Eesti Kunstnike Liidu suurkogu

Reet Varblane

Kunstnike liidu haldusdirektor Andres Liiv veel tühja valimiskastiga.

Eesti Kunstnike Liidu, suurima, arvukaima loomingulise liidu suurkogu tuli kokku tähendusrikkal kuupäeval, 9. mail, ja sugugi mitte vähem tähendusrikkas kohas, Vene teatris. Verivärskelt remonditud esinduslikult suurejoonelises teatrisaalis.

Algas pidulikult nagu ikka: Eesti Vabariigi hümni, liidu vanima liikme Enno Lehise tervituse ning leinaseisakuga lahkunute mälestamiseks. Lõppes pika ning kohalolnute kannatuse tõeliselt proovile pannud ootamisega, et häältelugemiskomisjon loeks hoolikalt kokku presidendile, asepresidendile ning uutele volikogu liikmetele (alaliitude esindajad jäävad kas samaks või on siis aja jooksul vahetunud vastavalt sellele, kuidas alaliidud ise on otsustanud) antud hääled.

Presidendi ning asepresidendi valimisel mingeid üllatusi ei tulnud (ega saanudki tulla), sest lõpuks jäid kandideerima ainult seni tegutsenud president Jaan Elken ning asepresident Anu Kalm. Suurkogu alguses välja hõigatud Leonhard Lapin ja Harry Liivrand võtsid kohe oma kandidatuuri tagasi ning jäid kandideerima volikogusse, Aleksander Jakovlev pidas vormiliselt sütitava, sisuliselt vahest veidi raskelt jälgitava kõne, kuid kõne lõpul taandas ka tema oma kandidatuuri. Jaan Elken jätkab kolmandat valimiskorda (esimest korda sai ta presidendiks, kui Signe Kivi suundus kunstnike liidu presidendi kohalt kultuuriministriks) 441 poolthäälega, Anu Kalm teist asepresidendi aega 468 häälega.

Volikogu vabade liikmete vahel käis aga tihe rebimine. Järgmised kolm aastat istuvad alaliitude esindajate kõrval volikogus (ja arutavad läbi, jõuavad loodetavasti konsensuseni ning kinnitavad kõik kunstnike liitu puudutavad elutähtsad otsused) Enn Põldroos, Leonhard Lapin, Liina Siib, Maarja Undusk,Tiina Käesel, Jüri Arrak, Sirja-Liisa Vahtra, Harry Liivrand, Tiiu Kirsipuu ja Katrin Pere. Kokku 10 liiget (nagu kohalolnud valitavate arvu suurkogu algul üksmeelselt kinnitasid). Tiina Käeseli üleskutse volikogusse noori kunstnikke (kunstiteadlasi) kaasa haarata ei leidnud erilist vastukaja, sest suurkogule kogunenud 524 liiget (valimisbülletääne võeti välja 514, valimiskasti pandi 507, nagu teatas häältelugemiskomisjoni esimees Eve Kask) näis eelistavat ära proovitud ja kindlat: enamik volikokku valitutest osales ka eelmises koosseisus.

Äkki ongi selline aeg, et suured kooslused (liidud, ühingud, assotsiatsioonid) toimivad hästi konservatiivselt: ei mingeid muutusi, peaasi et toimib. Suurte koosluste suured kogunemised aga tunduvad järjest mõttetumad. Asi pole isegi enam loominguliste liitude nõukogudeaegses tähenduses ning sinna kuulumise tähtsuses ning väljavalituses. Ka üleminekuaja tormid ja tungid tunduvad igaveseks selja taha jäänud olevat või nagu Heie Treier praegust aega kaardistavas ettekandes sõnastas: “Kõike toimub praegu küll liiga palju, kuid sellele vaatamata mahuvad kõik huvigrupid meie kunsti(kultuuri)maastikule ära.” Heie Treier hea inimese ning diplomaadina püüdis positiivse esiletoomisega positiivset atmosfääri luua ning selle abil kogu suurkogu meie aega positiivsemalt vaatama panna. Igas teises kohas ja kontekstis oleks see igati kiiduväärne olnud, kuid kunstnike kogunemisel oleks küll oodanud teravamat ning konstruktiivsemat analüüsi. Seda ka kunstihariduse ning kunstiinstitutsioonide käsitlemisel. Kuid vist on aja märk, et suurkogunemistel peavad institutsioonide juhid rääkima, kui hästi neil läheb, selle asemel et kutsuda institutsioonide olemuse üle kaasa mõtlema. Ega see veel vastuolusid ning, mis veel hullem, ideelist segadust olematuks tee, ainult nii amorfsed ning heterogeensed kogunemised, nagu on seda ligi 1000-liikmelise kunstnike liidu suurkogu, pole vist enam tõesti see koht, kus midagi ideelist ja sisulist arutatakse.

Kuigi ei saa salata, et endise (ja ka edasise) presidendi Jaan Elkeni ettekanne oli üldjoontes (kui jätta kõrvale lapselikud torked Tallinna Kunstihoone kuraatorite pihta) asjalikult kunstnike liidu olukorda ning eelkõige lähiajal ees seisvat majandusolukorda (loe: mida on kõige optimaalsem peale hakata kunstnike liidule kuuluva kinnisvaraga) analüüsiv, ei puudunud ka laiem (kultuuri)kontekst. Ka Tiina Käeseli tarbekunsti asjade seisu vaagiv sõnavõtt osutas ühisateljee (ehk ühise tootmisbaasi) vajalikkusele ning temagi jõudis endise kunstikombinaadi Ars Pärnu maantee hooneni.

Kui kunstnike liit on eelkõige majandus- ning sotsiaalabi (ametiühinguline) organisatsioon, kes peab lähitulevikus võtma vastu hästi läbi mõeldud ning üliarukaid majandusotsuseid, siis on vist kõige õigem, kui selle eesotsas on majanduslikult mõtlevad või vähemalt kunstnike liidu olukorda hästi tundvad inimesed, mitte kompromissitud ideekandjad. Ideede ja hoiakute üle vaidlemiseks on teisi paiku ja foorumeid!

Kell 14.17 lõi mu mobiiliekraanile sõnum: “Vabariigi valitsus provotseerib: jääge koju! Või tulge minu näituse “Halb nali” avamisele täna, 09.05.07 kell 18.00 Hobusepea galeriisse. Avamisel vestlus ja kokteil! Marco Laimre.” Kunstielu jätkub: kolmapäeval kella 19-ni sai Polümeeri uues galeriis vaadata Non Grata noortenäituse esimest varianti, täna on seal ju uus väljapanek.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming