Eesti Kunstnike Liidu suurkogu

 

9. V kell 9 kogunevad kunstnike liidu enam kui tuhat liiget (või vähemalt kaks viiendikku neist, sest siis on suurkogu põhikirja järgi juriidiliselt otsustusvõimeline) Vene teatrisse, et vaagida asjade seisu, teha tulevikuplaane ning valida president, asepresident ja volikogu.

Ettekannetega astuvad üles kunstnike liidu senine president Jaan Elken, kultuuriminister Laine Jänes, kunstnike liidu finantsdirektor Kristel Ait, Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, Tallinna Kunstihoone juhataja Reiu Tüür, ehtekunstnik-galerist Tiina Käesel, avangardist-professor Leonhard Lapin, kunstiteadlane, ajakirja kunst.ee toimetaja Heie Treier ja autorihüvitusfondi tegevdirektor Ainiki Väljataga.

Sirbi üleskutsele tutvustada oma presidendiplatvormi reageerisid senine president Jaan Elken ja kauaaegne disainiõppejõud Aleksander Jakovlev.

 

 

JAAN ELKEN:

Kasutan Sirbi pakutud võimalust, et kunstnike liidu suurkogu eel kunstnikkonnale paari olulise aspekti üle arutleda. Viimaste päevade ärevate sündmuste valguses tegi EKLi juhatus kiirküsitluse volikogu liikmete seas ja enamik toetas mõtet jääda algse plaani juurde: seega toimub EKLi suurkogu  9. V algusega kell 9 Vene teatris Tallinnas.

Aga nüüd ülevaade tegemistest.

2006. aastal käivitus pärast närvesöövat seaduseparanduse kadalippu loovisikute ja loomeliitude seadus ka Eesti Kunstnike Liidu jaoks ja oodatult on just kunstnike seas kõige rohkem neid, kes seaduse raames saavad pakutavat kuuekuulist abi taotleda. Eelmisel aastal kasutamata jäänud loometoetuste jäägi jagasime jaanuaris loomestipendiumideks, järgmine taotluste voor on II poolaasta alul. Näitlejal, kirjanikul või arhitektil on raske uskuda, et Eestis leidub ridamisi vabakutselisi, eelkõige kujutavaid kunstnikke, aga ka disainereid ja tarbekunstnikke, kel sissetulek oma erialasest tegevusest täielikult puudub, ja seda tärkavale kunstiturule vaatamata! Isegi oma praegusel mitte-ideaalsel, poolikul kujul on praegune toetussüsteem tubli samm edasi ja vaid väheste Euroopa riikide loovisikutel on selletaoline garant olemas. Kui aasta tagasi toimus loomeliitude juhtide kokkusaamine peaminister Andrus Ansipiga, siis toetasid ka arhitektid jõuliselt kunstnike esitatud peamist “valupunkti”: meil puudub riiklik tellimus kunstile, eelkõige nn protsendikunsti säte. Enamikus lääneriikides on just protsendikunsti seadus see instrument, mille raames tellitakse riigi ja omavalitsuste raha eest ehitatavasse avalikku ruumi keskkonda väärtustavat kunsti, nii interjööri kui eksterjööri.

Esmakordselt on meil Toompeal valitsus, mille koalitsioonileppe kultuuri puudutavatesse peatükkidesse on protsendikunst sisse kirjutatud. Tahan uskuda, et üheaastane  tähtaeg, mille värske kultuuriminister Laine Jänes  seaduseelnõu projekti tõenäoliseks  väljatöötamiseks ja sealt edasi vajalike struktuuriüksuste käivitamiseks (eeldatavasti kultuuriministeeriumi eraldi allasutuse või osakonnana) välja pakkus, on ikka piisav. Sel töörühmal seisavad ees pingelised ajad, õnneks on muu maailma praktika ees ootamas. Ka uue seaduse sidumine riigihangete ja ehitusseadustikuga ei tohiks üle jõu käiva.

2006. aasta kevadel käivitus EKLi egiidi all Hopi galerii, meie kolmas galerii, mis napilt aastaga ennast  Tallinna pulbitseval galeriimaastikul hästi koduselt tunneb. Kultuuriminister Urmas Paeti ajal käivitunud galeriitoetusprogrammi mahte on vaja jõuliselt suurendada, nii et ka EKLi arendatud galeriides ei peaks kunstnik galeriipinna eest renti maksma (ka EKLi pressing aitas omal ajal Tallinna Kunstihoonel eraldi eelarvereale pääseda ning koos linna ja kultuurkapitali toega on SA Tallinna Kunstihoone Fondi hallatavad galeriid üleüldise vaesuse sees Eesti paremini rahastatud galeriid). Kas kujutaksite ette etendusasutust (nt teatrit), kus lavastaja või dirigent saali üüri maksaks ja hiljem publiku lahkelt tasuta etendustele kutsuks? Just sellises olukorras aga üksikkunstnik Eestis on. EKLi korraldatud Eesti kunsti üldnäitused Tallinna Kunstihoones, kas rangema või leebema kuraatori taktikepi all, on aastate lõikes oma identiteeti otsinud, kunstnike ja publiku poolehoid sellele formaadile on kindel argument jätkamiseks. Erialaliitude (nii nagu sel aastal toimuv tarbekunsti ülevaatenäitus) korraldatavad üldnäitused pakuvad esinemisvõimalusi kunstnike laiemale ringile, teisiti ei saakski see kunstnikele kuuluvas Tallinna Kunstihoones ka ollagi. Teatud  vastuolu, mis kuraatorite promotud nn sotsiaalse kunsti (mis kunstnike vanema generatsiooni jaoks paraku tõeline déjà-vu) ja kunstnike enamuse omaks võetud n-ö esteetilis/eetilise dimensiooni vahel, mis 90ndatest saadik justkui jätkuvalt õhus, on hea vaid määrani, kui see ei võta alatu klannipoliitika ja kuraatoritürannia tunnuseid. Vastuolude rahumeelne kanaliseerimine erialasesse dialoogi, siin on veel palju arenguruumi, kunstnike enamuse väärtushinnangud ja eneserefleksioonivõime on jätkuvalt hea. 

Ka Kumu praegune, üle aasta kestnud “turulolek” on klassika  ja klassikute positsioone objektiveerinud ning  eelnenud kümnendite kunsti omnipresentsena kunstimaailma toimevälja kaasanud. Suurkogul tõuseb kindlasti päevakorda ka kunstiharidus, eriti kunstialane kõrgharidus (ettekanne rektor Signe Kivilt). On ju enamik erialase palgatööga seotud kunstnikke just kunstiharidusse kaasatud.

Kindlasti seisab teelahkmel endise kunstikombinaadi Ars saatus. Kas minna riskikapitalismi teed ja  asuda arendaja staatusesse, sattudes samas pangalaenu orjusesse ja sõltuvusse konjunktuurist kinnisvara- ning üüriturul, või jätkata senist konservatiivset halduspoliitikat?

EKLi igapäevatöö mahust  ja kompetentsist on ca 80 protsenti analoogsed majavalitseja omadega, kinnisvara omamine on meie jõukuse ja vaesuse allikas, nii paradoksaalne kui see ka ei ole.

Olen koos asepresident Anu Kalmuga volikogule teatanud, et kandideerime uuesti ja soovime tiimina jätkata.

 

ALEKSANDER JAKOVLEV:

Meie tegevuskava tähelepanuväärne sisu on tihtipeale moderniseeritud proosakokkuvõte ühingute eesmärgipoeesiast ja isamaalisest luulest, mis paikneb aruandluse ja tegevuskava vahel. Selle põhikirjameenutustega illustreeritud vahepala otstarve on domineeriva kujutluse isoleerimine oma elluviimise tagajärgedest, eristada meid meie endi saamatusest.

Kunstnike liit ei ole ses mõttes erand. Meil on asjad nii nagu ikka seal, kus raha ei ole. Seejuures ei pea ma silmas ainuüksi liikmeskonna käsutuses olevate kollektiivsete vahendite nappust, vaid eelkõige liidu liikmete, individuaalsete, kutsetegevusele rajatud elustrateegiate võimatust selles sotsiaal- ja majandusteoreetilises reaalsuses. Nimelt eeldab materiaalsete väärtuste loomisele rajatud elukäsitlus materiaalselt produktiivset ühiskonda või vähemalt majanduspoliitilise mõtte taset ja ümbruse arengutendentsi, mis oleks võimeline aduma ja  arvestama eelkõige omamaise materiaalse kultuuri ja sellele toetuva  tootearenduse olulisust kaasaegses Euroopa majanduskultuuris.

Vähe sellest, erinevalt fundamentaalteaduste nähtavast ja prognoositavast kasust rakendusteaduste kaudu tootearendusele, seega kogu majanduskultuurile tervikuna, tuleb fundamentaal- ja eksperimentaalteadustega sümmeetriliselt toimiva kujutava kunsti rolli sellel ühiskondliku teadvuse tasemel veel ka eraldi seletada (sic!).

Samal ajal lasub ka Eestis just kunstnikel ja arhitektidel täiesti nähtavalt Euroopa kultuuritraditsioonist tulenev vastutus meie elukeskkonna eest kultuuriruumina. See ei olekski ehk üleni nii radikaalne, kui Eesti kultuuri materiaalne, nähtav ja kombatav osa ei oleks pidevalt viimase aja kvaasipoliitiliste huvide, otsese vaenu ja veel mingi raskesti seletatava huvide konflikti tallermaaks. Viimati mainitud konflikti esimeseks teguriks on omamaiste, kunsti rakenduslike erialade ümberpaiknemine väljapoole rahvuslikku  majandusruumi, kusjuures traditsiooniline tarbekunst ja kaunid kunstid on jäetud toimima üsna omapäi, oma ettevõtlikkuse ja suhteliselt läbipaistmatute fondide  najale. Teine tegur on raskesti formuleeritav, kuid seda iseloomulikum. Nimelt on rakenduskunstnike ja graafikute endi edukuse mõõduks oskus arvestada Eesti majandusmudeli sisulise küljega, õieti selle mõjuga produktiivsete ja loominguliste erialade tööturule ning sealt jalga lasta nii kiiresti kui saab, vastasel juhul ei ole mingi inimväärse eksistentsi kujutelm enam reaalsustajuga vähimaski kooskõlas, rääkimata millestki sellisest, millele produktiivses eas inimene oma tuleviku rajada võiks. On ka kolmas ja kurvem tunnus või õieti tagajärg, kus muude erialade esindajatel enam erilisi illusioone ei olegi.

Selline on lühidalt situatsioon, milles kunstnike liit on viimased aastad toiminud, ning tuleb tunnistada liidu senise juhatuse tublidust. Ja mida saakski siis tegelikult nii väga teisiti teha, seal, eikuskil, seesuguse küpsusastmega ühiskonna ja ennast üha populaarsemaks moderniseeriva kunstiteooria vahel.

Edasine  on juba uue juhatuse teha ja, olenemata sellest, kes valitakse Eesti Kunstnike Liitu juhtima, tuleb tõsiselt tegelema hakata kunstniku rolli ja tähendusega Eestis. Ühelt poolt seob see kunstniku tegevuse otseselt vastutusega  inimkeskkonna eest, mille kaitsmine paljude siinsete initsiatiivide eest on saamas koguni Eesti kui kultuurriigi tõsiseltvõetavuse kriteeriumiks. Teiselt poolt tuleb meil, kunstnikel, koos kolleegidega muudest loomeliitudest ja koos kõrgemate õppeasutustega looma hakata oma lahendusi ja pakkuma elukeskkonna mudeleid, mis suudaksid konkureerida senise keskkonna- ja majanduskäitumisega. Me peame alustama dialoogi valitsuse ja parlamendiga, ja mitte ainult seadusandluse korrastamise või seaduste toimivuse parandamiseks, vaid eelkõige tuleb hakata tegema tööd selle nimel, et luua võimalikult soodus kliima Eesti vabariigis tootearendusele orienteeritud tegevusaladele. See tähendab eelkõige traditsioonilistele materjalikäsitlustele ja  tööoskustele võimalikult laia kandepinna ning siseturuvajadusi rahuldavatele tootearendusvõimelistele väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele vajaliku majanduskeskkonna loomist. See ei paranda üksi meie, kunstnike tööhõivet või tööolusid, vaid parandab sotsiaalset kliimat kogu Eestis, rääkimata meie majanduse konkurentsivõimest ja tõsiseltvõetavusest Euroopa Liidus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming