Eel- ja järellooga eneseküllane manerism

Varssavi rahvusmuuseumi valikuga on loodud Kadrioru lossi püsiekspositsioonile täiendav kontekst.

MAI LEVIN

Maneristliku maali näitus „Uudistava pilguga. Maneristlik maal Varssavi Rahvusmuuseumist“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 25. II, kuraatorid Greta Koppel ja Aleksandra Janiszewska; maneristliku graafika näitus „Rooma stiilis“ Mikkeli muuseumis kuni 11. III, kuraatorid Anu Allikvee ja Greta Koppel.

Maneristliku stiili – heitlevad, kuhjuvad, väänlevad, teab kuhu kaootiliselt pürgivad, otsekui pinna jalge alt kaotanud alasti inimkehad, need figura serpentinata’d, pateetilised žestid, sagedastesse ööstseenidesse lõikuvad valgust kiirgavad ilmutused, esiplaani jõuliste figuuride pisenemine peaaegu märkamatuks tagaplaanil, kosmilised maastikud, paradiisiaiad, pilgeni täis loodusimesid, ja viimsed kohtupäevad põrgutulle langejatega – näib suurel määral olevat sünnitanud rahutu, dramaatiline, kontrastiderikas aeg, mis jääb Wittenbergi kiriku uksele naelutatud luterlike teeside ja Kolmekümneaastase sõja vahele. Seda aega iseloomustavad reformatsioon ja vastureformatsioon, ususõjad Saksamaal, hugenottide sõjad Prantsusmaal, 1527. aasta Rooma rüüstamine Karl V vägede poolt, 1572. aasta Pärtliöö Pariisis, ülestõus ja kodanliku vabariigi sünd 1581. aasta Madalmaadel, Ameerika koloniseerimise algus ja orjakaubandus, Lääne-Indiast Euroopa sadamaisse saabuvad kulla- ja hõbedalastid ning Ida-Indiast imporditud vürtsid, mis tegid eriti nauditavaks aristokraatlikud pidusöögid Fontainebleau’, Brüsseli, Praha, Firenze või Mantova lossiaedades. See oli ka Vesaliuse, Galilei, Tasso, Monteverdi, Rabelais’ ja Shakespeare’i aeg.

Kunagi peeti hilisrenessanssi, lõviosas manerismi, languseks, aga möödunud sajandi algul mõisteti, et inimese (eluslooduse) elutsüklit ei saa ajaloole, sealhulgas kunstiajaloole niisama lihtsalt projitseerida. Tolleaegne ekspressionism avas Max Dvořáki silmad tunnustamaks El Grecot ja sedakaudu manerismi üldse. Maniera moderna, mida oli ülistanud Giorgio Vasari, kaotas sellele barokiajal antud pejoratiivse tähenduse. On loobutud ka manerismi käsitlemisest üleminekunähtusena, hakatud selles nägema eel- ja järellooga eneseküllast kunstiajaloo ajajärku. Kõigel on siinilmas sügavale ulatuvad juured ja kaugele minevad tagajärjed, peab – naljaga pooleks – nentima.

Jacob de Backer. Viimne kohtupäev. Õli, lõuend, umbes 1589. Varssavi rahvusmuuseum.

Pressifoto

Uudistaja pilguga. Välisnäituste korraldamisel mõeldakse Eesti Kunstimuuseumis ja ka selle filiaalis Kadrioru muuseumis, kus hoitakse ja eksponeeritakse väliskunsti kogu, nende seostamisele siinse materjaliga. Kadrioru lossi püsiekspositsioon algab teatavasti Madalmaade XVI sajandi hilisrenessanslik-maneristliku maalikunstiga, millele Varssavi rahvusmuuseumi kogu valik loob täiendava ja seletava konteksti. Mõned autorid langevad koguni kokku, nagu Frans Francken II (1581–1642) – tema „Tarkade kummardamine“ on Varssavis ja tema koolkonda paigutatud samateemaline teos meil – või Joos de Momper II (1564–1635), kelle maastikke leidub Varssavis ja ka Mikkeli kogus.

Mulle meeldib, et Varssavi valikus on hollandi maneristile Cornelis Corneliszoon van Haarlemile (1562–1638) atribueeritud putofiguuriga „Vanitas“, sest mulle on tundunud, et EKMi „Eeva loomisel“ (Cornelis Corti gravüüri järgi) võib olla pistmist selle kunstnikuga. Saksa ja Põhja-Euroopa hansalinnadel, sealhulgas Tallinnal, oli tihe side Madalmaade, eriti Flandria linnadega: XV sajandil Brüggega ja XVI sajandil Antwerpeniga. Endastmõistetavalt puututi renessansiga kokku sealse kunsti kaudu, mida jõudumööda omandati.

Kõnekas teos on ka hollandi arhitekti ja maalija Hans Vredeman de Vriesi (1527 – pärast 1605) järgijale omistatud „Vaade kujuteldavale lossiõuele gooti katedraaliga taustal“ (XVII sajandi algus), kus renessansliku palee ja hilisgooti kiriku kooslus näib sümboliseerivat hilisgooti ekspressiivse vormirikkuse ja vohava dekorativismi ning maneristliku stiili geneetilist seost Põhjamaade kunstis. See stiil levis Põhja-Euroopas suurelt jaolt de Vriesi ornamendi-, arhitektuuri- ja aiakujunduskavandite kaudu gravüürikogumikes. Hans Vredeman de Vries tegutses pärast Hamburgi ja Prahat ka Gdańskis (Danzigis), mis paistab silma maneristlike (ümber)ehitiste rohkusega. Üks selliseid on Artushof (1552), patriitside klubi legendaarse kuningas Arthuri ümarlaua rüütlite eeskujul, mille fassaadi ehivad Themistoklese, Marcus Furius Camilluse, Scipio Africanuse ja Judas Makkabeuse kuju. Antiiksete tegelaste kujud olid õpetliku eesmärgiga, paigutatud sinna linnaisadele eeskuju võtmiseks nagu Johann Akeni maalid Tallinna raekotta või õiglust ja rahu kujutavad reljeefid Tallinna Mustpeade maja fassaadile. Mustpeade maja oli ju samuti Artushofi tüüpi asutus, mille oli kujundanud ümber Haagi meister Arent Passer Poola-Rootsi kuninga Sigismund III Vasa valitsemisajal (1597), mida tähistavad tema ja ta naise Anna portree fassaadil.

Giuliano Briganti saksakeelse, Dresdenis 1961. aastal välja antud „Itaalia manerismi“ ilmumine Tallinna Lugemisvara raamatulettidele muutust suhtumises sellesse stiili siinmail veel kaasa ei toonud, küll aga võis täheldada noorte kunstnike huvi seda perioodi käsitlevate kunstiraamatute vastu 1970ndate algul seoses nende endi stiiliotsingutega. Muidugi imponeeris itaalia või prantsuse manerism oma rafineerituses (Agnolo Bronzino portreed, François Clouet’ ja Fontainebleau’ koolkonna pildid Diane de Poitiers’st pool­aktina, tualetti tegemas). Madal­maalastest hakati Pieter Brueghel vanema kõrval märkama ka teisi. Toomas Vinti paelus näiteks Joachim Patiniri roheliste maastike kummalisus. Patinir kutsus Albrecht Düreri oma pulma, kui Dürer külastas 1520. ja 1521. aasta Madalmaade reisi ajal Antwerpenit. Saksa renessansimeistri võtsid Antwerpeni ja Brüsseli nn romanistid soojalt vastu, sest itaalia renessanss oli nendeni jõudnud suurel määral tema gravüüristiili kaudu.

Jan Gossaert Mabuse (ehk Gossart Maubeuge’ist) vallandas oma Roomas käiguga aastatel 1508-1509 madalmaalaste õpireisid Itaaliasse (kunstisuhtlus Itaaliaga oli tähelepanuväärne juba XV sajandil). Osa Madalmaade romaniste Rooma siiski ei jõudnudki, vaid ammutas informatsiooni gravüüridelt, vahel ka originaalidelt, nagu näiteks Bernaert van Orley, kes võis Raffaeli laadiga vahetult tutvuda tema kartongide kaudu Brüsseli vaibamanufaktuuris. Itaalia kõrgrenessansi meistrite loomingus oli manerism eos: Leonardo, Correggio ja eriti Michelangelo jälgi on näitusel rohkesti. Vincent Sellaeri järgija maali „Leda ja luik“ (XVI sajandi II pool) algkuju on Leonardo kaotsi läinud maal (1505–1510).

Michelangelo vaba ümberkäimine aktifiguuridega pimestas madalmaalasi niivõrd, et alasti inimkehade kujutamine kõikvõimalikes poosides kippus neil muutuma eesmärgiks omaette, nagu seda demonstreerib näiteks antwerpenlase Jacob de Backeri „Viimne kohtupäev“ (u 1589). Backer polnud Roomas käinud ja Michelangelo „Viimset kohtupäeva“ Sixtuse kabelis oma silmaga näinud. Aastail 1532–1536 viibis Roomas ja lõi seal oma kunstiga edukalt läbi tuntud hollandi maalija, Haarlemis tegutsenud Maerten van Heemskerck, kellelt on näitusel väljas „Kristuse ristimine“ (u 1560). Viimase figuurikäsitluses nähakse nii tema õpetaja Jan van Scoreli kui ka Michelangelo „Cascina lahingu“ mõju. Michelangelo Firenze Palazzo Vecchio viiesaja nõukogu saali fresko (1504–1505) kuulus kartoon pole säilinud; tema järgija Bastiano da Sangallo väike koopia-õlimaal asub Norfolki Holkham Hallis. Omal ajal ja tänu gravüüridele oli sel kartoonil aga suur tähendus.

Marcantonio Raimondi (u 1480–1534). Bakhanaal. Vasegravüür, u 1510–1527. Tartu ülikooli kunstimuuseum.

Pressifoto

Itaalias kodunes Denys Calvaert (itaaliapäraselt Dionisio Fiammingo või Il Fiammingo ehk flaamlane), kellest sai Bologna koolkonna rajajaid Carraccide kõrval. Tema juures Bolognas õppisid barokliku klassitsismi suurkujud Guido Reni, Domenichino ja Francesco Albani. Näitusel on ta esindatud suurema Correg­giost lähtuva maaliga „Noli me tangere“ (XVI ja XVII sajandi vahetus) ja väikese, nn kabinetmaaliga „Püha perekond, Ristija Johannes ja inglid maastikul koos Kristuse kannatuse sümbolitega“ (1590–1600). Selliseid väikseformaadilisi detailirikkaid ja -peeni maale lõid Medicitele Bronzino ning Jacopo Zucchi, nendega kaunistati kabinette, studiolo’sid. Üha laiemalt leviva kabinetmaali näiteid on ka manerismi olulises keskuses Prahas keiser Rudolf II õukonnas töötanud Dirk de Quade van Ravesteyni „Püha Katariina müstiline abielu“ algses skulpturaalses raamis. Aga Kadrioru muuseumi koguski on üks Madalmaade päritoluga pisike vaskplaadil kabinetmaal „Kristuse vangistamine“ (XVII sajandi algus), mis ootab atribueerimist.

Rooma stiil. Mikkeli muuseumi graafikanäitus sekundeerib Kadrioru lossi maneristliku maali näitusele. See väljapanek on koostatud kodumaiste kollektsioonide, s.o Tartu ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi, EKMi, rahvusraamatukogu, rahvusarhiivi ja paari erakogu põhjal. Olgu tänatud Johann Karl Simon Morgenstern, Karl Eduard von Liphart, Johannes Mikkel, Woldemar Oldekop, muuseumiinimesed eri aegadest – kõik need, kes selle gravüürivara on kokku kandnud, tõmmised kadumisest päästnud ja andnud meile võimaluse siseneda tollasesse mõttemaailma, ajastusse, kus oldi ametis piiblilugude ja ka antiiksete müütide tõlgendamisega ning püüti luua allegoorilist metatasandit.

Näituse koostaja Anu Allikvee ongi alanud kaugelt: vararenessansi skulptori, maalija ja kullassepa Antonio del Pollaiuo­lo ainsast teadaolevast vase­gravüürist „Kümme võitlevat meesakti“ (1470–1475, TÜ kunstimuuseum), mille laadis on tunda graafika geneetiline seos kullassepakunstiga ja mis peegeldab tollal veel värsket huvi inimkeha plastilise väljendusrikkuse vastu. Pealkirja „Lätted“ alla – eeldatavasti tõstab vaataja silmad ka ülespoole ning loeb seintelt väljapaneku alajaotuste pealkirju ning selgitavaid tekste – on paigutatud ka Agostino de’ Musi (Agostino Veneziano) meesakte kujutav vasegravüür „Ronijad“ (1521) Michelangelo „Cascina lahingu“ fragmendi järgi.

Kuigi Firenze oli renessansi ja ka manerismi häll, kujunes XVI sajandil ligitõmbavamaks Rooma – ja mitte ainult antiigimälestiste, veel enamgi tolleaegsete kunstnike, eeskätt Michelangelo pärast, kelle kompositsioonide jõuline kehakeel oli maneristidele nii põhjas kui ka lõunas otsene eeskuju. Näitusel on eksponeeritud TÜ raamatukogule kuuluv Giorgio Ghisi suur, üheteistkümnelt plaadilt trükitud vasegravüür Michelangelo Sixtuse kabeli altariseina fresko „Viimne kohtupäev“ (1536–1541) järgi. Ghisi lähtus oma tehnikas Marcantonio Raimondist (umbes 1480–1527/34), Roomas tegutsenud gravöörist, kelle ümber tekkis terve koolkond ja kelle töökojas tegutses ka eespool mainitud Agostino de’Musi. Viimase gravüürilt „Apollon ja Daphne“ (1515, TÜ kunstimuuseum) on võetud, muide, näituse plakati motiiv.

Marcantonio Raimondi on tuntud eeskätt Raffaeli joonistuste reprodutseerijana – mitmed gravüürid („Püha õhtusöömaaeg“, TÜ raamatukogu) on näituselgi väljas –, ent ta on graveerinud ka Raffaeli õpilase, manerist Giulio Romano ning Firenze manerismi ühe juhtiva esindaja, skulptori ja maalija Baccio Bandinelli joonistuste järgi. Näitusel eksponeeritud figuuririkka gravüüriga „Püha Laurentiuse martüürium“ (TÜ raamatukogu) on seotud Raimondi pääsemise lugu paavsti vanglast tänu Bandinelli eestkostele. Nii nagu kõrgrenessansi tippmeistridki, kuulub nimetatud gravööride suurem või väiksem osa loomingust manerismi alla.

Saksa graafika oli Itaalias tuntud ja hinnatud. Teatavasti algatas Dürer Veneetsia senatis koguni kohtuasja Raimondi vastu, kes oli kopeerinud tema gravüüre tükkis monogrammiga. Üldiselt suhtuti tollal motiivide laenamisse siiski küllaltki liberaalselt. Käesoleval näitusel on ainuke värviline töö Ugo da Carpi kahelt plaadilt trükitud puulõige „Apollo ajab Ahnuse ja Kadeduse välja muusade templist“ (Baldassare Peruzzi järgi, 1510–1530, TÜ kunstimuuseum). Kunstnik võttis värvilise puulõike chiaroscuro (heletumedusele, mitte niivõrd joontele rajatud) tehnikale 1516.aastal Veneetsia senatilt patendi, ent juba varem olid värvilist puulõiget hakanud tegema Lucas Cranach Vanem ja Hans Baldung Grien Saksamaal. Ka madal­maalased olid gravööridena Itaalias hinnas. Antverpen kujunes tähtsaks gravüüride tellimise ja publitseerimise keskuseks. Sealse gravööri ja kirjastaja Hieronymus Cocki juures, kes andis välja nii itaalia kui ka Madalmaade (Pieter Brueghel vanema) meistrite järgi tehtud gravüüre, alustas oma karjääri suur vasegravüüri meister Cornelis Cort (1533–1578), kes töötas suure osa elust Veneetsias ja Roomas. Veneetsias reprodutseeris ta Tiziani joonistusi, Roomas tegi koostööd maneristidega, arendades välja jõulise selge lõikemaneeri. Viimast võib näitusel nautida lehes „Maastik püha Hieronymusega“ Girolamo Muziano järgi (1573, TÜ raamatukogu) või ornamentaalsesse raamistusse paigutatud kompositsioonis „Apellese maal „Laim““ Federico Zuccari järgi (1572, EKM). See rekonstrueerib põnevalt kreeka kirjaniku Lukianose (II sajand) kirjelduse põhjal tuntud teose (IV sajand e.Kr).

Uued keskused. Omaette koolkond kujunes Põhja-Madalmaadel Haarlemis. Selle alusepanijaks võib pidada maalijat, poeeti ja kunstiajaloolast Karel van Manderit, kes avaldas 1604. aastal Giorgio Vasari „Le vite“ eeskujul kirjutatud kunstnike elulugude raamatu „Schilder-boeck“. Mander olevat 1585. aastal maalijale ja gravöörile Hendrick Goltziusele (1558–1617) näidanud Prahas Rudolf II õukonnas töötanud flaami Bartholomäus Sprangeri eredalt maneristlikke joonistusi, mille vaske graveerimine olevat aidanud Goltziusel välja töötada oma virtuoosliku süsteemikindla stiili.

„Goltzius oli, muidugi, manerist, aga suurepärane gravöör,“ olevat Ado Vabbe oma õpilastele Pallases rääkinud. Meistrile ei jäänud alla ka tema kasupoeg ja õpilane Jacob Matham, kellelt on näitusel mitmed ilusad lehed, nagu „Perseus ja Andromeda“ (1597, TÜ raamatukogu), „Eros ja Anteros“ (1588, EKM) ning „Corydon ja Silvia“ (1601–1611, erakogu), kõik Goltziuse järgi.

Manerismi keskus sai ka François I residentsist Fontainebleau’s, kus Rosso Fiorentino (õieti Giovanni Battista di Jacopo di Guasparre) ja Francesco Primaticcio kõrval töötas teisigi itaallasi, näiteks Domenico del Barbieri (Domenico Fiorentino). Näitusel on väljas viimase gravüür „Kuulsus“ sellesama Rosso järgi (EKM); maakeral triumfeeriv naisfiguur sellel meenutab Düreri „Nemesist“. Ent samaaegselt tegutses prantslasi Itaalias, Nicolas Beatrizet (Beatricetto) Lotringist Luneville’ist töötas aastatel 1540–1565 Roomas, graveerides eeskätt Michelangelo järgi. Tema „Phaetoni langemine“ (EKM) on reproduktsioon ühest neist joonistustest, mida vanameister kinkis oma noorele sõbrale Tommaso de’Cavalierile. Londoni Briti muuseumis ja kuninglikus kollektsioonis on tallel eeljoonistused, mis olevat välja jäänud suurelt Michelangelo näituselt Briti muuseumis 2006. aastal ning millele pühendati erinäitus Courtauld’ galeriis 2010. aastal.

Üllatava leiuna on näitusel eksponeeritud käsikirjaline foolioköide „Geistlichen und Weltlichen Sachen“ ehk „Vaimulikud ja ilmalikud asjad“ 1623. aastast (rahvusarhiiv), mis sisaldab 138 gravüüri, mida saab vaadata tänu Tallinna ülikooli abile slaidiesitlusseades.

Ahaa-elamuse valmistab grupp XVI sajandi teise poole sulejoonistusi-pokaalieskiise (Tallinna linnamuuseum) koos Nürnbergi pokaaliga (EKM), mis on eksponeeritud Kadrioru lossis maalinäitusel. Need osutavad stiili levikule omaaegsete ornamendigravüüride-mustriraamatute kaudu, astudes ühtlasi dialoogi Kristus-lapsele annetatavate pokaalidega mitmetel „Tarkade kummardamist“ kujutavatel maalidel sealsamas näitusel.

Michelangelo sõnutsi on skulptuur ja maalikunst õed, mõlemad on joonistuse lapsed. XVI sajand oli akadeemiate asutamise aeg: 1563. aastal Accademia delle arti del disegno Firenzes, 1577. aastal Accademia di San Luca Roomas, umbes 1582. aastal Accademia degli incamminati Bolognas, 1580ndatel ka mitteformaalne akadeemia Haarlemis. Need polnud üksnes joonistusõppe, vaid ka diskussiooniakadeemiad. Ka Kadrioru muuseumis tegutseb laupäevaakadeemia, seda lossis ja ka Mikkeli muuseumis, kus praeguste näituste raames kuuleb manerismi ja graafika kohta mõndagi huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming