Eesti maalikunst aastal 2009

Andri Ksenofontov

Eesti näitusekülastajate kunstihuvi on viimastel aastatel tõusnud. Eriti väärib märkimist kooliekskursioonide arvukuse kasv. Kas publik varem siis magas? Tartu Kunstimaja galerist Markus Toompere väidab, et ta mitte ainult ei kuule gümnasistide valjuhäälseid kommentaare, neist paistab asjatundja pikaaegset vaatluskogemust: „Mitu aastat see kunstnik juba sama asja teeb?”.

Aastal 2009 oli mitu tagasivaatelist maalikunstniku  isikunäitust: Nikolai Kormašov, Andres Tolts, Ando Keskküla ja Ove Büttner Tallinnas, Jüri Kask Tartus. Isikupärase ja kõneka kollektsiooniga esines TAMi galeriis Lemming Nagel. Nikolai Kormašov on elav klassik, püsiväärtuste kõrgel hoidja. Tema külalooduse motiivid kallavad vaataja üle päikesevalgusega, pildid munkadest ja lihtinimestest kujutavad mõistva tundlikkusega Eesti Peipsi-äärset ilma. Ando Keskküla on kahjuks surnud klassik. Mind  hämmastas varem tema sõbra Andres Toltsi tava tehnitsistlikku disainimaailma võbeleva pintslijäljega kujutada, ning tema maalide keskel laiuvate tühjade ekraanide pinge.

Nüüd sain sellest pingest aru. See sarnaneb suure arhitektuurse mahu painega nagu Andres Toltsi noorest peast maalitud roostepunane lõuendit täitev õlimahuti või tumepunasest tellisest kõrge veetorn, või seinast seina ulatuv ateljeeaken, millel kõlgub ronitaime noolja  lehe välk. Oma värisevat pintslitööd selgitab Andres Tolts sooviga kaasaegset tootedisaini traditsioonilise maalitehnikaga õilistada. Väljend „õilis maalitehnika” kostis aasta jooksul mitu korda kõrvu. Nüüd, aasta alguses, võisid silmad seda ka Ki wa kirjadest lugeda. Tundub, nagu oleks ta kaktusesalusid pildistanud, failid arvutikarakteriteks lahutanud ja need mustad märgid realistlikult maha maalinud. Väriseva pintslijoonega on ta praegu seal,  kus alguses Andres Tolts, kes on oma viimastes töödes juba joonlauale üle läinud. Ly Lestberg tõi õilsasse maalitehnikasse täiesti uue mõõtme, sehkendades hoolega hiirega digifotodel nagu Ingres omal ajal pintsliga lõuendil. Teda Vaala galeriis saatnud Rauno Thomas Moss maalis samad pildid üle õlivärviga. See oli Ly Lestbergi niigi õilsa töötulemuse tõlgendus. Rauno Thomas Moss ei õilistanud kahlivuuke nagu Andres Tolts ega fonte nagu Ki wa, vaid gei-pornopiltide ette- ja ülesulatavaid vorme modelleerides.

Pornograafilise pettemanöövriga eksitab vaatajat ka Olga Temnikova, ent temal teenib maalitehnika niivõrd kuulekalt kehavormide hoogu ja ilu, et intellektuaalsest eksitamisest saab avameelne seksitamine. Pinda õilistav mõju on ka Alice Kase värvikäsitlusel, mida võis näha Vaala galeriis. Sealt ei leidnud fotoperspektiivi ümbertõlkimist nägemisoptika vormikeelde, selle asemel vormistas ta  fotokujundid tarbekunstis tuntud „piiramata pinnaga”. Alice Kase maalid ei pöördu vaataja tajude poole. Ta ärgitab mõistust kummastavate ideega, mis võivad olla lihtsad kui tõkkepuu või seinale varju heitev figuur. Maalikunsti tehnikate süvauurimise ja leiutamise tuhin on haaranud paljusid kunstnikke. Lauri Sillak harjutab klaasvaasi ehtsuse illusiooni tabamist, mida ei saavuta täpse fotokopeerimisega. Maarit Murka lülitab maalimisel  ükshaaval välja meeli ja modelleerib õlivärvi keelega. Koos Maarit Murkaga jätkavad mustvalgete maalide loomist Sirli Hein ja Elis Saarevälja. Autoritehnikas loob oma pilte Andres Koort, kes laseb vedelal värvil horisontaalsel pinnal tilkadeks valguda. Tulemuseks on mõtlikult tume ja tihe atmosfäär. Samasugusesse supitihedasse õhku paigutab figuure Sven Saag, kelle pildifaktuur meenutab remondi aluspaberit, mida maaler ruumist ruumi kannab  ja sellele värvipotte asetab. Mati Kütt katsetab pidevalt uute materjalidega, nüüd on ta jõudnud pigini nagu Rein Kelpmann.

Eemalt võib ära tunda Reiu Tüüri täpitehnika ja Tiit Jaansoni materjalirasked ja samas värvi- ja meeleolukerged ready-made-tööd. Näitusesaalide tehnikaspekter on lai, alustades piparkookide suhkruglasuuri maalingutest, millega Mari-Liis Laanemaa ja tema aatekaaslased juba mitu aastat piparkoogimaaniat on tekitanud,  ja lõpetades Randel Saarma minimalismiga, mis lõuendi valgeks kruntimisega piirdubki. Kõige kapitaalsem uuendus on mineraalse täiteaine kasutamine ehk lihtkeeli krohvimine. Pealtnäha võib tulemus olla isegi õhuline nagu Siim-Tanel Annuse pildid. Ta võib Hitleri ja Stalini allkirjaga järele teha justkui kreemituutu ja vahukoorega. Enam ei tehta suurt monumentaalmaali betoonseinale, vaid riputatakse väikesi betoonpindasid galeriiseintele, nagu  tegid Hannu Korhonen ja Toomas Kivi. Teineteisest sõltumata hakkasid krohvimaali viljelema ka Tiina Tammetalu ja Kaia Kiik. Kõige värskema autoritehnika autor on Nadežda Tšernobai, kes määrib oma kehaga veiseverd paberile, söega kaasa aidates. Need õrnade ja haavatavatena tunduvad paberid on liidetud mitmekihiliseks monumentaalmõõtu teoseks, mida ei anna ainult kaugelt vaadata, vaid lehtede vahelt võib ka läbi kõndida.  Kaia Kiik tähistab veel ühte uut tendentsi eesti kunstis, nimelt filosoofiliselt kõrgharitud kunstnike põlvkonna tulekut. Kui Kaia Kiik on õppinud filosoofiat Pariisis, siis Andrus Raag Tartus ja Rauno Thomas Moss sealsamas semiootikat. Rühmitusega Vedelik seotud maalikunstnikul Kaia Otstakil on filosoofiaõpingud Tallinnas pooleli. „Intelligentsus” maalikunstis lõikab kahe teraga.

Üks on võime mõista meelelisi kogemusi ja neid ka vaatajale  üle kanda. See on aju parema poolkera kõnetamine, mis mõtleb kujundite ja meloodiaga. Teist liiki intelligentsus on võime astuda vaatajaga pildi kaudu mõistelisse vestlusesse. See on aju vasaku poolkera kõnetamine, mis mõtleb sõnade ja märkidega. Esimesest liigast on suurimat tunnustust leidnud Jaan Elken, kes põimib oma maalidesse ka kunstikriitikutele äratuntavaid kaasaegseid koode. Möödunud aastal kuuluvad vanematest esinejatest sellesse  kilda Nikolai Kormašov ja Kristiina Kaasik. Noorematest maalikunstnikest, kes valdavad traditsioonilisemat meeletajulist intelligentsust, võib nimetada Vano Allsalut, Eda Lõhmust, Maris Tuulingut, Christel Allikut ja Margus Tiitsmat. Tänapäeval peetakse intelligentsuse all silmas eelkõige mõistelist mõtlemist. Maalikeeleliste lühiesseede ja sõnamängude vanemateks esindajateks võib pidada Enn Põldroosi ja Tiit Pääsukest. Sellist sorti  intelligentsust esindab noorematest maalijatest ehk kõige selgemini Tõnis Saadoja. Kunsti ja filosoofia, kunsti ja narratiivi, kunsti ja elumõtiskluse sidumine on ahvatlenud autoreid kõikidel aegadel. Rõhk nende sõnapaaride esimesel liikmel „kunst” on küll üle kandunud teisele liikmele, ent küsimuseasetus on suures plaanis sama. Selles mõttes intelligentse tasakaalu saavutanud maalijate seas võib nimetada Kaia Kiike, Andres Koort, Anna Škodenkot,  Mara Koppel-Ljutjukki, Mari Kartaud, mõni aasta tagasi maalidebüüdiga esinenud ja mullu sügisel taas välja tulnud Jüri Ojaveri. Neist viimane pani oma oja ringi ümber Draakoni galerii toa kulgema. Enne veel sai samasuguse kontuuriga ümber galeriiruumi hakkama Erki Kasemets. Vee voolusängi asemel lõi ta kalendaarselt nummerdatud piimapakkide rea.

Viimati nimetatutest hoiaksin lahus need nooremad kunstnikud, kes otsivad eelkõige  võimalusi sisse murda tänapäeva ühiskond-likus teadvuses ja inimeste mõtetes levinud koodidesse. Üldse mitte eitamata, et ka õige võtme otsimine lukuauku võib olla rahuldust pakkuv niihästi intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt, pole siin kõige olulisem tasakaalu leidmine mitte mõistuse ja tunnete vahel, vaid massiliselt ringlevate koodide üldvalemite ja autori isikupära vahel. Siia paigutaksin Kaido Ole, Marko Mäetamme, Flo Kasearu ja Olga Temnikova loomingu, kui teha väike  valik. Kaks viimast esinesid Linnagaleriis näitustega, mis mõlemad pakkusid Eesti maalikunsti mudeli. Flo Kasearu lasi EKA õppejõududel maalida „klassikaliste” reeglite järgi vaimukalt mõttetut roosat kasti. Olga Temnikova võrdleb kunsti ja publiku suhet üheöösuhtega; tema kujutatud roosad esemed on Flo Kasearu asjaga võrreldes peadpööritavalt vänge tähendusega. Ehk saab edaspidi näitusesaalides näha ka kuiva klotsi ja anatoomilise  intiimsuse kuldset keskteed, mis maalikunsti sümboliseeriks. Taustaks kohalike kunstnike esinemistele on olnud terve hulk ajaloolisi maaliülevaateid ja külalisnäitusi. Viimastest kõige olulisem oli aastavahetuseni üleval olnud Normandia impressionistide näitus Kumus. Traditsioonilise maali illusioonimaagiat avavad veel biidermeieri näitus Kadrioru lossis ning Pallase koolkonna näitus Tartu kunstimuuseumis,  avasid „Floromaania” Kumus, Tallinna Kunstihoone kogude näitus, „Kirg ja valu” Tartus. Maalikunsti elujõudu tõestas Malmö muuseumi kogude näitus Kumus ning mõni aasta tagasi nähtud suurejooneline Joan Miró loomingu valik.

Kompleksivaba kaasaegse maalikunstiga turgutas Eesti kunstisõpru noor kreeklane Augustus Veinoglou. ArtDepoos esinesid Mat Humphrey oma ulmeliste ja samas realistlike allveemaastikega ning Harry Pye’ südamlike elupiltide ja lugudega. Andes oma hinnangu maali seisule praegu, tunnistas Anne Parmasto, et viimasel ajal on ta hakanud nautima naivistliku meeleoluga kunsti, mõeldes selle all seisundit ja nägemisviisi. Sellisesse summa sobiksid koos hästi niihästi Harry Pye kui ka August Künnapu. Pascal Foucart’i muusikast ja täheruumivibratsioonidest inspireeritud maalikunsti võis näha ühisnäitusel Kaia Kiigega. Sarnasest  mõtlemisest sündinud vihureid esitas samal ajal Jüri Kass oma „Vibratsioonides” Kunstihoone galeriis. Põnevusega võib oodata Kumu näitusekavasse planeeritud Eesti maali näitust. Senimaani tuleb rahulduda juba nähtud ülevaatenäitustega. Eesti Maalikunstnike Liidu ülevaatenäitus „House-party” („Kodupidu”) toimus Hausi galeriis. Enne seda oli Kunstihoones avatud „Enesepaljastus”, mille kohta  on ilmunud hulgaliselt arvustusi. Maalijad on end üsna mugavalt sisse seadnud Pärnus, mis paistab välja ka näituste üldises heas tasemes. Oma tööd panid ühte saali kokku ka Narva kunstnikud, sidudes sekka vanemaid töid. Ent raske on kureerida arhitektuuriteemalist näitust sõjapurustatud linnas nii, et motiivid ei korduks. Selles mõttes mõjus seal värskena maal, kus kujutatud lihtsalt bussipeatust. Haapsalu kunstielu telg püsib Evald Okase  muuseumis. Lääne-Virumaa näituste peamised korraldajad on Teet Veispak ja Erki Kasemets. Võru Linnagaleriist on Jana Huule käe all saanud aktiivne kunstikeskus. Teda toetab ka Andrus Raag, kes on samuti Võrust pärit. Tartu Kunstimaja majutas Harry Liivranna kureeritud maalikunstnike liidu aastanäituse „Maali sõna vol 2”.

Maaliaasta lõpetas Tartu aastalõpunäitus. Sinna esitatigi ainult kaks fotot ja üks video, millele leiti demokraatlikult  koht maalide, jooniste ja skulptuuride hulgas. Järjekordselt tõusis arutelu, mis on parem, kas kureeritud näitus või kõigile osavõtjatele avatud näitus. Külastajad on selgelt näidanud, et neile meeldib laadide ja autorite lai valik näitustel. Autorite kokkusobimise küsimus viib omakorda arutelu kunstihariduse taseme teemale. Tartu aastalõpunäitusel torkas silma maalide kirjanduslik-seletav keel, motiivide anekdootlikkus. See on ilmne vastutulek tekstikesksele kunstikriitikale. Ometi oli seal lähedal Pallase näitusel näha ka teistsugune, äraproovitud ja ennast tõestanud võimalus. Peamine tõke sellise pallasliku võimaluse teostamiseks on Pallase-aegse ja tänapäeva hariduse erinevus. Praegu levinud katsetused vaatajat naljaka või muidu terava puändiga tabada tuletavad meelde kunagi maaliõpetajalt Silvia Jõgeverilt kuuldud soovitust: „Võta ette üks põõsas, üks lihtne eesti  põõsas, ja maali see ära!”. Tundub, et põõsamaalimine natuurist tõuseb taas päevakorda, miks muidu Venemaale ja mujale maailma klassikalist maalikoolitust otsima minnakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht