suhete võrgustikku. Ta vajas inimesi, kes tema töid ostsid ja kelle toel tulid tellimused briti seisuslikus ühiskonnas. Vene emigrandina ja võib-olla isegi aadlipäritoluga (mida ta pole küll kunagi väitnud) oli seltskonna huvi tema vastu väga soodne. See tuli välja, kui Dora Gordine oli tutvunud oma viimase, (kolmanda?) abikaasa Richard Hare’iga, inglise kõrgaadlikuga, krahv Listoweli teise pojaga. Vene emigrandi kannatajaoreool, kes ei tahtnud revolutsiooniaegset õudust mäletada, mõjus kindlasti tollasele briti kõrgseltskonnale. Võimalik, et Dora andis ise siiski mõista, et ta kuulus vene aristokraatia hulka. Oli ju moes olla kõik kaotanud vene aristokraat, kes on ennast üles töötanud oma ande najal. Dora portreteeris meelsasti inglise kõrgseltskonna esindajaid. Portreteeriv kunstnik valitseb omal moel modelli üle ja manipuleerib teda.

Dora Gordine’i looming sobib imehästi 1930ndate kunsti: esteetiline, ülev, tehniliselt laitmatu, kõrge kunst. Sellega ei lähe ei isiklik ega ka rahvust või juuri puudutav temaatika või kõnetusviis kuidagi kokku.

Juba mainitud Londoni näitusel „Modernne ja Aafrika skulptuur” esines ta koos Jacob Epsteiniga. Ka Epstein oli kaugel sellest, et näidata ennast juudina, tal olid väljas võimsad erootilised kujundid. Dora Gordine’il olid väljas klassikalised puhta joonega portreed ja figuurid. Ka Ossip Zadkine ei esitlenud end juudi skulptorina. Nad olid Euroopa modernistid. Muide, aastal 2006 korraldati just Dora Gordine’i ja Jacob Epsteini ühine tagasivaateline näitus Londoni juudi muuseumi Ben Uri galeriis. Sel korral osutus Dora rahvus väga oluliseks.

Abielus Richard Hare’iga ei varjanud ta ilmselt abikaasa eest oma juudi päritolu, samuti nagu Richard ei varjanud oma homoseksuaalsust. Dorich House oli nende ühine kindlus: ülemisele korrusele ei tohtinud tulla ükski teenija, seal elasid vaid nemad oma kollektsioonide, töö, huvialade ja tõekspidamistega.

Sellest rääkis väga veenvalt majamuuseumi kuraator Brenda Martin, kes on vestelnud mitmete abielupaari tundnud inimestega. Kui proua Martin tuli esmakordselt majja, siis olid fotod kõikjale laiali paisatud. Paljudel fotodel oli imekaunis väikest kasvu habras noormees, keda pr Martin pidas esmalt meesteriietes naiseks. See oli Richard Hare. Nende tõsine pühendumus oli vastastikune. Dora puhul võis see olla ka tugeva naise emalik kiindumus, mis tõepoolest pakkuski Richardile kõike seda, millest ta oma traditsioonilises aristokraatlikus kodus ehk oli ilma jäänud.

Dora Gordine’i kunsti kõrgaeg oli 1930ndatel. Ta elas ju 1991. aastani. Kuidas on tema kunsti hiljem vastu võetud?

Ta sai ka sõjajärgsetel aastakümnetel mitmeid suuri tellimusi, avalike hoonete reljeefide jms näol. Aga Richard Hare suri 1966. aastal südameataki tagajärjel vaid 59aastasena. Sellega lõppes oluline etapp ka Dora Gordine’i kui skulptori elus. Ta kaotas järsku huvi maailma vastu. Ilmselt oli ta valmistunud selleks, et Richard Hare elab temast kauem, sest too oli ju kümme-üksteist aastat noorem. Ega Dora Gordine’i sünniaastat ei teagi täpselt, ta on erinevatel puhkudel end korduvalt tunduvalt nooremana esitlenud. Tallinna linnaarhiivis on säilinud dokument aastast 1919, kus Dora on märkinud oma sünniaastaks 1895. See võib olla õige. Ta oli ka 1895. aastal sündinud Kristine Mey klassiõde Liepāja tütarlastegümnaasiumis. Ent on ka teisi varaseid dokumente, kus esineb mitmeid sünnidaatumeid.

Dora kui skulptor vajus pärast 1960. aastaid unustusse. See võib olla põhjustatud ka tema raevukast abstraktse kunsti eitamisest. Ta ei mõistnud seda ja eraldas end põhimõtteliselt sõjajärgsest abstraktsionismilainest, mis tõstis Henry Moore’i, Barbara Hepworthi ja Ben Nicholsoni loominguga inglise skulptuuri maailmakunsti tippu.

Kui võrrelda Eesti 1930ndate naisskulptoreid Dora Gordine’iga, siis kas nad kannatavad võrdluse välja?

Dora Gordine pole mitte meisterlikum, vaid eelkõige suurlinlikum kui eesti tollased naisskulptorid. Ta oli maailmakodanik, kes elas uusimate trendide keskel. Tema tööd on tehniliselt paremini viimistletud ja püsimaterjalis. Meie tollased naisskulptorid ei saanud seda endale lubada. Kui mõelda Linda Sõbra või Amanda Jasmini peale, siis tegid nad ju sisuliselt samalaadset kunsti, üldse mitte halvemini. Kuid tellimusi neil peaaegu polnudki. Linda Sõber ja Amanda Jasmin lahkusid Eestist 1944. aastal, kahjuks ei jätkanud kumbki neist enam skulptorina. Dora Gordine oli oli väga intensiivne ja eesmärgile pühendunud isiksus. Kui ta ei oleks valinud kunstniku elukutset, oleks ta saavutanud edu mõnes teises valdkonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming