Eesti köitekunstist mažooris ja minooris

Maarja Undusk

Kui otsisin pealkirja oma ettekandele, mõtlesin Veljo Tormisele, tema loomingule ja regilaulule ning sellele, millised võiksid olla  muusika ja köitekunsti seosed. Et minoorne on kurvameelne helirida, mažoorne aga rõõmsameelne, siis võiks selle pealkirja alla mahutuda nii meie köitekunsti mured kui ka rõõmud. Aga ei muusikas ega ka köitekunstis pole asjad nii ühesed. 

Olen ise armastanud alati pigem minoorset kui mažoorset tonaalsust. Mažoorne võiks olla see, et kui kelleltki küsid, kuidas käsi käib, saad vastuseks: tänan, hästi! Tore vastus, viisakas pealegi, aga konventsionaalne ja nüansseerimata. Kui hakatakse aga vastuseks pikalt seletama, kuidas tegelikult läheb ja kui keeruline ja murerohke on elu, siis võid tunda piinlikkustki, aga igatahes on haralisem ja vastuolulisem vastus huvipakkuvam.  Eestlane peab end raamaturahvaks ja teatud määral on see ka statistiliselt tõestatav. Meie kirjaoskus oli juba enne Teist maailmasõda saja protsendi lähedane ja eestlastes tekitas iroonilist üleolekut, kui end 1940. aastal kehtestanud nõukogude võim väitis asuvat likvideerima kirjaoskamatust Eesti NSVs. Esimene eestikeelne raamat ilmus arvatavasti 1525. aastal, ent kuni XIX sajandi teise pooleni oli raamatukultuur Eestis valdavalt saksakeelne. XX sajandi algupoolest 1940. aastani oli eestikeelse trükise areng eriti kiire. Kui sajandivahetusel olid tüüpilised veel lihtsad brošeeritud ja odavad väljaanded, siis 

1940. aastaks ilmus meil juba hulgaliselt heas väljaandes nii maailmakirjandust kui ka eesti algupärast kirjandust. Ja end oli kehtestanud ka silmapaistval tasemel omamaine köitekunst, mille suureks tegijaks oli Eduard Taska, rahvusvaheline mees, eesti köite ja nahatöö esindaja ning vahendaja mitmel pool Euroopas. 1940. aastal katkes see kõik järsult ja hävitaval moel. Taska arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus ta peatselt suri või tapeti, tema vara natsionaliseeriti. Nii et formaalselt sai tema rajatud köiteettevõte edaspidise kunstikombinaadi ARS raames justkui jätkata, ent tegelikult oli see määratud  hääbumisele, tegeldes edaspidi pigem dekoratiivse nahkehistööga.       

Raamatuköide, tavaköitest kuni kunstilise köiteni, on tihedalt seotud raamatukultuuriga üldisemalt. See ainevaldkond kuulub ka tarbekunsti hulka, ent on alati omanud hoopis sotsiaalsemat ja poliitiliselt tundlikumat tagamaad kui mis tahes muu tarbekunstiharu. Nii ei olnud köitekunsti allakäigu taga mitte ainult materiaalse baasi soikumine sõjamöllus ja sõjajärgses vaesuses, vaid suuresti ka poliitilised põhjused. Kohane oleks meenutada, et nõukogude aastatel hävitati Eestis 2,6 miljonit raamatut ja umbes  4 miljonit perioodilist väljaannet. Need kõik pärinesid muidugi aastatest 1918–1940, mil jõudis ilmuda umbes 25 000 nimetust raamatuid kogutiraažiga umbes 36 miljonit eksemplari. Ühesõnaga, see, mis ka säilis, oli ikkagi poliitiliselt kahtlane kodanlik igand ja selle kunstiline ega ka praktiline köitmine ei olnud aktuaalne. Ei saa unustada, et inimesed olid hirmul repressioonide ees ja eestiaegset raamatut püüti peita. Asemele hakkas tulema nõukogude raamat, mis oli eriti kuni viiekümnendate lõpuni suurelt jaolt agitaatorliku iseloomuga. Sõjajärgne raamat meenutas oma trükitasemelt 50 aastat tagasi ilmunud  pehmekaanelisi ajalehepaberil väljaandeid. Kunstiline köide kuulub teistsugusesse maailma, kui seda oli vaene repressioonihirmus räsitud Eesti. Pealegi kadus ka kuldamis- ja käsitrükkimisvõimalus kui riiklikult ohtlik tegevus. Siit sai alguse meie käsikuldamisoskuse järjekindel allakäik, mis pole senimaani peatunud. See vana oskus pole ikka veel jalgu alla saanud, kuigi taasiseseisvumisest on möödas juba peaaegu 20 aastat.     

Praegu tundub imelik mõelda, et veel paarikümne aasta eest, kui Eesti kuulus Nõukogude Liitu, seisid inimesed sageli öö otsa raamatupoe ukse taga järjekorras, et mahtuda õnnelikena  mõne raamatusarja tellijate hulka. Võeti kaasa võileivad ja termos kohviga, valvati vahetustega raamatupoe avamiseni. Küllap oli seegi üks kultuurilise suhtlemise omapäraseid vorme.Tol ajal oli raamatute tiraaž hiigelsuur, aga raamatuid ilmus nimeliselt märgatavalt vähem kui praegu. Nõukogude ajal oli trükiarv alati raamatusse märgitud. August Sanga 1977. aastal ilmunud kogutud luuletuste tiraaž on 6000 eksemplari. Lydia Koidula 1978. aastal ilmunud kogutud luuletuste tiraaž on 10 000 eksemplari. 1983. aastal ilmunud algaja luuletaja vihikust esikkogu tiraaž on 4000 eksemplari. Gerald Durrelli pehmekaanelist  jutukat „Loomaaed pagasis” oli 1988. aastal trükitud koguni 100 000 tükki! Kui nüüd arvestada eestlaste arvuks kodumaal miljon elanikku, raugad ja vastsündinud kaasa arvatud, tuleb iga kümne inimese kohta üks Durrell! Nii pole ime, et igal kultuursel kodanikul oli kodus olemas enam-vähem terviklik läbilõige kõigest väärtuslikust ilmunust. Põhjusi on siin mitmeid: raamat oli üks olulisi pidepunkte, mis sidus meid kultuuriga ja aitas säilitada identiteeti. Ja raamat maksis vähe, olles sealjuures trükitehniliselt vastavalt ebakvaliteetne ja ilmumistsüklilt naeruväärselt pikameelne. Aga eestlane mitte ainult ei ostnud  palju raamatuid, vaid ka luges neid hoolega. Hea kirjanduse lugemine oli omamoodi vaikiva vastupanu vorm kehtivale korrale. Raamatute kaudu sai viibida vabas maailmas või omaenese kaotatud vabaduses. 

Raamatuid võib armastada mitmeti. On neid, keda huvitavad pigem tekstid, mis raamatukaante vahel, ja kes ei pööra vormile erilist tähelepanu. Sageli on siinkohal tegemist haritlastega, kellele on raamatutega suhtlemine nende igapäevane töö. Võib-olla pole neil aega eriti ilukirjandust lugeda, ent nende eksistents kulgeb raamatute keskel, see on nende loomulik elukeskkond, milleta tunnevad nad end kui talumees  põlluta või aednik aiata. Kuigi raamat kui ese pole nende jaoks esteetilise naudingu allikaks, on nad siiski nõudlikud selle töökindluse ja funktsionaalsuse osas. Aga nad ei muretse enesele raamatuid nende haruldase välimuse või rariteetsuse pärast. Nad ei kogu raamatuid, raamatud on nende vaimsed kaaslased. Nad hingavad ja magavad koos raamatutega, raamatud tulevad ise nende juurde. 

On raamatuarmastajaid, kes ihkavad ilukirjandust neelata. Näiteks romaane, jutukaid või kriminulle. Nendele on raamatutel praktiline väärtus, mis annab võimaluse mõttelennuks, seiklusteks ja pakub head intellektuaalset meelelahutust. Nende lugemus on sageli aukartustäratavalt suur. Nad armastavad  Kirjanikku ja käivad temaga kohtumas. Noorema rahva hulgas on see lugejagrupp välja vahetumas arvutisõltlaste vastu, kes veedavad oma päevi mängides või portaalides seigeldes. On raamatuarmastajaid, kellele meeldivad ilusad raamatud. Võib-olla on nende armastus seotud mõne muu harrastusega, näiteks kokanduse või aianduse või kunstiga. Neile meeldivad ennekõike toredad pildid, hea trükikvaliteet ja maitsekas kujundus. Nende seas on palju kunstiinimesi. On raamatuarmastajaid, keda huvitavad ennekõike rariteedid. Nad käivad oksjonitel ja ajavad taga ühe raamatu erinevaid trükke. Sageli on nende eesmärgiks muretseda enesele näiteks mingi ajajärgu kõik esitrükid. Ka nemad tahavad elada koos raamatutega, aga on pigem seljasilitajad ja kaanenuusutajad. Nad ei armasta mitte ainult tekste, vaid just vormi, milles tekst end peidab. Neid teeb õnnelikuks autori signatuur raamatu tiitlil. Nad patsutavad raamatu ilusat nahkset selga justkui tublit ratsahobust. Köitekunstiarmastus on üks raamatugurmaanluse Eestis suhteliselt harva esinevaid vorme. Need on inimesed, keda huvitab ennekõike raamatu unikaalne univorm, tema ainukordne kuub või omapärane kujundus. Nad hindavad ja koguvad  köidet. Neid paelub see osa raamatust, mis on igal eksemplaril eriline, kunstniku poolt lisatud. Nad oskavad näha detaili ja teostuse peenust. Nende seas on muidugi ka andunud lugejaid. Olen kuulnud, et selliseid inimesi leidub näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal ja Madalmaadel. Tavaliselt on tegemist jõukate ja kultuurilembeste kodanikega, kelle toel saab eksisteerida nii elitaarne ala nagu köitekunst. Kuuldavasti on nad valmis ilusa kunstnikutöö eest maksma kena kuupalga. Ma ei tea, kas ja kui palju leidub seesuguseid raamatuarmastajaid Eestis. Mina pole ühegagi kokku puutunud.       

Sealjuures on meil köitekunstnikke ju silmatorkavalt palju! Võtkem kas või viimase Prantsusmaal toimunud suure rahvusvahelise köitekunstinäituse statistika: 2009. aasta biennaalist,  mille teemaks „Figaro pulm”, võttis osa 587 kunstnikku 35 riigist, kusjuures Eesti oli osalejate arvult korraldaja Prantsusmaa järel teisel kohal! Nüüd tuleb küll täpsustada, et 64miljonilise elanikkonnaga Prantsusmaalt oli osavõtjaid 161, Eestist aga 38. Näiteks 127 miljoni elanikuga Jaapanist oli sealjuures ainult 19 osavõtjat. Niisiis – statistika kinnitab kindlalt, et lisaks raamaturahvale oleme ka köitekunstirahvas. Aga kas see päriselt on nii ja mida see õieti tähendab? Siinkohal tuleks vahet teha köitekunstnike ja köitekunstiarmastajate vahel. Eestit aga iseloomustab  asjaolu, et need kaks on kattuvad nähtused. Köitekunstnikud on raamatuarmastajad, kes tunnevad raamatu vastu esiteks esteetilist kirge, aga ka lausa füüsilist tungi või kirurgilist külgetõmmet. Neile pakub erilist naudingut raamatupoognate vahele sukelduda, raamatut lahata, tunda iga tema kurdu ja õnarust, isegi siirata talle osa oma südant. Köitekunstnik pole ehk väga suur lugeja, aga ta on pihus hoidnud, väga lähedalt nuusutanud ja sisse hinganud aukartust ärataval hulgal väga erinevaid raamatuid, niisiis „kokku puutunud võimalike lugemiste lõputusega” (vt Pierre Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me  pole lugenud: – LR 2008, nr 18–20, lk 19) rohkem kui nii mõnigi tekstineelaja. Sellist näitust nagu „Scripta manent” ei ole võimalik korraldada maal, kus köitekunstist lugu ei peeta. Siinne statistika on minu meelest peaaegu et ebareaalne – nimelt esineb näitusel 171 osavõtja seas tervelt 92 osavõtjat Eestist! Ma ei kipu siinkohal võrdlema kohalike esinejate suurt hulka mujalt tulnutega, ent et Eestis leidub ülepea nii arvukalt köitekunstnikke, peaks ju olema ilmne märk meie köitekunsti elujõust ja et sellel läheb hästi.  Aga kas see on päris nii või oleks just siinkohal aeg võtta esile minoorsed toonid? Niisiis, tahaksin teada, kui mitu 92 näitusel esinejast on professionaalsed köitekunstnikud ka selles mõttes, et raamatuköitmine ja veel enam, köitekunst, ongi nende põhiline elatusallikas? Millal õnnestus neil 92 meistril viimati mõni oma ilusatest kallitest köidetest maha müüa? Millises vahekorras on nende köitekunsti panustatavad väljaminekud ja sissetulekud? Mitu köitekunstikollekstiooni, mitu kollektsionääri Eestis leidub? Mitu köidet sellelt näituselt ostetakse ja mis saab ülejäänutest? 

Minu teada käib asi nii, et iga näitusest osavõtja ostab enesele köidetavad poognad ja varub seejärel köitmiseks vajalikud materjalid. Et ta raamatut tõesti armastab, siis ei koonerda ta siinkohal, vaid annab oma parima, saades heal juhul toetust kultuurkapitalilt. Seejärel võtab ta kuskilt salalaekast oma leivatöö kõrvalt vajalikku aega mõtlemiseks – aga raamatuköitmine on tõeline mõttetöö ennekõike – ja seejärel ka köite valmistegemiseks. Lõpuks, väsinud, ent õnnelik, viib autor oma köite lubatud tähtajaks ettemääratud kohta (või paneb posti, makstes kena summa ka kindlustuse eest), et see pildistataks  ja kataloogis ilmuks ja näitusel korralikult eksponeeritud saaks. Nii see lähebki, ja autori professionaalsuses pole põhjust kahelda, sest hoolimata vahepealsest viiekümneaastasest vaakumist on eesti köitekunstnik igati vääriline kolleeg oma Euroopa või maailma ametivendadele-õdedele. Kui näitus saab läbi, saab ta oma ilusa köite taas kätte. Ta viib selle koju, silitab, näitab abikaasale või sõbrale, on õnnelik, keerab siidpaberisse, paneb kappi ära. Sellega on ring sulgunud. Mulle ei meeldi pragmaatiline XXI sajandi turumajanduslik maailm, aga ikkagi tahaksin nüüd küsida: kas eestlane ikka on  köitekunstirahvas? Mõnikord tundub mulle, et küpseme omas mahlas. Või miks mahlas, võib-olla hoopis veinis või šampuses? Kuidas ületada lõhet kollektsionääride, raamatuarmastajate ja köitekunstnike vahel? Võib-olla peaksime meelitama praktilise köitekunsti juurde jõukama Eesti kunstikoguja, et see maigu suhu saaks ja aimaks, millest ta kogu aeg ilma on jäänud? Ei tea ma ka ühtegi kirjanikku ega muud kirjutajat, kes raamatuköitmisega tegeleks. Mujal maailmas on köitekunstnikud sageli hästi kindlustatud haritlased (muide, nende hulgas leidub mitmeid kirurge!), kellele köitekunst on üks meeldivaid lisaharrastusi.  Kuidas jõuda toekast talutoidust gurmaanluseni?

Juhtusin hiljuti taaslugema J. Randvere ehk Johannes Aaviku 1909. aastal esmailmunud ideaalnaise detailset kirjeldust pakkuvat „Ruthi”, tema kohta öeldakse muuseas niiviisi: „Ruth on nagu mitmes asjas nii selleski (s.t raamatuarmastuses) erand. Ta töötoa seinad on raamatutega vooderdatud. Nende seas leidub peale spetsiaal-teaduslikkude tööde ja kõiksugu sõnaraamatute ning entsüklopeediate ka palju ilukirjandust keeltes, mida Ruth tunneb. [—] See on kokkusurutud ja läbi peenikese maitsesõela lastud raamatukogu. [—] Juba pealiskaudne ülesilmitsemine  märkaks iseäralikku tähelepanekut ja huvitust, mis ühe romaani rahva, nimelt prantsuse kirjandusele on osaks antud: sellekeelsete raamatute arvu ja nende peenemate, maitserikkamate köidete järele otsustades, millede seas mõned õige kallid kunstitöödki leiduvad”. Seesuguseist erandeist tasub unistada ka tänasel päeval, olgu need siis meie nais- või meesideaalkujud. Aga ma ei taha olla viriseja, kes küsimusele „kuidas käsi käib?” annab pika ja haliseva vastuse hädaldavas võtmes. Veljo Tormist kuulates mõtlen meie regilaulule, mida enam rehielamus  talutööd tehes ei laulda, ent mis tänu Tormisele jätkab oma elujõulist eksistentsi. Köite- ja kuldamiskojad on hääbunud, aga raamatuid köidetakse ikka ja ilusti. Tormis on interpreteerinud rahvalaulu, köitekunstnikud on interpreteerinud Tormise rahvalaulualaseid tekste. Olgu siis „Scripta manent’i” Tormise-näitus kui 172häälne koorilaul. Lihtsalt armastusest muusika ja raamatuköitmise kunsti vastu. 28. IX rahvusraamatukogus rahvusvahelisel konverentsil peetud kõne.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming